Vanamees ja Helde

Nii tehnika kiirest arengust kui ka inimloomuse olemuslikust muutumatusest teadlik varaküps Martti Helde on võtnud ette 4D-tajuilma tõlkimise inimkeelde.

MADIS KOLK

Tallinna Linnateatri ja Von Krahli teatri „Vanamees ja meri“, alusteose autor Ernest Hemingway, dramaturg Jim Ashilevi, lavastaja Martti Helde, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnikud Emer Värk, Mikk-Mait Kivi, Jaak Ollino ja Hendrik Mägar, kostüümikunstnik Liis Plato, grimmikunstnik Liisi Roht, valguskunstnik Rene Liivamägi, koreograaf Arolin Raudva, helilooja Mihkel Zilmer, helirežissöör Ranno Tislar. Mängivad Andres Ots, Tõnis Niinemets, Evelin Võigemast, Helene Vannari, Kristjan Üksküla, Ivo Reinok, Kait Kall, Liis Lindmaa, Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi. Esietendus 3. VI Volta kvartalis.

Huvitav on kujutleda, millega võrdleksime noore filmirežissööri Martti Helde „Vanamehe ja mere“ lavaesteetikat siis, kui puuduks kõrvutusvõimalus Robert Wilsoni hiljuti etendunud „Aadama passiooniga“.

Huvitav on kujutleda, millega võrdleksime noore filmirežissööri Martti Helde „Vanamehe ja mere“ lavaesteetikat siis, kui puuduks kõrvutusvõimalus Robert Wilsoni hiljuti etendunud „Aadama passiooniga“.

Siim Vahur

Martti Helde „Vanamees ja meri“ sattus paratamatusse võrdluskonteksti vanameister Robert Wilsoni „Aadama passiooniga“, mis esietendus vaid kolm nädalat varem Volta loftidest üle tee Noblessneri valukojas. Kriitikas on mainitud nii meie „oma Robert Wilsonit“ (Jaak Allik) kui ka „vaese mehe Wilsonit“ (Kadi Herkül), kuid kuna on väga vähetõenäoline, et Helde pool aastat tagasi tööprotsessi alustades üleüldse Wilsonile võis mõelda, oleks muidugi huvitav kujutleda, millega võrdleksime noore filmirežissööri lavaesteetikat siis, kui puuduks kõrvutusvõimalus „Aadama passiooniga“.

Lavakeele valikule mõeldes tuleb tahes-tahtmata silme ette ka Eesti mulluseks aasta filmiks tunnistatud „Risttuules“ tableau vivant’i tehnika, millega Helde on kujutanud küüditatuile otsekui peatunud aega. Kui filmis toimib elavasse pilti püütud Siberi sündmuste staatilise ning Eestis toimunu tavapärase filmikujutuse kontrast, siis lavastuses on dialoogi asetatud elav näitleja ja kaamera kaudu ekraanile projitseeritu. Mõlemal juhul ei näi aga olevat eesmärk mitte niivõrd hetkede külmutamine, nende vabastamine emotsioonidest, tunnetuslik distantseerimine, vaid vastupidi, läbielamise intensiivsuse fookustamine, keskendumine sekundi murdosa jooksul inimteadvuses toimuvale, mis argises olmetempos kulgeva dialoogiteatri puhul võiks lavalobisemise käigus kaotsi minna.

See vormi abil loodav lavalise kohalolu intensiivsusaste on Wilsoni ja Helde laval – vähemalt taotlusena – kindlasti võrreldav. Ometi näib kaht lavastajat sarnase esteetika suunas juhatavat üsna erisugune elutunnetus. Wilson teeneka postmodernismiveteranina valib kujundiloomeks vajalikke sümboleid lavale otsekui loosiga: olgugi et need tal lavastusest lavastusse korduvad, ei otsi ta nende all hargnevaid arhetüüpseid juuri, pigem püüab kõikvõimalikud seosed omavahel lahku viia, nii et seda vastu võtval publikulgi toimiksid meeled justkui eri lainepikkusel.

See ei tähenda ilmtingimata mingit kakofooniat ega müra, ka rituaalse kontemplatsiooni korral võib keskenduda näiliselt välisele ja väheolulisele vormielemendile, et saavutada seeläbi eriliselt teravdatud taju. Kui „Aadama passioonis“ toimis lavaline kujundikeel Arvo Pärdi sakraalmuusika vastuvõtu­kanalina, siis mõnes teises koosluses võiks see sama segamatult ja puhtalt osutuda mõne taotlusliku tajudeformatsiooni vahendajaks.

Martti Helde seevastu näib liikuvat selgete tähenduste ja nn suurte lugude poole. Seda hoiakut ei maksa segi ajada mingi naiivsuse, primitivismi või reaalsuse lihtsustamisega. Eri kunstiliikides erinevalt, kuid siiski selgelt tajutavalt oleme praeguseks jõudnud äratundmisele, et üksnes tähistajatest koosneva pusle „loominguliselt“ ümberladumine ammendub mõne aastakümnega ning mis tahes tupikusse jõudes vajame kas suuniseid või siis vahetut reaalsuse puudutust, mis tuletab meile meelde, et kaarti või GPSi usaldades mängime ikkagi kellegi teise loodud mängu, olgugi meile mängu alguses lubatud vabadust „oma lugu“ kokku panna.

Selles mõttes – kui üldse peab nähtusi omavahel võrdlema – võiks „Vanamehe ja mere“ lavalejõudmise eelduseks olevat lava ja saali meelsuspinnast võrrelda pigem näiteks Lembit Petersoni Võrõpajevi-lavastuste populaarsusega, aga ka tänavuse suveteatri repertuaaris esile tõusva juurteotsimisega. Peaaegu lavastajateatri sünnist saati on eri kunstivoolude manifestteoreetikud kippunud teatrile kui kunstiliigile ette heitma tema aeglast reaktsiooni avangardi­impulssidele, anakronistlikku inimkesksust teooriate kontekstis, kuigi nood näivad inimesele omistavat võime arendada lisajäsemeid või -meeli. Nõnda on meeldivalt tähenduslik, et just filmirežissöör on soovinud eri kunstiliikide ja meediumide võimalusi ühendades lavavalgusse tõsta kirjandusklassikas kätkeva inimesekujutuse, võttes tema seisundite lahtimängimisel appi nii ebamoodsa mudeli nagu arhetüübid.

Tunnistan, et kuigi olen sügavat huvi tundnud Jungiga seostatud kunstiliste kujundite vastu teatris ja filmikunstis, ei ole ma päriselt mõistnud tema pärandi reaalset teraapilist töökindlust. Nii „individuatsiooni“ kui ka „arhetüüpide“ märksõna annab külge haakida peaaegu kõigele, mida õhtumaa teatris (ja mujalgi) aastatuhandete vältel tehtud. Helde kasutatud Carol S. Pearsoni kaheteistkümne kangelas­arhetüübi teooria näib Jungi erutavalt esoteerilise, kuid praktilises mõttes võrdlemisi abstraktse skeemi kõrval pakkuvat viljakamat lavalist inspiratsiooni. Ometi on kriitikas ette heidetud, et teater, film ja koreograafia ei lõimunud laval sünergilisse suhtesse, vaid elus näitleja jäi muude meediumide kõrval dekoratsiooniks.

Tõepoolest, lavastaja intrigeerivaim lubadus (kavalehel) ühendada laval „Tallinna Linnateatri näitlejate psühholoogilise teatri kogemus ja Von Krahli teatri näitlejate vormilis-eksperimentaalne mängulaad“ jäi täiel määral teostumata. Vähemalt selles mõttes, nagu seda esmatasandi vaatepunktilt endale ette võiks kujutada. Tallinna Linnateater on lisaks oma psühholoogilisele põhisuunale teinud mitmeidki mängulisi eksperimente, nii oma algusaegadel (näiteks Jaanus Rohumaa lavastused) kui ka hiljem (näiteks Mart Kolditsa lavastused) ning Von Krahli teater on püüdnud lavale tuua ka well-made play’sid (näiteks Mihkel Raua „Järgmine voor“). Kingsepad ja liistud? Ei ole see meie teatrirahvas nii koolkondlikult piiratud midagi, koostööd on tehtud nii üheksakümnendatel kui ka hiljem, rõõmustav on, et see suundumus näib üha süvenevat. Kui tahame näha vormitaidurlikku režiivisiooni ja seda täitvat näitlejapsühholoogiat, siis pean tunnistama, et minu meelest jõulisim n-ö krahlilik kontseptuaalsus ning Tallinna Linnateatri näitlejameisterlikkus said ühendatud näiteks (tollal veel tudengi, kuid peagi Tallinna Linnateatri koosseisu suundunud) Kolditsa „Tšapajevis ja Pustotas“ juba kaksteist aastat tagasi. Seal nägin, kuidas läbielamiskunst saab haakuda intellektuaalselt postmodernsete, Peleviniga elegantselt diskuteerivate intellektuaalsete mõtteskeemidaga, neilt ilmpulsi üle võtta ja laval „inimvaimu eluni“ juhatada.

„Vanamehes ja meres“ seda tõepoolest ei sündinud. Teadagi, kineastile on lavaline tõstetus „teatraalne“ ebausutavus. Silm säras võrdselt nii Von Krahli teatri kui ka Tallinna Linnateatri näitlejatel ning kuigi aimasin kõigi ülesandes psühholoogilisi keerdkäike, ei saa öelda, et need moodustanuksid lavalise sümbioosi. Kuidas näiteks võrrelda Evelin Võigemasti Valitseja ja Ivo Reinoki Orvu lavapsühholoogiat? Või Tõnis Niinemetsa ja Andres Otsa Vanamehi? Kogenud teatrivaatajad võivad oma­vahel vahetada muljeid, kuid nii nende võimalikku vaimustust kui ka pettumust ei ole võimalik mingite misanstseeniliste hetkedega „tõestada“. Oluline on aga, et kaamera kaudu toodi tänapäevase auditooriumi n-ö „nihkuvasse vaatepunkti“ nii näitlejapsühholoogiline läbielamine, selle toimumist kirjeldada aitav tehniline jäädvustus, inimese ja masina vahelist nihet kujutav multimeediumlik lavakeskkond ning Arolin Raudva koreograafia, mis võib praegusele noorele olla Hemingway Santiago heitluste edastamiseks veenvam kujund, kui ka autori enda sõna, mille puhul küll lubatakse, et verbaalseks vormistunud tipu all on peidus veel jäämäe põhiosa. Aga miks peaks selle väljakaevamine teda huvitama?

Iginoor Wilson trotsib tähendusi ning elab usus, et inimene võitleb endiselt autoriteetidega ning tahab 2D-kujutist vaadelda 3D-prillidega. Nii tehnika kiirest arengust kui ka inimloomuse olemuslikust muutumatusest teadlik varaküps Martti Helde on võtnud ette 4D-tajuilma tõlkimise inimkeelde. Vanamees ja Helde on laval kokku toonud eri kool- ja põlvkonnad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming