Valgust oodates

„Joobnud” tõestab, et tugeva koega lavastajateater ei ahenda näitlejate mängurõõmu, groteskne nihestatus ei välista psühholoogilisi finesse.

PILLE-RIIN PURJE

Theatrumi „Joobnud”, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, liikumisjuht Tiina Mölder, helikujundaja Marius Peterson, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Sander Põldsaar. Mängivad Laura Peterson, Marius Peterson, Eva Eensaar-Tootsen, Maria Peterson, Andri Luup, Sulev Teppart, Anneli Tuulik, Rain Simmul, Liina Olmaru, Mart Aas, Helvin Kaljula, Leino Rei, Tarmo Song ja Piret Krumm.

Esietendus 25. X Theatrumi saalis.

Rudolf: Kas sa tuled ka kinno, Gabriel?

Gabriel: Ma juba olen kinos.

Ivan Võrõpajev, „Joobnud”,
I vaatus, IV stseen

Kui vaatasin 8. novembril „Joobnuid” teist korda, torkas kõrva ühe noormehe hääl. Lahkelt kuulutas ta oma daamidele vaheajal ja pärast garderoobisabas: „Ühe päevaga ei saa ennast nii purju juua kui need tüübid laval, selleks kulub mitu päeva, mina ju tean!” See kõlas nagu tellitud tekst, mõjus sama jaburalt ja naljakalt oma kinnismõttesse takerduvana kui Võrõpajevi tegelastel. Konks on aga selles, et Lembit Petersoni lavastusest „Joobnud” pole põhjust ega mõtet otsida elutruud joovet või piiskagi olustikulist realismi. See on stiilipuhas, tundlikult läbi komponeeritud lavastajateater, kujundlik mäng, kus sõnum ja selle väljendamise viis on harmoonilises tasakaalus. Tugeva koega lavastajateater ei ahenda näitlejate mängurõõmu, groteskne nihestatus ei välista psühholoogilisi finesse ega loetavaid sisemaailmu.

„Joobnute” esietenduse vaheajal tuli sõbraga jutuks Noorsooteatri lavastus „Cinzano” (autor Ljudmila Petruševskaja, lavastaja Merle Karusoo, 1978), kus ohjeldamatult joodi. Tegelasel nimega Paša, keda mängis Lembit Peterson, oli ema surnud ja ta püüdis seda iseenda eest salata. Meenutades tundsin, et see pole see, vale võrdlus. „Cinzano” esindas tookord nn uue laine näitekirjanduses olmerealismi, kus puudus kirgastumise mõõde, ehkki Sulev Luige ja Lembit Petersoni lauldud venekeelsed laulud lisasid nukrat üllust. Ent minus hakkas kumisema hoopis mälestus Petersoni legendiks saanud debüütlavastusest „Godot’d oodates” (Noorsooteater, 1976).

Ma siiski ei usu, et Ivan Võrõpajev on Samuel Becketti mõõtu kirjanik. Võrõpajevi tekstis on talumatut otsesõnalisust, mis liialt arvestab, seega ka soodustab, nüüdisaegse inimese kujunditaju kärbumist. Kirjaniku fenomeni lahtimuukimine tahab veel aega, aga Lembit Petersoni lavastuses aiman „Godot’d oodates” tsitaate, näiteks tegelaste liikumisjoonises: Karli ja Gustavi „tule mu rinnale” etüüd (I vaatus, III stseen) või Maxi ja Mathiase tardumine kentsakas embuses (I vaatus, IV stseen) tõid meelde Sulev Luige ja Aleksander Eelmaa rolli. Päris „Joobnute” alguses, kui Marius Petersoni kummaliste liigutustega Mark püüab end püsti vinnata, tekkis unenäoline veendumus – kohe ta seisab pea peal ja küsib „mis sa arvad, kas jumal näeb mind?”, nagu Sulev Luige Estragon. Ehkki Mark nii ei teinud, kaikus too küsimus temas sisetegevusena. Nagu reaalaega seiskav ootuseseisund „Joobnutes”.

Mõlemad päris purjakil: Loora (Anneli Tuulik) ja tema mees Gustav (Sulev Teppart).

Mõlemad päris purjakil: Loora (Anneli Tuulik) ja tema mees Gustav (Sulev Teppart).

Piia Ruber

Lilja Blumenfeldi meisterlik stsenograafia on harvanähtavalt läbimõeldud. Lavastuse kujundikeel lähtub avastseeni märksõnast „film”: Mark on rahvusvahelise filmifestivali direktor, tsiteerib Iraani filmi, paroole filmikunsti teemal pillatakse edaspidigi. „Joobnute” mänguruum on kujundatud võtteplatsiks, seda toonitavad kinovalgustid, esimeses vaatuses green screen. Vana roostetanud kaamera või projektoritoru keset saali sihib lava oma ajaloolises ajatuses. Mõnest rakursist vaatab publik lavale läbi avause mustas tugipostis (postid on sõrestikulised nagu tellingud), otsekui läbi kaadriruudu. Mustad postid ruumi keskel on Theatrumi laiendatud saalis paratamatus, aga kui leidlikult neid ära kasutatakse! Näiteks võib tugipost meenutada nii altarit kui ka pihikambrit. Pildivahedes tõmmatakse ette eesriie, vaataja silme eest libisevad mööda mustvalged vaikelukaadrid, kuhu hiilib hääletu plahvatusoht. Meeleolu kontraste toonitab mõjus muusika.

Pildivahedes askeldavad laval laubalampidega töömehed nagu usinate kaitse­inglite kaevurisalk. Uus stseen algab ja lõpeb nähtamatu režissööri käteplaksuga publiku selja taga, otsekui klapilöögiga. Viimase stseeni lõpus seda plaksu ei kõla. Seejuures on eeslaval aimatav piiriala, kus lõpeb võtteplats. Mida aeg edasi, seda enam kandutakse filmist pärisellu. Põnev ja mõtestatud võte on mängu laienemine saali, vaatepunkti muutmine – näiteks viivul, kui Tarmo Songi Gabriel astub saali ja kuulutab end filmivaatajaks. Põgus suhtlemine publikuga kuulub mängureegleisse, seda pole üleliia, see algab hetkel, kui Marius Petersoni Mark küsib saalilt: „Kes teist ei karda haigestuda neetud vähki?”.

Tegelaste grimmis ja kostüümides ei puudu samuti filmilikkus. Riietuse värvigammas pole midagi juhuslikku, kõnekas on viimne kui aksessuaar: sokid, traksid, lipsud, sallid, kindad. Üks väike näide: kui Max armub Laurasse, märkame, et Laura kindad ja Maxi sokid on sarnase mustriga!

Ehkki „Joobnud” koosneb eri tegelaste stseenidest, saab kokku terviklik ansamblilavastus, mis Theatrumi näitetrupile endastmõistetav, nagu seegi, et etenduste käigus täpsustub koosmäng, tiheneb tervikutunnetus. Seekord osaleb külalisnäitlejaid, kes varemgi olnud Theatrumiga seotud. Igal rollil oma šanss, saladus ja soolohetked, peamine on katkematu kummastatus, irratsionaalse joobumuse piiriseisund, milles varjul intensiivseid tõe hetki ning sama kirglikku tõe eest pagemist. Oluline on hoida komöödiat, erksalt mõjuvad mõnuga nihestatud aegluubis-kaadrid, mängult-kaklused jms.

Filmilikku saladust kiirgab Laura Petersoni diskokerasädelusega hõbe­kleidis Martast, keda pori seesmiselt ei määri, kes teise vaatuse õnnesööstus nagu vahetaks ühe filmirolli teise vastu, hüljates eneseotsingu hägused ängid, muutudes ürgseks, oma Tarzani leidnud Jane’iks. Maria Petersoni kohevas pruutkleidis Magda võiks olla imekaunis Gulbahar iraani filmist, üksiti selle paroodia. Krutskiliselt mõjub Lourenzi rollis Andri Luup: tõik, et Luup on ise filmilavastaja, loob malbe metatasandi. Laialt naeratav hallipäine Lourenz pillab viiteid doktor House’ile ning Lars von Trierile laheda distantseeritusega. Tema kreedo „ärge põdege!” oleks neetult triviaalne, kui Luup ei lausuks seda nõnda nakatavalt, kergelt. Üldse ületab lavastuse mänglev kergus teksti paatose ja plakatlikkuse ohud, loovides lamedamate karide vahelt rõõmsalt puhtasse vabasse vette.

Uudse, jaheda carmenkassiliku imidžiga modelli Laura rollis püüab pilku Eva Eensaar-Tootsen, ta teise vaatuse mängu on sugenenud vabanevat elurõõmu. Piret Krummi roosiõieks riietunud nukukesenäoga prostituut Rosa võbeleb meeleheite ja bravuuri, naivismi ja vaistliku elutarkuse piiril nagu köietantsija.

Sulev Teppart, Theatrumi kontekstis uustulnukas, kippus Gustavi rollis ainsana liiga varmalt lahti laskma õndsast joobnuseisundist, kui mängis 8. novembril teises vaatuses üpris kainet ja omajagu küünilist meest abikaasale õppetundi andmas. Antud mängureeglitega moraliseeriv lausratsionaalsus ei passi. Nii jääb natuke üksinda Anneli Tuulik Gustavi naise Loora rollis: tema loppis olek on halenaljakas, aga tekkimas väike oht ülemäära kannatada. Ent lavastuse laad ei lase ühegi tegelase kannatamisel domineerida, ikka lisandub leevendav huumor või drastiline iroonia, peenike distants, mida võimaldab joobeseisund. „Joobnud” on õnnestunud tõlkevaste peakirjale „Пьяные”, kuna seostub joobumusega, mis lennukam, õhulisem, ebamaisem kui pelk purjusolek. Muide, laval juuakse vett tunduvalt rohkem kui alkoholi.

Nauditava täpsusega tabavad mängulaadi Rain Simmul (Karl) ja Liina Olmaru (Linda), head partnerid. Mõlema rollis paelub ekstsentriliste puhangutega kehakeel. Selle abielupaari arveteklaarimine purustab banaalsuse: kui Karl kahe käe sõrmedel tükk aega loendab oma truudusemurdmisi, kui Linda ootamatus meeleheiteiilis läheb mehe kõrvalt lendu nagu puuleht, maandudes pargipingil Maria Petersoni Magda kõrval, kus naised jõllitavad teineteist otsekui jahmatavat peegelpilti. Ja kui Karl hiljem Linda puhtsüdamliku armastusavalduse ees vapustust ja häbi kogeb, katsub pugeda läbi musta tugiposti kitsukese avause, kuid jääb sinna kinni, nii et meenub lause kaamelist ja nõelasilmast. Puändiks Karli peene tragikoomilise distantsiga väljendatud kahtlus, kas ta suudab elada ilma valeta, olles eluaegne pankur – Simmuli ilmes ja intonatsioonis on „Joobnute” madala ja üleva tasandi ühisosa absoluutne! Juba esimeses vaatuses, kui Gustav hakkab Karlile (oh mis nimepaar!) oma jumalateooriat pajatama, vilksatab Karli silmades metafüüsiline õud, järsku meenub eredalt Rain Simmuli Mefistofelese osa „Faustis”.

Vastupandamatult vaimuka poissmeeste õhtu kvarteti loovad endised ja praegused Theatrumi poisid Mart Aas (Rudolf), Leino Rei (Mathias), Helvin Kaljula (Max) ja Tarmo Song (Gabriel). See nelik mängib mõlemas vaatuses õdusa pingelanguse intermeediumid, ühe koos Piret Krummi Rosa, teise Eva Eensaar-Tootseni Lauraga. Seejuures lõikub just nende stseeni sundimatu huumori ja heleda nukrusega tasane pühadus, näidendi poeetiline võtmetekst jumala sosinast inimese südames.

Need neli kutti on südamlikult naljakad. Helvin Kaljula peigmeespoiss Max, mehiseks timmitud madala häälega, rabatud (mälu)lünkliku armumisega Laurasse. Leino Rei Mathias, keda eriti tore näha üle hulga aja Theatrumi helistikus mängimas: algul pealtnäha paras tümikakolakas, käed puusas, vegetaarses restoranis liha nõudmas, muutub roll aina varjundirikkamaks, temas näeb abitust, juhtivtöötaja kaitsekihti ja lapselikku eluimestust, hardusega võitlemist jne. Vahva on Mart Aasa teravalt startiv ja tasahaaval laialivalguv Rudolf: nende kahe semu äraväsimine, kurnatud ja ikkagi uudishimulik filmivaataja positsioon on naljakas, mitte ülevoolavalt, vaid minoorselt, Rei ja Aasa vaatlev kohaolek delikaatne.

Eraldi portreteerimist nõuab Tarmo Songi Gabriel, „Joobnute” helgeim tegelane oma „katoliku vaimuliku volitustega lihaselt vennalt”, ehkki see võib kellelegi näida hereesia. Tema lavaelu on orgaaniline, naljakas, paatosevaba, õrn, hetkiti jonnakas, aga igileppiv ja lepitav, kantud vaiksest vankumatust veendumustest, suisa kutsumusest. Tarmo Songi „isa Gabrieli” läbipaistev olek, ta hoolitsev väsimatus ka väsides, suured naeratavad või imestavad silmad kompamas nii saali kui ka lava, musikaalsed sõrmed otsekui dirigeerimas sisemist sosistamist. Soojalt inimlik tegelane, kes on igati oma peainglinime vääriline.

Heidutavalt keeruline ja žanriülene arengukaar tuleb läbida raamtegelasel, Marius Petersoni kähedahäälsel, veidralt jõnksleval ja vonkleval, ent musikaalsete liigutustega Markil. Võpatama panevad Marki paar justkui muuseas visandatud, katkev-tarduvat Kristuse-poosi – kes on rahvusvahelise filmifestivali direktori hingeliigutuste lavastaja?

Veel üks oluline aspekt liidab „Godot’d” ja „Joobnuid”, õigupoolest kogu Lembit Petersoni ligi 40aastast lavastaja­rännakut: sisemine helgus, rahustav eluusaldus. Oma õpetajat meenutades on Peterson ise selle sõnastanud nii: „Panso suunas mõtteotsinguile, mis kunstiloomingu kergeks ja inimese elu kergemaks teeb. Mis seda tõstab ja ülendab. Ma ei taha teha etendust, milles puudub positiivne ideaal, kordas ta vankumatult. Etenduses pidi olema päike, helin … Vaimse elu üks põhiprintsiipe on ju selles, et kui õigel teel käies kukun, siis tõusen ja lähen edasi. Ainuke tõeline kaotus on maha lamama jäädagi. Selle tahtesuunitluse ja sealt saadava energia otsingutele ta juhatas meid küll” („Lembit Peterson Voldemar Pansost”, TMK 2000, nr 11).

„Joobnute” lavastus on tervendav sellesama vaimse elu põhiprintsiibi, olemise jaatamise energia tõttu. „Joobnute” viimases pildis tumedal laval poeb hinge ööaimus, Marius Petersoni rollis välgatab sünkjas helk – ometi ei kao lootus. Must trepp taamal lavasügavuses viib üles. Võtteplatsilt välja. Õue, kus peagi tõusmas hommikupäike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming