Värske suvekunstiliik: bisarne teater

Lavastused „Pargivaht“ ja „Kuuvarjutus“ on muu hulgas ka seisukohavõtt meie seriaalide ja suveteatri tühise tehislikkuse vastu.

VALLE-STEN MAISTE

Pika Mari „Kuuvarjutus“, autorid Mati Unt ja Eili Neuhaus, lavastaja Eili Neuhaus. Mängivad Anne Veesaar ja Ülle Lichtfeldt. Esietendus 30. III New Yorgi Eesti Majas, Eesti esietendus 4. VII Hüüru mõisas.

Neeruti mõisateatri „Pargivaht“, autor Toomas Kall, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, kostüümikunstnik Ketlin Kütt. Mängivad Lauri Nebel, Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Karl Robert Saaremäe, Henessi Schmidt, Margus Grosnõi, Indrek Apinis jt. Esietendus 27. VII Neeruti mõisa pargis.

Leidub mõis, leitakse ka näitemäng,“ sõnas mõne aasta eest üks elukogenud näitleja. Suveteatrikarusselli keerlemis­printsiibid ei ole kahjuks kuigi palju keerulisemad. Filisterluse vastu kultuuri­elus ei saa. Nii nagu ikka jagub kaas­maalasi, kes nõuavad suvest suvesse Termikat, Maarja-Liisi ja Koitu ning Singer Vingerit (viimast ilma „Persepulga“ ja Jürlau kingcrimsonlike kalduvusteta), tuleb uuskadakasakslikule seltskonnakihile võimaldada nende mõis, lihtne huumor ja romantika.

Suvine pisipursui ja koduperenaise kitš on kui viskama jäänud jõulu­lavastus, lakkamatu ilmalik evergreen. Liiga suure osa suveteatrist moodustab tühine emotsioonisurrogaat väike­kodanlikule vaatajale. Vahel puistatakse sellele näpuotsaga kultuuri- ja mõtteloolist karda, nii mõnigi kord näeb hingestatud ja suure sisseelamisega osatäitmisi, teinekord saab kogeda õnnestunud ansamblimängu. Kokku­võttes on need ikkagi rohked kiireks seedimiseks timmitud tooted, jõukama rahva vaheldus Kanal 2-le.

Nii on tore, kui kuuma aja jantide tegemisele on lähenetud vähe teisiti. Näiteks pakkus suveetenduste rallil osalejatele vaheldust meie teatris pigem varjusurmas kui liigesindatud spektaaklilaad, mida võiks kutsuda bisarseks teatriks. Tegu on pikantse ja pentsiku lähenemisega, mis esitab tõdemusi ja tundeid, ajaloolist ja olustikulist, seepi ja komöödiat, estraadi ning draamat jms nii, et ei peljata ka rafineerimata mõtteid ja lähenemisviisi, kitši, lamedust ja stiili eiramist, stiilist möödapanemist jne.

Selmet häbeneda pool- ja möödatooteid, seda koguni võimendatakse nõndaviisi, et nad ei mõju enam tüütult imala, vaid juba omamoodi nauditavalt totrana. Ei tahaks siinkohal kõnealuse laadi mõistmist komplitseerida toetumisega Susan Sontagi „Märkmetele camp’ist“, ent legendaarse stiiliuurija 18. notifikatsioon jääb ometi asendamatuks: „Tuleb eristada naiivset ja tahtlikku camp’i. Puhas camp on alati naiivne. Camp, mis tajub ennast camp’ina (kämpimine), pakub tavaliselt vähem rahuldust.“1

Naiivset, puhast bisarsust esindab markantseimalt eestlaste generatsioonide­ ülene lemmik Üllar Jörberg, kes suudab võrdse energiaga tõmmata käima nii Andrus Ansipi ja Elmari raadio kuulajad kui ka provintsilinna noortepeo, ent sobib õndsa Onu Bella garneeringus paljudele haritlastelegi, kelle muusikaeelistusi lahutab Jörpa põhiprodutsendi Heldur Jõgioja maitsest ookean. Mati Undi lemmikrestoraniartist juba 1960. aastate Tartu Kaunasest suutis mõistust ja tundeid loomutruult ühtaegu õiget ja pahupidi presenteerida ka enne Bellaga ühinemist. Viimase mõõdukal toel sündinud 1990. aastate kassetid, eeskätt „Vajan sind“ ning „Suur ahv“, tegid Jörpast bisarse siiruse ületamatu eksempli.

Tahtlik, kunstlikult tekitatud bisarsus, eriti kui kasutatakse ära tegijaid, kes südames pihta ei saa, mis laadis parasjagu eteldakse, võib lusti pakkumise asemel ka tüütu olla. Näiteks Andres Maimiku ja Rain Tolgi „Kormoranide“ filmis hipisid pilama mõeldud „Stepihundi ulg“, „Siga ja kägu“ jt muusikanumbrid on kistud pikantsustest pungil, kuid nendega loomutruult suhestuda mitte mõistva Kolumbus Krisi esituses mõjub see killu- ja pullipomm ometi saepuruselt.

„Kuuvarjutuses“ jääb Ülle Lichtfeldt kinnisemaks ja reserveeritumaks, aga Anne Veesaare ülepingutatud, ent puhtsüdamlikust entusiasmist ja energiast pakatav avalus omandab jörberlikud jooned.

Jan Lepamaa

Siga ja kägu. Taotluslikku bisarsust esindas tänavuses suveteatris Üllar Saaremäe lavastatud Toomas Kalli „Pargivaht“ Neeruti mõisas. Ehitusajalugu ning keskkond on seal kurioosse lavastuse sünniks juba palju ette ära teinud. Nõukogude majandiehitajad ja maastikuarhitektid harrastasid varasemate ajastute kultuuripärandile deleuze’likul skisoidsel moel tahapanemist loomulikult kõikjal, ent mitte alati ei saatnud kolhoosnikke niisugune edu kui Neerutis.

Tööliste paradiisi maaletoojail on õnnestunud hulk sita- ja silohoidlaid ning loomakasvatusrajatisi püsti panna otse igipõliste kurnajate häärberi kõrvale, kõik nagu arhitektuurijumalanna tagaaugust tulnud. Lisaks on sovetiaja hakkajad külamehed (kelle järeltulijate jorinat jagus etendussegi) löönud otse mõisa rüppe üles oma individuaalid ja suveputkad (ehkki veidi eemal asustustihedus just ei lämmata). Küllap usin rahvas tajus ära, et mõisarajatiste vastu annab püstitada panipaiku ja tomatihooneid, hoiab tagaseina pealt kokku.

Selline kultuurkiht ei jätnudki mõisa värsketele renoveerijatele ehk päris mõistlikke esteetilisi valikuid. Pimedas iseäranis röögatu XXXXXXXXL-mõõdus aiapäkapiku stiilis juugend on tubli lauda­lehaga odööritatud hoonekoosluse keskmena isegi omamoodi punk, ehkki paratamatult ehmatav lahendus. Igatahes on teatritegijad tabanud naelapea pihta, tuues ehitusimesid ümbritsevale veatule murule loo lavastajast, kellel jagub pidurdamatut pealehakkamist, aga napib maitset.

Suveteatri puhul on pruugitud mõõdutundetult väljendeid „kohavaim“, „keskkond loob ja toetab“ jms. Tähendusetu ruumipoeetika vohamine on jutud teatri ja keskkonna seostest nii segaseks ajanud, et ainevallaga suudab konkureerida ehk vaid postmodernistlik diskursus. „Pargivahi“ autorid ongi viimase järele haaranud ning reaktsioonina on sündinud lavastus, kus kohavaimule ja miljööle toetumine on harvaesineval moel vägagi tajutav. Kunstnik Vadim Fomitševile polegi palju muud teha jäänud kui võõbata mõisa ees vedelenud roostetav vihmaveetünn Ene-Liis Semperi „Hüsteeria“-roosaks ja toppida sinna paar ehedat sitaharki.

Etendatud lugu on justkui romantiline, huumoriküllane ning tublide kodu- ja kultuurilooliste allusioonidega. Ester Tuiksoo, Mait Maltise ja Enn Eesmaa austajatele anti peaaegu võimalus etendust ka nimetatud võtmes jälgida, kui vaid Margus Grosnõi oleks striptiisi ja (kujuteldava) hobuse seljas kappamisega veidi tagasi hoidnud. Aga noh, ei hoidnud. Mingit enneesmaalikku „Muistset meenuta“ jahu „Pargivahist“ ei kujunenud. Seda laadi detailse, ent tähendusetu pajatusepuru kohal soristati piire mitte tundva häbematusega.

Olen olnud mõnevõrra imestunud, kui kolleegid ja haritud inimesed on „Pargivahi“ kohta sõnanud, et „tegu on sellise kultuuriloolise lavastusega“. Muinsuskomponenti on lavastuses küll kamaluga, kuid see on esitatud umbes niisuguste lühiste abil, et Rammsteini lennuk tõenäoliselt loperdas kunagi Kadrina kohalt paarsada kilomeetrit paremalt või vasakult üle. Mõisandus on ju ka saksa värk, teemegi siis Neeruti kandi koduloo „piiskop Alberti tulemisest „Viimse reliikviani““ Neue Deutsche industrial-metali laadis.

Kui „Pargivahil“ on lisaks kohalike keskkonnaimedega resoneerumisele mingi mõte, siis seisneb see suvistes teatrimanufaktuurides vorbitavate kunsttükkide tootmissaladuste ja õmbluste alasti publiku ette toomises. Etendati ilustamata, kuidas klopsida kokku üks teatritomp, kui midagi öelda ei ole, kuid mingi konjunktuurse jandiga turule tulla on siiski obligatoorne.

Avastseenidest peale, kui must jeep ja Grosnõi piiskop Albertina eeslaval traavivad, keevitatakse kokku siga ja kägu. Kohati paneb palagan muigama, on totter ja nauditav. Grosnõi kõrval pakuvad lusti arvukad Ines Aru repliigid, lavastuse vaieldamatu juveel oli Ülle Lichtfeldt. Mida enam ta mansardkorrust ja torni pidi kerkis, seda võimsamalt iroonilised pisted kandsid. Neist vormus lausa väike omaette armastus- ja elufilosoofia.

Teises vaatuses, kui lauldakse Verdit, Mattiisenit, romantilise postkaardi sound’iga masin mängib Beethovenit jne, pudeneb pikantsusi kui käisest. Tekstis on olemas omad tublid totrused ja pöörane lavastuslaad tõmbab need käima. Hoogu lisavad kometile noored Henessi Schmidt ja Karl Robert Saaremäe, kes on olnud iseäranis särtsakas just oma isa lavastustes. Leonard Cohen mõjus öises finaalis nii maitsekalt, et silus ära ka liiga pikaks venitatud lavastuse konarused – sai nüansirohke ja stiilse lavastuse stiilitusest.

Pargivahi“ tegijad alustavad oma bisarse lavastuse ülesehitamist pinnalt, kus stiili ja sisu üsna napilt, karikeerivad ja tuunivad suhtelist lamedust. „Kuuvarjutus“ põhineb aga Mati Undi kogumikul „Räägivad ja vaikivad“. Kui raamat ei kuulu ka Undi tugevaimate hulka, on tegu ometi sisu ning vormi absoluutse kõrgmäestiku ja -pilotaažiga. Anne Veesaarele, Eili Neuhausile ja Ülle Lichtfeldtile pidi olema selge, et nimetatud nivooga kaasaliikumine võib kujuneda kaelamurdvaks.

Sõda ja peenis. Undi proosa ilmumisaja atmosfääri pole üritatudki järgida. 1980. aastate esimene pool. Villu Tamme oli juba loonud algeliste riffide toel ette kantavad surematud riimid „vastik mister Ronald Reagan / naeratava näoga keigar / meeldib sulle pommimüra / ise oled vana tü…“. Aga need kõlasid esiotsa vaid Ivo Uukkivi keldris. Ansip peedistas alles komsomoliinkvisitsiooni raames kaasüliõpilasi, tema tintlapealikust sõber teenis reaalseid repressiivorganeid. Mitmed muidu tublid mehed nagu Nutt ja Nestor alles tegid ettevalmistusi NLKPsse astumiseks.

Unt aga kirjutas 1984. aasta Loomingus esmailmunud Neuhausi lavastuse nimitekstis: „Kolm või neli sõjakollet püsisid juba mitu kuud. Nad ei läinud küll suuremaks, aga neil polnud ka mingit tendentsi väheneda. Meie rahuinitsiatiividele pandi julmalt veto. Mingid pingutused ei aidanud. Reagan pidas sõjaka kõne. Võis juba aimata, keda ta uutes konfliktides toetab, niikuinii agressoreid. Kes juba halba tahtis, tahtis seda igal pool“ (lk 149).2

Kui „Pargivahil“ on lisaks kohalike keskkonnaimedega resoneerumisele mingi mõte, siis seisneb see suvistes teatrimanufaktuurides vorbitavate kunsttükkide tootmissaladuste ja õmbluste alasti publiku ette toomises. Pargivaht – Lauri Nebel, lavastaja – Karl Robert Saaremäe.

Alan Proosa

Unt ei loranud aga pelgalt külma sõja aegse lõpmatu pingelõdvendusprotsessi ainetel, vaid veelgi teravamatel teemadel: „Mida sa mäletad teisest maailmasõjast, küsisin ükspäev mehelt? Oleksin meeleldi kuulnud, et mu mees on andnud oma väikese osa sajandi suurima sõja lõppemisse. Aga mu mees ei mäletanud eriti midagi, kindla peale mäletavat ta vaid oma esimest erektsiooni, mis toimus ema juuresolekul saunas ja millele häbenev ema ei suutnud mingit mõistlikku seletust anda“(lk 123).

Peadpööritav, kui rebel oli 1984. aastal andropovlikus julgeoleku- ja propagandameetmete karmistumise kliimas kirjutada Suure isamaasõja mälestusele mõeldes kõvastunud peenisest! Küsimus ei olnud niivõrd režiimivastasuses ega soovis sovettidele isamaasõja mälestust banaliseerides tagasi teha. Unti ei painanud niivõrd Nõukogude sõjardid, külm sõda ning aatomipomm, vaid ümbritsev lakkamatu möla nn eriliste inimeste erilisest elust, sõjakangelastest, tööeesrindlastest, näidisperedest, rekordlehmadest jne.

Ansipite ja Andropovite joga oli lisaks oma ideoloogilisele ilasusele lämmatanud armutult kõik vähegi eraelulise, seksuaalse, transtsendentaalse ja eksistentsiaalse, rääkimata nimetatud sfääride lugematutest tänapäeval vohavatest subžanridest. Seda ei suutnud Unt taluda. Ta leidis endale teistsugused kangelased, keda iseloomustab nt nii: „Tema teine abielu ei kujunenud püsivaks. Ta käis käest kätte, kuid mitte alla (lk 200).

Neuhaus on võtnud Undi „Kuuvarjutusest“, kollaažist „Räägivad“, „Väikestest repliikidest“ jm stagnaaja Eestist tõukunud argi- ja eraelulised assotsiatsioonid ning istutanud need Undi „Vaimude tunnist“ tuntud raami, pannes kaks ilmutuslikku Lydiat („Koidulaid“ oli vaja ka New Yorgi Eesti Maja tarvis, mida silmas pidades projekt ette võetigi) naiste, elu ja ilmaasjade üle arutlema. Tekst on suuresti Undi oma, ent mitte ainult terviku, vaid ka misanstseenide tasandil on tehtud riskantseid ja julgeid rõhuasetuse muudatusi.

Ostrakismistseen, kus mees muutub seltskonnas paariaks, nii et toakoergi peab vajalikuks äratõugatule hambad säärde lüüa ning „temast möödasõitvad vabad taksod enam ei peatu“, on lavastuses pea peale pööratud. Mees nimelt kirjeldab nõukogude väikekodanlastele vägistamist Bertolucci filmis „Viimane tango Pariisis“, kujutades detailselt ka margariinikasutust. Undil vajub korteritäis kaameid külalisi seepeale painajalikus vaikuses laiali, vaid üks kunstiteadlane pomiseb, et ka „kõrvalekalduvaid tüüpe ei saavat päriselt unustada …“.

Neuhausil Anne Veesaar aga hoopis eputab juhtumiga, hoopleb, kui lahe seltskonda lummav mees tal on. „Räägivad“ Marju juhuvahekord salapärase formalistliku poeediga on lavastuses muudetud jällegi seksiks neegriga. Modifikatsioonid tekitavad muidugi küsimusi. Miks ei ole piisanud lavastusnaiskonnale meelitava salamagusa lihameele äratamiseks lihtsalt mõistatuslikust poeedist nagu Undil, vaid oli vaja mustanahalist?

Kas teksti kohandamisvajaduse on tinginud aeg või ei mõistnud Untki, olgugi ta naistele lähedasim meeste seas, naisi lõpuni? Miks ei väljendata laval margariini väärtarvituse osas õõva ja miks ei suhestu naisvaatepunkti esindav lavastus MeToo-ajastul Bertolucci stseeniga seotud hilisemate, Undile teadmata tülgastavate paljastustega? Niisugused lahtised otsad külvavad vaatajas segadust. See ei ole aga ebameeldiv ega ebahuvitav stiihia.

Säilinud on Undi puhul esmane – pompoosse, heroiseeritu ja korrektse üle lõõpimise taustal väikese, eraelulise ja ehk piinlikugi inimlikustamine, sellele tähelepanu ja eluõiguse andmine. Neuhausi seob Undiga andumus teatud teemadele, kindlad hoiakud. Meie teatris ei ole eriti palju pühendunud väikese inimese ängide ja rusutuse peegeldajaid. Neuhaus on nimetute tegelaste surutisega tegelnud tänuväärselt järjepidevalt, lausa Ken Loachile ja Mike Leigh’le omase sotsiaalse tundlikkusega, näidates nagu Untki, kuidas ideoloogia ja võim lämmatavad inimlikkuse, tootes lömastunud alistujaid või oportunistlikke kaasajooksikuid.

Pärast Unti ei ole lisandunud ka tugevaid feministlikke, naisõiguslike teemadega tegelevaid lavastajaid. Siingi on Neuhaus püüdnud tühikut täita. Ainevald on muidugi üüratu ning lõhestunud. Oled valmis sookvootide kehtestamiseks, põhjad klaaslage, ent siis tuleb keegi tulihingeline, Sulamith Firestone ühes ja noor Germaine Greer teises käes, ning hakkab nt ajama tuumperekondade lõhkumise, laste vanematest lahutamise, lastehoiu kolhoosistamise jm asja! Pole võimatu, et teeb juttu ka orgasmi üksikasjadest ning postuleerib vaidlemist sallimata, et feminiinsete pärisvajadustega sobib vaid lesbisuhe.

Tegevustanner on alamjaotuste- ja toimetustetihe. Nappidel suvekuudel said Guardiani vahendusel sõna kinofilmide lesbistseenide loomulikustamise eestkõnelejad, kelle sõnum oli, et näitlejannade küüned võiksid ajal, mil seksi kujutamine ekraanidel üha naturalistlikumaks muutub, olla lõigatud.3 Seejuures pole vaibunud ka klassikalisemad teemad. Kirjutatakse, et kuigi 1990. aastail ellu astunud naistele polnud meheleminek majanduslikus mõttes enam esmane, mõtlesid sõbrannad harva muule peale poiste. Omamata tegelikult ettekujutust, milleks mehed olemas ja vajalikud on, käsitleti mehelesaamist ometi kui imevõtit kõigeks ja nähti selles eduka enesearengu peamist verstaposti.4

Neuhausi Undi suust kukkunud naised ulbivad osundatud atmosfääris. Neis pole veel kristalliseerunud küpsust, mis avaldub vendade Maelide viimasel plaadil: „poolt- ja vastuväiteid võib tuua kõigele siin ilmas, ent meil pole vaja kõike proovida, meil on teada ja järelekatsutud misjonäripositsioon!“. „Kuuvarjutuses“ soovitakse olla hoitud, olla kellegagi ning seejuures olla vaba ja olla ise. Paradoksaalselt, nagu end aafriklasele andumise uitmõtte meelevalda andes, jõutakse kohe ka Undi kirjeldatud võõrdumiseni, avaldub blaseerumus, millest laulab Vaiko Eplik: „elu lamedam pool varitseb igal pool, kaob furoor.“

Unbewusste ängste. See ei ole raju radikaalfeminism, pigem inimlik alastivõtt, eneseteostustung ja toimetulekujõu tunnetamistahe kõrvuti mahasurumatu armastuse ja läheduse vajadusega, meeleolu pärssivad pained. Alistumine meestele, kes oma pitsitused ja abituse naise alandamisega välja elavad, ent ka hinge jäänud misogüünsed ja meesšovinistlikud labasused, trots ja endassetõmbumine, võõrandumine, spliin ja meeletusevajadus, unbewusste ängste, kõik see, millest kirjutas Unt. Teatud mõttes on „Kuuvarjutuse“ siirus ja inimlik alastiolek ka seisukohavõtt seriaalide ja suveteatri tühise tehisliku võltsromantika vastu.

Neuhaus ei ole ekstra stiilimeister, eriti mitte Undiga võrreldes. Kohati on näitlejad jäetud abitusse, esineb äralangemisi. Ent mingis mõttes sobis see ainesega ja ühtäkki omandas iseäranis Anne Veesaare ülepingutatud, ent puhtsüdamlikust entusiasmist ja energiast pakatav avalus (Lichtfeldt jääb kinnisemaks, reserveeritumaks) jörberlikud jooned. Tajuti Undi teksti pikantsusi5 ja võimendati seda siira bisarse energiaga. Esituses on lubamatult haavatavat haprust, ent seejuures ujutakse sellest kuidagi välja ja pääsetakse mõjule, nagu parimates Jörpa soolonumbrites ja duettides. Nähtu ei olnud kindlasti igav.

Finaalis mõistame tugevate kujundite toel, et ehkki mehed-machod laiutavad tublisti ning naistel ei ole ses jämedas maailmas lihtne kohta leida, on mehelik ramm tihti tühi, vägisi ülal hoitav poos ja naised on selle upsakusevahu taga peidus olles küll vähem märgatavad, ent ehk kandvamad ja sitkemadki tegijad. Saalis on sadakond naist, mõni noormees ja paar vanahärrat. Etenduse lõppedes tõusevad viimased püsti, pühendades oma eksalteeritud, ent ometi hõredaks jääva aplausi lavastusnaiskonnale, saalis olevatele daamidele ja ekraanidele projitseeritud suurtele eestlannadele. Taas bisarne hetk. Kuna püsti on hakatud aplodeerima iga tühisemagi väikekodanliku jandi peale, olen hakanud seda tava võõristama. Sedapuhku ent kadestasin džentelmene, oleksin soovinud omada mehisust olla nendega.

Bisarses laadis publiku ette tulemine ei ole kerge. Siin vaadeldud lavastused olid ainsad kümnete äsja nähtute seas, mille järel publik püsti ei rõkanud. Filistrid ei armasta vigureid. Ka kriitikutest kolleegid küsisid, miks küll tahan kirjutada suve kõige tobedamatest lavastustest. Ometi usun, et kui soovime leida tõeliselt sisukat inspiratsiooni ja mõtteainest, olgu vormi või teemade osas, on just käsitletud lavastused ja nende lähenemislaad see, mis võiks meie harjumuspäraselt tühisevõitu suveteatrisaagist sõelale jääda.

1 Susan Sontag, Vaikuse esteetika. Tlk Berk Vaher. Kunst, 2002, lk 33.

2 Siin ja edaspidi viidatud Mati Undi kogumikule „Räägivad ja vaikivad“, Eesti Raamat, 1986.

3 Anna Smith, Oral sex – and no scissoring! How the lesbian gaze changed cinema. – Guardian 10. VIII 2018.

4 Eve Fairbanks, We believed we could remake ourselves any way we liked: how the 1990s shaped #MeToo. – Guardian 5. VII 2018.

5 Inna Grünfeldt, Lydiad New Yorgis. – Virumaa Teataja 28. III 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht