Vaimude tund Koidula tänavas

 

Arvame teadvat oma suurkirjanikust kõike, aga tegelikult ei tea tuhkagi. „See ei ole Tammsaare!”: Käthe Hansen – Ene Järvis, Bernhard Linde – Peeter Kaljumäe. TEET MALSROOS

“See ei ole Tammsaare!” esietendus Anton Hansen Tammsaare 130. sünniaastapäevaks Tammsaare muuseumis. Teater Varius Heidi Sarapuu juhendamisel teeb juba paarkümmend aastat vaikselt, aga järjekindlalt ütlemata tänuväärt tööd, elustades laval luuleseades või ka proosatekstidena meie kultuuri suurkujusid, aga ka ebaõiglaselt varju jäänud kultuuriloojaid. 

Nüüd on Varius ette võtnud Anton Hansen Tammsaare, eestiaegse kirjaniku, kes nõukogude ajal kanoniseeriti, kuigi Tammsaare ei mahu kuidagi proletaarkirjanduse raamistikku. Kui koos vabaduse tuultega 1991. aastal ilmus Elem Treieri „Anton Hansen Tammsaare kui saladus”, mis justkui oli ja samas ei olnud ka näidend, sünnitas see ajakirjanduses enneolematu poleemika. Ent arutluste subjektiks ei olnud mitte niivõrd Treieri teose dramaturgiareeglid, vaid tegelaste mälestuste põhjal loo keskmesse tõusev Tammsaare surm. Õigemini Elem Treieri juurde kleebitud kirjaniku surmaga seonduv salapära, selle teema üleekspluateerimine, mis ajas toonastel sõnavõtjatel harja punaseks.

Samas, Tammsaare põhjaliku uurijana olid Treieril kasutada rikkalikud materjalid, millest komponeerida draamatekst, ja osaliselt see ka õnnestus. Pean esmajoones silmas pinget luua aitavat Käthe Hanseni ja Bernhard Linde suhet, kes teineteist silmaotsaski ei talunud ja kes mõlemad, üks abikaasa ja teine literaadist sõbrana, Tammsaare justkui ainuomandiks kuulutasid. 

Kõike seda arvestades oli täiesti loomulik, et lavastaja Heidi Sarapuu ikkagi Elem Treieri teksti pole pöördus. Tõre ja tõrges Treier keelas aga Sarapuul oma teksti lühendada ja nii kirjutas Sarapuu tegelikult uue näidendi. Ja jumal tänatud! Dramaturgiliselt on Sarapuu tekst tunduvalt tugevam, mitmeplaanilisem. Ka teemat tõlgendab Sarapuu huvitavalt. Kui Treieri raamatust on Sarapuu laenanud peaasjalikult Käthe Hanseni mõtted, siis Bernhard Linde ja tulevikutegelase, Tammsaare muuseumi juhataja Endel Tõde  (Indrek Sarapuu) tekstid on tõenäoliselt kokku kogutud eri allikmaterjalidest ja küllap ei pea Endel Tõde öeldut võtma puhta tõena, pigem fiktsioonina. 

Fiktsioon on ka kolme tegelase kohtumine. Justkui vaimude tund Koidula tänavas. Aga seda parem! Seda rohkem ruumi jääb mängule, fantaasiale, valikutele, võimalustele.

Niisiis, Tammsaare on surnud, tema korterist saab muuseum, kus teenija viimaseid asju kokku korjab ja kus Käthe Hansen ja Bernhard Linde hakkavad lahkama kadunukese vaimset pärandit, selle viimist piiri taha, milles Lindel oli tõepoolest täita oluline roll, kuid millest lesk loomulikult midagi kuuldagi taha. Ette võetakse ka Tammsaare pereelu, suhted kirjanike liiduga jne. Ja kõigis küsimuses on Käthel ja Lindel oma tõde.

Ühesõnaga, ega meile ju püüne pealt mingeid seni teadmata fakte või tõdesid maha ei hüüta. Seda polegi Heidi Sarapuu eesmärgiks seadnud. Ennekõike on tedagi paelunud võimalus Käthe ja Linde mälestuste najal Tammsaarele naha vahele pugeda, püüda teljel Käthe – Linde näidata, mis mees ta siis ikkagi oli. Kuigi me justkui arvame teadvat oma suurkirjanikust kõike, ei tea me tegelikult tuhkagi.

Lisaks publikut kõnetavale tekstile tuleb lavastajale anda plusspunkt ka selle eest, et ta on Käthe ja Linde mahlakat dialoogi parajalt vürtsitanud hea huumoriga, tänu millele sõna otseses mõttes publiku jalge ees samme mõõtvad ajaloolised kujud vaatajaga kokku sulavad. Jah, mõni väike heatahtlik nüke ei pruugi kõigile kohale jõuda, nagu näiteks Endel Tõde repliik “Oluline on täpne manööver”, mis oli Tammsaare muuseumi kauaaegse direktori Elem Treieri lendlause. 

Muuseum seab teatritegemiseks omad reeglid, mis ei pruugi alati mängimiseks kõige paremad olla, kuid Sarapuu on antud juhul minimaalsed võimalused maksimaalselt ja oskuslikult ära kasutanud.

Kasin mänguruum ei ahistanud sugugi näitlejaid. Küllap oma osa etendab siin asjaolu, et enamasti mängitaksegi Variuse lavastusi väikesaalide intiimsemas õhustikus ja näitlejad on sellega harjunud.

Käthe Hansenit kehastab külalisena Tallinna Linnateatrist Ene Järvis. Tegelikult kannabki just Järvise Käthe kogu lavastust. Järvis teeb suurepärase ja särava rolli. Ta ei tõuse silmanähtavalt esile kui proff amatööride või poolamatööride seas. Küsimus pole üldsegi selles. Vastupidi,  Järvis oma mänguga justkui tõstaks ka ülejäänud tegelased maast lahti, süstides neisse lavafluidumit. Tulemuseks on sünergia, kus kõik tegevusliinid ja tegelaskujud moodustavad veenva terviku ja kus Järvise osatäitmine ei vastandu teistele, vaid särab teisi tuhmistamata. Ja tema Käthes on nii palju erinevaid tahke, pooltoone, nagu selles võimukas naises küllap oligi. Ta ei olnud fuuria, keda mees esmase kohustusena pidi toitma ja katma. (Hea on stseen, kui Linde jutustab noorele Endel Tõdele oma sõprusest Tammsaarega ning söögituppa läinud Käthe Linde meenutustele noa ja kahvli hirmsa klõbistamisega pidevalt reageerib.) 

Järvis on suureks abiks ja toeks ka Bernhard Lindet kehastavale Peeter Kaljumäele,  kellega tal kitsukesel “laval” enam partnerlust. Füsiognoomialt on Peeter Kaljumäe Lindet igati paslik mängima, aga mitte ainult. Eriti dialoogis ja sõnavahetuses, lausa sõnasõjas Käthe Hanseniga suudab Kaljumäe suurepäraselt edasi anda Lindele nii omast varjatud sarkasmi ja irooniat, mis kohati Tammsaare lese vastu otseseks põlguseks tõuseb. Aga need Kaljumäe välja mängitud erinevad tundevarjundid pole sugugi ülepaisutatud või liialdatud. Igatahes on Kaljumäes seda Lindet, nagu me teda tema kirjutiste ja mälestuste põhjal tunneme.

Üllatavalt hea leid on lavastajal Tammsaare romaani “Elu ja armastus” tegelaste Rudolfi (Toomas Tross) ja Irma (Anni Jürine) dialoogi sissepõimimine, mis tõuseb justkui metateksti staatusesse või tasandile, andes loole laiema, sügavama ja mitmetähenduslikuma mõõtme. Toomas Trossi Rudolf on nii läbinähtavalt noor kirjanik ise, et ei teki kordagi kahtlust, et korraga on meie ees elustunud noored armunud Käthe ja Anton (Hansen Tammsaare). Anni Jürine noorukese teenija kui ka Irma rollis oma tagasihoidlikus pruunis kleidis mängib väga täpselt seda tammsaarelikku lapsnaist, kelle häbelik pilk ometi ei varja imetlust, sisemist tuld, sensuaalsust, kui räägitakse Tammsaarest või kui ta Rudolfiga kõneleb.

Nagu kapist ilmub korraga lavale Tammsaare vahast kuju, lõigates kui noaga pooleks Käthe ja Linde järjekordse sõnavahetuse. Lõpuks ometi on seni vastastikku vaid piike pildunud Käthe ja Linde ühel meelel: see ei ole Tammsaare! Nutikas puänt: justkui oleks Tammsaare, aga ei ole ka. Paljas vahakuju. Aga kui see ei ole Tammsaare, siis milline ta ikkagi oli? Ei saa me vastust seegi kord. Õnneks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming