Vastupandamatu materjal

Ele Pajula

Kui lõhkumisobjektid kõigepealt luua, saab need pärast lammutada hoopis läbitunnetatumalt. Erik Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanu”. Meeskonna liikmed Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla ja Hans-Gunter Lock. Esietendus 15. XI Kanuti gildi saalis. Neljameherakendina veetud „Materjali vastupanu” oli hämmastavalt avatud etendus: ma ei mäleta, millal viimati samamoodi juhtus, et ukselävelt kaasa haaratud kavaleheke suhestus tõepoolest arusaadaval moel saalis toimunuga. Sellist rahulolutunnet kui nähtud vaatemängust ei ole ka juba ammu kogenud. Ehk peitus rahuloluseeme juba selles, et Kanuti gildi saali kõmpides ei osanudki kogu sellest ettevõtmisest midagi oodata? Toosama kavapaberike, mis tundub kuidagi liiga tihti olevat vastumeelselt kirjutatud ja etendust vaadates kontseptuaalseltki nii võõras, ei lubanud seekord kokku filosoofilisi piimajõgesid ega sügavuspretensiooniga pudrumägesid. Lubati lõhkuda – ja ei mingit dekonstruktsiooni. Öeldi kohe ausalt, et „üldiselt ei huvita meid miski muu, kui et kuidas asjad ja materjalid katki lähevad”. Aus ülestunnistus tagab selle, et mõnuga ette võetud lammutamisele võib igaüks oma soovi kohaselt kihte peale kleepida ja sealt nii mõndagi läbi näha.

Ootusvabadus kohtub „Materjali vastupanus” fantaasialennuga, mida tasub kirjeldada. Tõepoolest, lõhkudes on mehed loovad. Ometigi tuleb kõigepealt maailm ja lava endale valmis ehitada. See on neil tõepoolest ühtaegu industriaalselt ja kaunilt välja kukkunud. Ruum on täidetud suurejooneliste ja funktsionaalsete ehitiste-esemetega, mis leiavad kasutust nii muusikainstrumentide kui ka turnimisvahenditena. Kui oma lõhkumisobjektid kõigepealt luua, saab need pärast lammutada hoopis läbitunnetatumalt, nõnda avanevad asjad nii ülesehitamise kui ka katkitegemise käigus. See lihtne tõdemus näitab „Materjali vastupanu” üht võlu: tehakse seda, mida teha tahetakse (loe: lõhutakse), ilma kergeima vastupanu teed minemata. Tõesti, nii lihtne oleks ju tuttav materjal lihtsaimal viisil taas tükeldada, aga just tänu oma intiimsele tutvusele materjaliga lõhkujad sellele nii ei lähene. Ja kuigi publik pole saanud asjade ülesehitamist jälgida, toob esemete loov lõhkumine esile ka nende saamisloo. Kujundlikumalt: mõranenud taldrikut püütaks justkui katki teha nii, et ilmne mõra ei oleks katkimineku põhjus.

Selleks, et leiutada uusi lõhkumisviise, etendatakse suurejoonelisi ja vaatemängulisi etüüde esemetega, millel kas pole nime või mille nime ma ehituskauge inimesena ei tea. Heli ja valguse kaasaaitava mõjuga manipuleerides luuakse kujund võimsast metallkiigel balansseerivast, õhus rippuvat kiviplokki haamriga peksvast tüübist. Siis jälle palub tõeline ürgne härrasmees järgmise eseme kaunile paaristantsule. Proovile pannakse nii materjalid kui ka see, millest esinejad ise on loodud. Mehed ei pelga materjali vastupanu järeleproovimiseks ennast mängu panna. See panustamine on teine võluv omadus. Ilma pooside ja pretensioonita mängitakse etüüdid lõpuni.

Ilmselt need kaks mainitud võluvat omadust teevadki „Materjali vastupanust” sellise harukordse vaatemängu, mis tekitab üllataval kombel omalaadse katarsise, mis mingis mõttes ju ongi teatri mõte. Alguse eeli kavalehelt lõhkumise kohta lugedes tärkas õhkõrn kartus, et see lõhkumine tuleb selline, mida on ehk tüütu vaadata, et lõhkumine mõjub vaid lõhkujale, ent „Materjali vastupanu” ülesehitus ja meeste sisseelamine tingis selle, et lõhkumise kaudu emotsioonide vallandamiseks ei olnud vaja näppugi tõsta. Lausa vastupidi: olles ise vaatleja, sai kaduvuse käikude üle üllatuda, neid vastu võtta ja nende üle rõõmustada nii, nagu tegijad seda ise kunagi teha ei saa. Saalis naerdi jämedama ja lapselikuma häälega. Tunda oli üsna harva esinevat ühtsust nii publikus kui ka laval toimuvaga koos.

„Materjali vastupanu” mõjus värskendavalt, karastavalt, lõbustavalt ja parajalt. Ilmselt mõjus see juba oma paigutamatuses hästi, sest Kanuti gildi saalis tavapäraselt nähtav nüüdistants see päriselt polnud (kuigi võiks ju ka nõnda mõelda), päris performance see justkui ka ei olnud, kuigi sellesisuline klassifitseerimine on veel kahtlasem tegevus kui nüüdistantsu piiride tõmbamine. Teatriks liigitub see ilmselt kõige rohkem, aga sedagi mõningate täienditega (sest sõnaline osa oli „Materjali vastupanus” küll minimaalne). Ja lõppude lõpuks pole see vahest ka oluline. Peamine on valitsev emotsioon, mis nõuab seda tüüpi lavastusi veel ja veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming