Vana uus teatriuuendus

Peeter Piiri

Pausid kannavad ja karjumine tabab vaatajat kubemesse. Vilde teatri „Ärdunsoldan 2012”, autor Jüri Kaldmaa, lavastaja Jaan Tooming, kunstnik Ursula Noor, videokunstnik Indrek Tobre. Mängivad Rein Annuk, Matti Linno, Ursula Noor, Helve Nurk, Aire Pajur, Tess Pauskar, Sander Soo ja Jüri Kaldmaa. Esietendus 1. IV Tartus Pepleri 27 suures saalis. Teatriuuendusega kipub Eestis olema see jama, et tegelikult pole see kunagi saanud siin korralikult kanda kinnitadagi. See on vaieldav väide ja nõuab nii esitatult pikemat õiendamist. Esiteks juba küsimus, mis üldse on teatriuuendus. Stanislavski ja psühholoogiline teater on ju ka tegelikult osa suuremast murrangute jadast teatrialases mõtlemises. Ja Stanislavski on Eestisse küll justkui igati jõudnud. Mida siin silmas peetakse, on vist Grotowski ja Barba algatatud suurem liikumine 1950.-1960. aastate Euroopa teatris, mis muutis selle palge enam-vähem selliseks, nagu seda nüüdki näeme. Aga Grotowski ideid on tegelikult Eestisse jõudnud küll ja küll. Igaüks ju teab, et 1970. aastatel lõid Jaan Tooming ja Evald Hermaküla Vanemuise juurde stuudio, kus õpiti ja tehti innustunult teatrit just sellise teatriuuenduse vaimus. „Põrgupõhja uus vanapagan”, mida peetakse nende aastate üheks paremaks lavastuseks, pole küll arvatavasti mõnele peenutsejale piisavalt stiilipuhas teatriuuendamine, aga psühholoogiline teater pole see enam kaugelt mitte. Tooming tegi tollase Eesti Draamateatri ja Vanemuise najal üles kasvanud teatrikülastajale mingisugust imelikku teatrit, mida oli peaaegu võimatu mõista, mis aga ometigi lootusetult lummas.

Meie teatrikoolidesse see lummus millegipärast ei jõudnudki. Arvatavasti oli see ehk üks põhjusi, miks Toominga ja Hermaküla stuudiost kujunes 1970.-1980. aastatel omaette alternatiivne teatrikool (Tartus siiski on olnud oma teatrikool!). Selle stuudio hääbumine oli kultuuriline tragöödia, mis pikemas plaanis tähendas eesti teatri jätkuvat eemalejäämist Euroopas juba toimunud teatriuuenduslikust liikumisest. Meil on praegu Eestis kaks teatrikooli, kus teatriuuendus alles praegu hakkab ennast sisse uuristama. Eesti publik ei võta sellist teatrit omaks. Meil tegelikult puudub see vana karnevalikultuur, millest Euroopas teater välja kasvas ja mille sügavama rituaalse tuksumise juurde Grotowski tegelikult teatriuuenduse n-ö „tagasi” juhatas. Meil see „tagasi” puudub, puudub täielikult üle tuhande aasta vana teatritraditsioon, seetõttu eesti vaataja ei saagi tihti aru, milles on sellise teatri mõte ja suunitlus. Keda aga teatriuuendus siiski kõnetab, kas „ikka veel” või „juba jälle”, sellel soovitan kindlasti vaatama minna Jaan Toominga uut lavastust, sedapuhku Vilde teatri mittekutseliste näitlejate esituses. Tegemist on Jüri Kaldmaa kirjutatud näidendiga „Ärdunsoldan 2012”, mille autor, muide, teeb ise keskses osatäitmises ka oma lavadebüüdi (üldsegi mitte kehvasti, muide). Tooming on taas pannud näitlejad ühes rütmis hingama (väga hea meeskonnatöö), taas toimuvad laval seletamatud riitused ja kogu näidend suubub pelutavalt eksistentsiaalsesse müsteeriumi.

„Ärdunsoldan 2012” kõnetab meid helide vahendusel: raadio eetriragin, mängukaartide plaksatused vastu lauda, magava koera niuksatused ja urin, vikati teritamisel tekkiv kirisev, kodune heli, olematu tuulekella karjed. Helid riivavad juhuslikult meie kõrva, põrkavad omavahel kokku, hääbuvad, kasvavad, murravad, lühistavad ja toetavad teineteist. Aegamööda selginevad pildid: üksik mees niidab talvel lund, jalutu pime otsib pikksilmast tähte, vana naine mängib kujuteldavat orelit. Helid juhatavad meid asjadeni, asjad viivad meid inimeste ja nende lugudeni. Näidendi tegelased, nende lood astuvad lavale muusikaliste teemadena, lavastuse tervikkompositsioon leiab sõlmituse muusikalises kokkukõlas.

Lavastuse temporütm on ajastatud kronomeetrilise täpsusega: pausid kannavad ja karjumine tabab vaatajat kubemesse. Näitlejate psühholoogiliselt loogiline mäng vaheldub süngevõitu groteskidega. Eespool istuvaid vaatajaid kisub etendusse vaheda vikatitera häiriv kohalolu, tagumised kissitavad silmi olematus lavavalguses. Dialoogi rammivad vajalikul hetkel luuletused ja laulud. Lugusid ei jutustata, need jutustavad ennast ise asjade ja helide keeles. Mingi hetk lavastuse tempo tõuseb, üleminekud ja piirid proosa ja luule, laulude ja draama vahel ahenevad. „Kõik on võimalik, ka see, et noolest võib tõusta taeva sõjavägi!” nagu kuulutab prohvetlikult näitleja etenduses. Muusikalised motiivid sõlmuvad lõpuks kontrapunktiks, näitlejad sulanduvad kooriks, etendus riituseks, mis päädib müstilise ärdunsoldani ilmumisega.

Kunstiteose tõlgendamine on tänamatu ja ülimalt küsitav tegevus. Liiatigi ei taha vastutust selle eest keegi enda kanda väga võtta. Kes tahab, võib lavastuses näha vana ja tuntud taevasseminemise lugu, ja kindlasti leidub neid, kes tahaks selles näha kristlikku lunastuse lugu. Lavastuse apokalüptiline alatoon lubab igasugu tõlgendusi ja intrigeerivaid küsimusi. Näiteks küsib vaataja kindlasti varem või hiljem, kas tegelased on üldse elus, kas see nende kohalolu on äkki hoopis karikatuur vahelolust. Ta võib jõuda isegi äratundmiseni, et äkki on see meie maailm ise üks suur apokalüptiline vahelolu, surmailm, mõne tulnukate prepareeritud koolnukese paha unenägu.

Asetasin end küsimuste ja vastusteta Toominga teatririitusse ning sain suurepärase teatrielamuse. Ma tõesti ei tea, mida sümboliseeris vikat Toominga lavastuses, samuti kui mind ei huvita, miks Mona Lisa naeratab või mida tähendab must koer „Stalkeris”. Ärge esitage lolle küsimusi ja võtke teatrit otsejoones teatrina, iseäranis, kui see ilmub müsteeriumi vormis. Äkki siis saab inimolu puudutada „varjamatuse värisematut südant”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht