VASTULAUSE: Ärge unustage vaatajat!

Enn Siimer

Meelis Oidsalu kirjutas Sirbis (17. XII ) huvitava artikli „Kuidas seletada teatripilti lavakooli juhile?”. Lugu koosneb tinglikult kahest osast: esimeses vaidleb autor teatrikooli juhi Ingo Normetiga, teises vaatleb möödunud teatriaasta teatrikunstiliselt novaatorlikumaid lavastusi. Selle viimasega tahan küll ühineda  ja märkida, et siin tabab Oidsalu mitmeid päris olulisi tendentse eesti praeguses teatriilmas. Artikli esimene pool tekitab aga küsimusi. Ma ei vaatleks seda Oidsalu ja Normeti diskussioonina, pigem püüaks koos täpsustada mõningaid teatriterminoloogilisi mõisteid. Lootuses, et see pakub huvi teistelegi teatriga seotud inimestele.       

Oidsalu tõukub Normeti ettekandest  novembrikuisel konverentsil „teater | väärtus”, mille kohaselt kõige tähtsam inimene teatris on näitleja ning et inimesed tulevad teatrisse eelkõige nautima näitlejate mängu, mitte kuulama jutte abstraktsetest sotsiaalsetest probleemidest. Veel rõhutas Normet Bertolt Brechti sõnu, et teater peab pakkuma eelkõige meelelahutust. Nende mõtetega vaidlebki Oidsalu südilt, kuid näib, et siin murrab ta sisse lahtisest uksest. Muidugi on tore,  et Oidsalu võtab endale üle jõu käiva õiguse olla objektiivne teatriprotsessi hindaja („Mitte milliseid mina pean, vaid milliseid üldse peaks pidama eesti teatrikunsti seisukohalt olulisteks lavastusteks?”). Seejuures tõestab ta enda õigust sellega, et talle küll ei meeldinud Hendrik Toompere lavastatud „Kirsiaed” Eesti Draamateatris, aga ometigi on just see teatrikunstilisest küljest palju väärtuslikum kui sama teatri „Augustikuu”.   

Minule „Kirsiaed” meeldis ja ma pean seda lavastust ka teatrikunstilisest aspektist igati suursaavutuseks. Oidsalu artikli puhul häirib mind aga see, et kriitik nagu ei tohikski sisimas vastata küsimusele „kuidas meeldis?”. Kindlasti on vastus sellele küsimusele subjektiivne, aga kas kriitik üldse saab oma  subjektiivsuse välja lülitada ja hinnata mingit nähtust ainuüksi objektiivsete kriteeriumide alusel? Kahtlen selles väga, kuivõrd ka kriitik on lihtsurelik. Mulle küll tundub, et igasugune kriitik ja kriitika saab alguse (NB ! just nimelt alguse) ikka sellest samast lihtlabasest küsimusest: „Kas see mulle meeldib?”. Hoopis teine asi on aga see, et kriitik – erinevalt n-ö tavavaatajast – läheb sellest „meeldib / ei meeldi” vastandusest kaugemale ja sügavamale  ning analüüsib põhjusi, miks üks asi talle meeldis või ei meeldinud.       

Puht terminoloogiliselt häirib mind Oidsalu artiklis teatrinähtuste jagamine teatrikunstilisteks ja teatritehnilisteks lavastusteks. Muidugi tuleb teatrinähtusi kuidagi tasemeliselt  grupeerida, kuid selline jaotus näib olevat veidi vildak. Mina käsitleksin terminit „teatritehniline väärtus” pigem Aristoteleselt pärit käsitööoskusena. Oskuslikult komponeeritud lavastus, milles on vaataja vastuvõtupsühholoogiat arvestavad tasakaalustatud osad: lavastaja poolt läbi mõeldud ja näitlejate kaudu hästi läbi viidud konflikt, selle ekspositsioon, teemaarendus, kulminatsioon ja finaal. Tõsi küll, selline struktuur eksisteerib  peaasjalikult kriitiku peas, lavastaja lähtub oma sisetundest ja intuitsioonist, ning ta võib sellise jutu lihtsalt välja naerda.     

Aga kuidas siis jagada lavastusi nende kunstitaseme järgi? Kas siin kehtib kunstilise ja meelelahutusliku vastandumine? Nii nagu  Oidsalul, et „Kirsiaial” on teatrikunstiline väärtus, „Augustikuul” aga meelelahutuslik? Nii lihtne see asi ka ei ole. Sest – jällegi vaieldes vastu Oidsalule – meelelahutuslikkus kuulub vähemal või suuremal määral igasuguse etenduskunsti juurde. Seda enam aga teatrikunsti juurde – tänapäeval on meelelahutuslikkuse osakaal teatris kindlasti ka kasvanud. Teater (ja igasugune teater) püüab ju praegu vaatajat märksa atraktiivsemate vahenditega kui  veel kümmekond aastat tagasi. Eitada „Kirsiaia” meelelahutuslikkust oleks kindlasti variserlik. Pigem võiks siis rääkida juba novaatorlikest lavastustest – ja sellised on nii „Kirsiaed” kui ka ühiskonnakriitiline „Ühtse Eesti suurkogu” kohe kindlasti, rääkimata siis juba sellistest „metamodernistlikest” lavastustest nagu Noormetsa „Stockmannid” ja Von Krahli teatri „The End” jms. Kuidas iseloomustada aga kunstiliselt väheveenvaid või lausa  küündimatuid lavastusi, mis ometi võivad publikule vägagi meeldida? Mina ei oska siin välja mõelda paremat sõna kui „banaalne”. Kusjuures isegi banaalne süžee võib olla aluseks kunstiliselt väljapaistavale sooritusele. Enamiku operettide süžee on äärmiselt banaalne, kuid sädelev ja filigraanne esitus võib need muuta kunstiliselt nauditavaks. Ka paljud Vana Baskini teatri lavastused põhinevad banaalsetel süžeedel, kuid meisterlikud  ja säravad näitlejatööd võivad need muuta ka kunstiliselt nauditavaks. Banaalse olulisemaks näitajaks on probleemi või süžee ammendatavus – kunstiväärtuslik probleem või süžee on reeglina ammendamatu, võimaldades lugematu arvu interpretatsioone.         

Kui me räägime aga meisterlikest näitlejatöödest, ei saa mööda sellest, et meisterlikkus on üldse üks huvitav kategooria, mis juba iseenesest võib pakkuda suure esteetilise elamuse. Kui ma jälgin meisterlikku iluuisutajat või siis heatasemelist jalgpalli, siis naudin just meisterlikkust. Nii ka kunstis ja sealhulgas  teatris. Näitlejameisterlikkus on kohe kindlasti teatri üks olemuslikke (kuigi mitte ainuke) süvaväärtusi.       

Siinkohal ei jää mul küll muud üle kui olla solidaarne Ingo Normetiga, et kõige tähtsam inimene teatris on näitleja. Küll väikese täiendusega – näitleja ja vaataja, sest kõige olulisem protsess teatris sünnib näitleja ja vaataja koostegevusest. Ka kõige novaatorlikum või ka banaalsem lavastus/etendus jääb sündimata, kui see ei kohta vaatajat. Seejuures aga näitleja vaid summeerib endas nii lavastuse  alusteksti, lavastaja kui ka kõigi teiste lavastuse kaasautorite loomingulise palangu. Alustekst ei pruugi sugugi olla verbaalne, see võib olla ka vaid mingi vihje või lihtsalt nägemus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming