Vaimukuskuss vaimukuse vaimus

Argikoomikast ja -absurdist saab Renate Keerdi lavastatud „Vaimukuskussis“ märkamatult helge lõpukõlaga argitraagika.

MARIE PULLERITS

Von Krahli teatri „Vaimukuskuss“, lavastaja, heli- ja valguskujundaja Renate Keerd. Mängivad Kait Kall, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius. Esietendus 3. II Von Krahli teatris.

 

„Pole olemas midagi rammusamat kui törts rafineeritud absurdi. Võib ka rafineerimata, oleneb olukorrast. Peaasi et oleks vahe ja siiras, küpsetatud armastusega,“ on öelnud koreograaf-lavastaja Renate Keerd.*

Rohkemal või vähemal määral rafineeritud absurd iseloomustab kogu Keerdi loomingut. Absurdihuumori lainel, reaalse ja sürreaalse piiril kõõlumisega ta ka jätkab ning on toonud lavale eksistentsi jaburuse, ent mitte suurte narratiivide kaudu, vaid eelkõige väikeste piltidena. „Vaimukuskuss“ on oma aususes kahtlemata armastusega küpsetatud teatripala ning kindlalt äratuntava stiiliga. See ei pruugi olla igaühe maitse, ent Keerd on jäänud oma vahenditele truuks ega häbene neid. Püsipublikule võib lavastaja kujundikeel hakata end kohati kordama, ent viimased lavastused on näidanud, et just sõna kasutamine on see, mis toob Keerdi loomingusse värskuse.

Tartu Uues teatris etendunud lavastuse „Koon“ järel töötab Keerd juba teist korda tantsijate asemel näitlejatega. Ta ei armasta ise oma töid kategoriseerida või žanriliselt kuhugi paigutada, kuid tema loomingus on selge füüsilise väljenduslikkuse liin suure rõhuga sellest tekkivatel äraspidistel visuaalsetel piltidel ja objektidega manipuleerimisel. Ka selles uuslavastuses on vaatajale tuttavat retrolikku hõngu ja camp’i, mida õhkub lavale tassitud vanadest diivanitest, keerdilikust nostalgilisest stseene saatvast muusikavalikust ja absurdsetest helikatketest.

Kui Keerdi lavastustes on tekst seni lavategevust pigem dekoreerinud, siis sedapuhku kujundab sõna tugevamalt ka dramaturgilist arengukaart ning toonitab tähenduskihte, mis jääksid ainult visuaalsete kujundite kasutamise korral äraootavalt õhku rippuma. Sõna võimaldab näitlejatel ka situatsioonikoomika nüansirohkemalt välja arendada, ehkki oma tähendused, meeleolu ja loo nopib iga vaataja lõpuks nagunii ise üles. Keerd kasutab taas ka nüüdisfolkloori leide, sedapuhku esoteerik-kosmosepsühholoog Aigar Säde teksti saadetest „Halloo, kosmos!“. Selles kõverpeeglis on siiski kõrvuti reaalsused ja inimlikud käitumismustrid. Tekstiga lõõpimine ja anekdootlikkus jõuab „Vaimukuskussis“ tummistema tähendustasanditeni.

Keerdi loominguga tuttav publik satub juba etenduse alguses äratuntava stilistikaga omailma. Puksivad diivanid ja nende seest välja ronivad näitlejad jagelevad, käib pidev teineteisele ärapanemine, kemplemine, jõukatsumine, üksteisest ülesõitmine sõna otseses mõttes. Kommunikeerimatus viib olukorrani, kui teise puudustele osutamine on ainus edasiviiv argument. „Kogu aeg vaatad, mida teised ei tee!“.

Tugeva sünergiaga punt näitlejaid (Kait Kall, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius) toob lavastusse kaasa kohati kinoteaterlikku püstijalakoomikat: nad loovad visandlikud tegelastüübid, kes toimetavad laval pigem üldise absurdsuse hüvanguks, selmet jutustada kindlate karakteritega lugu. Neli tüüpi laval tegelevad peaasjalikult enese ja oma toimetustega maailma absurdsuse ja raskuste kiuste.

Meisterliku lavalise liikumisega näitlejad sukelduvad kord aegluubis, kord akrobaatiliselt ja kontimurdvalt üle diivanite ja üksteise: vastastikused ülerullimised, ronimised ja turnimised on vaheldumisi spontaansed ning täpselt lavastatud. Liikumine ja sõna loovad võrdselt kujundimaailma. Keerdi püsipublik näeb siin tuttavat vaimukat, füüsiliselt kohati õõvastavalt äraspidist vaatepilti jaburatest inimolenditest. Mõned pildid on kordunud lavastusest lavastusse, näiteks suurtesse riietesse korraga sisse pugenud etendajad, kes loovad topelttegelastena groteskseid stseene. Need hetked on aga pigem pildilised: suisa tarbimisühiskonna kriitikat paksudest tüüpidest ikka välja ei pressi, see on rohkem jauramine jauramise pärast, teineteisel ees olemise ja seljas elamise kujund.

Keerd keskendub peamiselt füüsilisele kujundiloomele, luues etendajatega sürreaalseid ning esitajatele füüsiliselt nõudlikke liikumispilte ja äraspidiseid stseene, kombineerib igapäevaelu ja fantasmide motiive. Loogikavead ja katkestused on Keerdi lavastustesse küll juba eos sisse kirjutatud, ent see võib takistada tervikliku teemaliini väljajoonistumist ning varitseb oht jääda sketšilikuks. Kujundid ise on leidlikud, aga õhku jääb küsimus: milleks need, mida need edastavad? Tegemist paistab olevat vahepeal lihtsalt meelelahutusliku vaatemänguga.

„Vaimukuskuss“ võtab lõpu eel aga mõneti ootamatult mõjuva ja värskendava pöörde. Tavapäraselt jaburast argikoomilisest pildiloomest hakkab teksti abil seekord kokku saama ka suurem pilt. Tahtmata publiku üllatust rikkuda, olgu öeldud, et penoplastitahvlite purustamine võib viia ootamatult igavikulise aja(tuse)tunnetuseni. Aigar Säde kosmiliste energiate loengute järelmõjus loob valge penoplastipudi mustal lavapõrandal omamoodi galaktika ning pimedusse mähkuv lavaruum tekitab ruumituse tunde tekstide absurdsusest hoolimata. Argikoomikast ja -absurdist saab „Vaimukuskussis“ märkamatult helge lõpukõlaga argitraagika. Kõik väikesed lood on järsku teravalt tajutavalt omavahel seotud.

„Vaimukuskuss“ toob vaatajani elu absurdsuse paratamatuse nii selle koomikas kui ka traagikas. Absurdile ei tasugi vastu hakata, sellega tuleb kaasa minna ja seeläbi sellest üle olla. Vaimukalt, isegi kui meie tegudel ei näi olevat suuremat mõju kui prožektori valgusvihus põrandale pudiseval penoplastitükikesel. Oma vaimukus on selleski.

*Toidublogi. Renate Keerd. – Eesti Ekspress 8. III 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming