Varjatud terrorist on massimeedia ise

Rait Avestik

Lavastaja on suutnud vendade Presnjakovide sõnale liha peale kasvatada ?Terrorism?: üks varjatud terrorismile õhutajaid ja ka varjatud terrorist on massimeedia ise. madis Puuraid

Vladimir ja Oleg Presnjakov, ?Terrorism?. Tõlkija Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Võigemast, kunstnik Mihkel Ehala, helimeister Ott Mölter, valgusmeister Villu Konrad, videomeister Tarvo Vridolin. Mängivad Arvo Raimo, Aarne Soro, Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Ott Aardam, Martin Algus, Hilje Murel, Carita Vaikjärv ja Kadri Lepp. Esietendus 4. septembril Ugalas.

Esmalt tuleb kohe mainida, et siinne jutt lavastusest põhineb kontrolletendusel nähtul. Seega ? seda teksti võib ja tulebki võtta mõningate reservatsioonidega. Ehk üritan mitte puudutada või anda hinnanguid muutustele nagu etenduse tempo, atmosfäär, igasugused ?toored ja hõredad? olemised, näitlemised, kohad, tegevused jne.

Kõigepealt torkab muidugi silma ja kõrva nii vendade Presnjakovide näidendi kui ka Priit Võigemasti lavastuse pealkiri ? ?Terrorism?. Kuigi see sõna tähistab valdavalt katastroofilaadset olukorda ja veel üsna tülikat, on selle sõnaga manipuleerimine siiski tänapäeva meediale suureks tuluallikaks. Samamoodi on ka nimetatud lavastuse kontekstis. ?Terrorism? müüb lihtsalt. Aga ei maksa unustada, et näiteks peale hetkel maailmas toimuvate ja meedia poolt tõlgendatavate terrorismiaktide (või hoopis vabadusvõitlusilmingute) on olemas ka teistsugune terrorism, millest meedia tavaliselt vaikib ja mis eriti ei paistagi välja. Üks sellisele varjatud terrorismile õhutajaid ja ka varjatud terrorist on massimeedia kahtlemata ise. Just eelkõige sellisest terrorismist räägib Ugala uuslavastus. Just sellisest terrorismist, mille kontekstis on paljud meist ise terroristid, suurem jagu aga ohvrid kindlasti.

Mis toimub lapsepõlves ja lastetoas, mis toimub kodus, tööl, kontoris, mis toimub enne seda, kui terroriakt toime pannakse, miks inimesed ei saa omavahel läbi? ? on lavastaja Priit Võigemast küsinud. ?Inimene on oma põhiloomuselt hea, kõik halb tuleb temasse ühiskonnast,? on üks klassik öelnud juba paarsada aastat tagasi. Siis aga polnud veel televisioonigi…

Vennad Presnjakovid on oma näidendi kirjutanud üsna filmilikus võtmes ja samamoodi on see ka lavastatud: see koosneb kuuest erinevast stseenist või sket?ist ning paarist monoloogist. Siiski läbib neid kõiki üks pidev liin, mis seob osad tervikuks ehk looks. Kuigi kaasaegsele filmile omaselt on ajaline gradatsioon segamini löödud, ei tohiks teatrivaatajal probleemi olla sü?ee jälgimisega. Juhul kui ta muidugi viitsib ise juurde mõelda ja mõned hõredamad kohad täita ? seda nii tekstilise kui ka tegevusliku poole pealt.

Nii filmilikkusele ning selle kaudu ka televisioonile ning massimeediale üldse viitab ka Mihkel Ehala lavakujundus. Lavale on ette tõmmatud valge riie kui kinolina, mille peale projitseeritakse urbanistlikke sümboleid nii igapäevaelu kui ka terrorismi kontekstis: lennukid, suured paneelelamud jne. Ning teatrit näidatakse kinolina sisse tehtud august: läbi kinolina näidatakse teatrivahenditega seda, mida meedias pidevalt näeb, ning selliseid inimesi ja olukordi, mida massimeedia toodab. See suure ekraani ahendamine on olnud üsna hea mõte, sest peale tähenduslikkuse aitab see vaatajal tähelepanu koondada ning debüütlavastajal poleks suurel laval kerge olnud tegevust ohjata.

Kuigi teema, mida lavastuses käsitletakse, on kahtlemata tõsine, ning ka need sket?id näitavad meie tänapäevaelu mitte just meeldivaid seiku, on siiski lavastus lahendatud karikatuurses võtmes. See laseb nutta läbi naeru ja naer on katartiline. Näiteks kontorielu sket?, kus mingi väike ülemus (Tanel Ingi) terroriseerib kaastöötajaid, on kohutavalt naljakas. Võib-olla on see minusugustele naljakas sellepärast, et pole kunagi kontoris töötanud, aga naljakas on see kindlasti ka sellepärast, et eelkõige näitlejad Tanel Ingi, Aarne Soro ja Hilje Murel ning ka Meelis Rämmeld, Carita Vaikjärv ning Kadri Lepp selle selliseks ja niimoodi mängisid. Ma saan aru, et kombinatsioon ?terrorism ja homeeriline naer? ei kõla hästi, aga just midagi selletaolist kutsus esile ka etüüd kahest eakast vanaprouast (Aarne Soro ja Ott Aardam), kes kavandasid ühe proua väimehe mõrva. Ja kuidagi väga kahtlaselt olid need prouad meie kahe tuntud teatripedagoogi moodi.

Meisterlikult olid esitatud Aarne Soro ja Hilje Mureli monoloogid. Mureli mängitud noor ema, kes on liiga vara lapse saanud, peaks valusat äratundmist pakkuma nii emadele kui endistele lastele. Soro lõpumonoloog tõmbab tempokalt kulgenud lavastuse hoo maha ja laseb publikul nähtu ja elu üle järele mõelda. Enam-vähem tuleb nõustuda Jaak Allikuga, kes ütles pärast etendust, et Ugalal paistab olevat üks tugevamaid truppe noorte näitlejate kategoorias.

Kui lugesin näidendit, siis see nagu eriti ei köitnud ? et võõras mure need pommipanemised ja kontoritragöödiad. Võigemast on aga suutnud sõnale liha peale kasvatada. Tegemist ei ole küll teatriajalugu raputava tööga, aga nii näidendi, näitlejate kui ka lavastajatööga on pea kõik kuidagi kahtlaselt korras. Kahtlaselt selles mõttes, et tegemist on siiski debüütlavastusega ja juba on lavastaja eksponeerinud oma täiskasvanulikku mõtlemist ja eluhoiakut. Üllatas see, et algaja lavastaja ei olnudki püüdnud publikut ?okeerida nii sisu kui vormiga, et lavastus ei olnudki ?kunst?. Üllatas see, et lavastaja ei ärgita mässama ja midagi lõhkuma, vaid kutsub üles normaalsusele.

Ja oluline on veel see, et kui noored seda näevad, siis võib see olla neile oluline ja kasulik teatriõhtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming