Vanemuine tuulte pöörises või uue ootuses?

Margot Visnap

Taaralinna teatrit ootab ees juhtkonnavahetus. Näis, kas muusikalivabrikust hakkab rohkem vaimutoitu tulema.  

“Teatriparadiis”. Pilveteatri legendaarsed

teatrihiiud: Ruts – Jan Uuspõld, Volli – Raivo E. Tamm.

 

Kui Vanemuise direktor Jaak Viller esitas 2003. aasta augustis tollasele kultuuriministrile Urmas Paedile lahkumisavalduse, leidis ministeerium paari päeva jooksul teatri etteotsa uue juhi Aivar Mäe, kes (toona vaid ajutiseks kohusetäitjaks asununa on teatrit juhtinud ligi kolm aastat) peab järgmise aasta alguses oma volitused uuele teatrijuhile üle andma. Ajakirjandus on jõudnud konkursi formaalsuse teemal juba retoorilisi küsimusi esitada: kuigi kultuuriministeerium kuulutas uue direktori leidmiseks välja konkursi (avaldusi saab esitada kuni 19. maini), osutub Aivar Mäe soovil konkursi peafavoriidiks tõenäoliselt teatri praegune peaprodutsent, muusikalid Vanemuisesse kinnistanud Paavo Nõgene. Ministeerium pole ka salanud, et Emajõe Ateena kunstitempli direktorikonkursi puhul loobuti kõrghariduse nõudest just Nõgene pärast, kel pole diplomit taskus (näit Ugala teatri eesotsas soovib ministeerium näha siiski kõrgharitud juhti). Ülikoolilinnas liigub ringi juba anekdoot: kui soovid Vanemuisesse tööle saada, salga oma bakalaureuse-magistrikraadid maha! Nali naljaks, ent konkursi teeb niisugune suhtumine formaalseks: ei ole ju mõtet konkursile konkureerida ei diplomi ega diplomita, kui on ette teada, et ühe kandidaadi kasuks on konkursinõudeid “kohendatud”.

Omaette küsimus on seegi, mida siis konkursikomisjon võimalike kandidaatide pädevust hinnates silmas peab? Kas tulevase juhi ette seatud olulisima ülesande puhul (“teatri loomingulise ja majandustegevuse lühi- ja pikaajaline planeerimine ning kavandatud tegevuste elluviimine”) peetakse tähtsaks ka loomingulist juhtimist, või osutub oluliseks vaid tugev majanduslik ja ärivaist. Aivar Mäe senistele tegevussuundadele ja saavutustele mõeldes näib, et tulevase mantlipärija Nõgene puhul eelistatakse pigem viimast.

 

Raha teenib meelelahutusega

 

Mäe on Vanemuise majanduslikust madalseisust välja viinud, koondanud ja optimeerinud, teatritegijate poole peal majas tänuväärse ja vajaliku remondi teostanud. Kinnitamata andmeil olevat Mäe selleks kanda võtnud üsna suure, kümnetesse miljonitesse ulatuva laenukoorma. Kui see peaks tõesti nii olema, siis on muidugi tegu ülimalt riskantse sammuga, sest seadus teadupoolest riigiasutustel  laenu võtta ei luba. Aga kui laen on tõepoolest Vanemuisel turjas kinni, siis keegi või kuidagigi peab selle kunagi tagasi maksma. Raha teenib teatrimaailmas teadagi meelelahutusega…

Kas sel või mõnel muul põhjusel on Aivar Mäe (koos peaprodutsent Nõgenega)  panustanud oma tegutsemisaastate jooksul pigem raha sisse toovatele muusikalidele ja publiku meele lahutamisel tublit “kasvatustööd” teinud. Kui vaadata Vanemuise viimase aja mängukava, siis kaunistab muusikalide ja komöödiate pealkirju iga teatri administraatori unistus, tärnike “Välja müüdud!”. Viimaste aastatega on riigiasutusest Vanemuine saanud hästi toimiv muusikalivabrik, mis pakub arvestatavat konkurentsi sel põllul oma turuosa noolivatele erafirmadele. Kui meie ainukesel kombinaatteatril oleks kergemasisulisele repertuaarile kõrvale pakkuda ka väärilist vaimutoitu, võiks ju silma kinni pigistada ja jätta küsimata, miks riik peaks muusikale doteerima ja meelelahutusäris kaasa lööma (muidugi, nagu igal teatril, on ka Vanemuisel oma sponsorid).

 

Vaimutoitu napib

 

Aga vaimutoitu napib ja rahulolematusepilved hõljuvad nii teatri sees kui ümber. Mida kinnitab ka fakt, et Vanemuise draamahooaja (2005/2006)  uuslavastuste hulgast tuleb tikutulega kunstilõhna otsida: uuslavastuste nimistus seisab vaid kaks tõsisema kaalukategooria lavastust: “Sada aastat…” suures majas ja “Tähed hommikutaevas” Sadamateatris. Mõlemad teatritööd on lavale jõudnud muuseas külalislavastajate, Hendrik Toompere jr ja Eva Klemetsi käe all. Ülejäänu, seegi suhteliselt napp draamalavastuste saak, tuleb juba komöödiapõllult: “Adolf”, “Vabamõtleja”, “Sekstett à la carte”, “Teatriparadiis”. Hooajal nägi ilmavalgust ka üks lastelavastus, “Lotte reis lõunamaale”. Pole just  rõõmustav pilt, kui mõelda, et tegu on ülikoolilinna teatriga, mis läbi ajaloo mänginud tudengite vaimuelus tähtsat rolli. Ei ole vist lihtsalt juhus, et teatrist on ise lahkunud või lahkumas mitmed võimekad näitlejad (Tambet Tuisk, Jaak Prints, Kersti Heinloo, Janek Joost, Karin Tammaru, Indrek Taalmaa, Andres Mähar). Põhjendada seda lihtsalt näitlejate loomuliku liikumisega ühest teatrist teise, nagu Mäe kuskil leheveergudel mainis, on vist pisut kergemeelne, kui mitte vastutustundetu. Vanemuise sõnateatri kunstilise renomee eest võiks siiski vastutada ka suure kombinaatteatri direktor, draamajuht Ain Mäeotsast rääkimata – iseasi, kui palju Mäeots viimastel aastatel selle eest vastutada on saanud või tahtnud. Rahvusvahelisel teatripäeval Vanemuises esietendunud jandis “Teatriparadiis” kirjutas Andrus Kivirähk taevariigi teatri direktori tegelaskujuks, kel polnud mahti tegelda ei repertuaari ega näitlejatega – teatrijuht Vanemuine rapsis arutult, justkui autopiloodile lülitununa, kandlemänguga raha teenida. Ühtaegu naljakas ja kurb, nagu Kivirähal ikka. Publik naeris ja lustis, nende hulgas tõenäoliselt ka saalis istunud Vanemuise teatridirektor. Oli selles naerus ka “äratundmisrõõmu”, kes teab?

 

Värske veri tulekul

 

Uuest hooajast alustab Vanemuise draamajuhina Eesti Draamateatri endine näitleja Sulev Teppart. Loodetavasti toob värske veri (draamatrupi koosseis täieneb kuue noore näitleja võrra) kaasa midagi rohkemat kui Lutsu “Kapsapea”, mida haltuurade vahet silkav direktor Vanemuine Kiviräha jandis Karl Menningul lavastada soovitab. Ent oma ideid saab Teppart sajaprotsendiliselt teostama hakata siiski alles ülejärgmisest hooajast. Nagu nenditi esmaspäevasel Vanemuise tulevikuplaane tutvustaval pressikonverentsil, on järgmise hooaja uued sõnalavastused saanud küll Tepparti õnnistuse, ent põhiosas repertuaari jõudmas ikkagi lahkuva draamajuhi Ain Mäeotsa initsiatiivil.

Lõppevale  draamahooajale panigi punkti eesti teatri  sajandit märkimaks kirjutatud teatraalne jant “Teatriparadiis”, mille eest autor Kivirähk on juba Postimehe stammkriitikult Andres Keililt kurjalt sugeda saanud: “arusaamatu, saba ja sarvedeta jura”; “ehk on autoril kirjutamise ajal lihtsalt kumm tühi olnud” (Postimees 3. IV). Vaevab kuri kahtlus, et isand Keil sõitis teerulliga Kivirähast üle näidendit lugemata ja sattus nii põhjalikku kassiahastusse (“kurb on, sõbrad kaaskannatajad”) vaid teatripäeva piduõhtul esietendunud lavastuse vaatamismulje põhjal. Igal juhul lati alt läbi jooksmises Kivirähka süüdistada ei saa. Tuleb muidugi tunnistada, et “Teatriparadiis” on lugedes vaimukam ja mitmetähenduslikum kui Ain Mäeotsa lavatõlgenduses. Isegi palju kiidetud kuulsa teatripedagoogi Volli (Raivo E. Tamm) ja vanalt surnud teatrilegendi Irdi (Aivar Tommingas) tegelaskujust võinuks lavastaja rohkem isikupäraseid detaile välja võluda, näitlejate kongeniaalselt tabatud rollijooniseid edasi arendada. Tamme Panso ja Tomminga Ird on kahtlemata lavastuse säravamad osatäitmised ja kui laval figureerivad juba sedavõrd täpselt ja usutavalt parodeeritud eesti teatri suurkujud, on lavastajal oht end lõdvaks lasta: küll ülejäänu tuleb iseenesest!

Aga ei tule. Kuigi lavastuses oli teisigi vaimukalt ja kivirähaliku lustiga loodud osatäitmisi (Jüri Lumiste Menning, Jan Uuspõllu Ruts, Indrek Taalma Paul, Liina Tennosaare Liina, Kais Adlase Mari), mõjus “Teatriparadiis” justkui sketšidest kokku traageldatud jandina, mida Kiviräha näidend kindlasti pole. Tegelikult on Kivirähal näidendisse sisse kirjutatud niivõrd palju teemasid, ajaloolisi allusioone ja vihjeid, millest lavastaja kas üle või mööda on libisenud (lohisenud?), mistap paljude teatrilooliste nüansside kinnipüüdmine eeldab teatrit väga hästi tundvat vaatajat. Näiteks Eskola ja Karmi suhted kulgesid enamasti vaid teksti mööda, ka kuulsate naisnäitlejate (Villmer, Talvi, Reiman, Möldre) stseenidest pääsesid mõjule paraku üksikud etteasted. Aga kuuldavasti on “Teatriparadiis” publikumenukas sellest hoolimata. Kivirähk on publikumagnet ja nagu teisipäevasest kultuurisaatest “OP!” kuulda võis, lustivad näitlejad mängides väga! Vähemalt pole see mingi rutiinne Cooney-tampimine…

 

Teenimatu kriitika

 

Viimastel uuslavastusel ei näi vedavat ka kriitikaga. On’s põhjus selles, et kriitikud sublimeerivad alateadlikult mure teatri pärast lavastustesse, mis seda ära teeninud pole? Küllap on põhjusi mitmeid. Jaanuari lõpus esietendunud García Márqueze maailmakuulsa romaani “Sada aastat üksildust” ainetel valminud Toomas Hussari näidend “Sada aastat…”  (lav Hendrik Toompere jr) oli, kui silmas pidada esimesi arvustusi,  esietendusel ilmselt tõesti veel rabe ja ebalev. Pärast esmaspäevast külalisetendust Tallinnas võis juba paljudki kriitikute etteheited unustada. Kuigi ka nüüd veel ebaühtlane, võis “Saja aasta…” paremais hetkis tabada tarantinolikku nihestust ja elutunnetust ning näitlejatöödes matiundilikku pöörasust ja kergust. Nagu ikka tuleb ilmsiks vana tõde: lootustandvate eeldustega lavastused vajavad järelvalmimise aega. “Sada aastat…” näikse olevat vahepealsete mängukordadega hästi küpsenud.

Märtsis, vahetult enne “Teatriparadiisi” Sadamateatris esietendunud Aleksander Galini “Tähed hommikutaevas” (lav Eva Klemets) on veelgi teenimatuma kriitika pälvinud – Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen tampis auväärt Vaino Vahing nii autori, lavastaja kui näitlejad halastamatult mutta. Lugesin Vahingu arvustuse (Areen 27. IV) pärast pühapäeval Sadamateatris nähtud etendust uuesti läbi ja näis, nagu oleksime Vahinguga näinud kaht erinevat näidendit ja lavastust. Vahel tekib tunne, et arvustustesse jõuavad vaid kriitiku enese hingeseisundi peegeldused, mitte teatritükid, mida nad ennast justkui sunniviisiliselt vaatama on vedanud. Galini “Tähed hommikutaevas” esindab läbikomponeeritud dramaturgiat (mitte “nii igavat jura”, nagu väidab Vahing), Klemetsi lavastus on lahendatud tundlikus psühholoogilises võtmes (Vahingu meelest “poolik töö”, “isetegevuslik lavastuse joonis”). Ja näitlejad pole sugugi lavale konutama jäetud, nagu väidab Vahing: otse vastupidi – Külliki Saldre joodikust prostituut Anna on suurepärane, heas mõttes ootamatu rollisooritus (Saldre viimased osatäitmised märgivad näitlejanna tippvormi), Merle Jäägri tuletõrjefüürerist Valentina avab kiht-kihilt “vene baaba”  traagika ja hingesuuruse. Huvitavalt sekundeerivad vanematele kolleegidele ka Katrin Pärn VIP-prostituut Annana ja Alina Karmazina lapseohtu lõbutüdruku Mariana. Nagu öeldud, asetub “Tähed hommikutaevas” kindlast Vanemuise viimase hooaja napi aktiva poolele.

On’s Vanemuine kas tuulte pöörises või uue ootuses, seda peab näitama juba lähitulevik. Per aspera…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming