Vene teatri väike välimääraja 2010

Maris Johannes

Teatrikriitik Jelena Kovalskaja järgi „Kuldne mask” – vene teatrite iga-aastane konkurssprogramm. Parima lavastuse auhinna sai tänavu Alvis Hermanise „Šukšini jutustused”. Tšehhov 150 – tähistamine kulmineerub Tšehhovi festivaliga. Teoseid loetakse  tagantpoolt ettepoole ja vastupidi, tegelased lendavad lae all, liiguvad transportöörilindil, tantsivad varvaskingadega. Kaks tugevamat lavastust: Rimas Tuminase „Onu Vanja” ja Dmitri Krõmovi Tšehhovitõlgendus.

Klassikalavastused suurel laval – vene teatri alus (Kama Ginkas, Kirill Serebrennikov, Pjotr Fomenko, Rimas Tuminas jt). Lavastused tehakse suurejoonelised, seda  arvestusega, et neid mängitakse 3–5, paremal juhul koguni 15 aastat.

Noor režissuur töötab repertuaariteatrite väikestel lavadel (Konstantin Pogomolov, Mindaugas Karbauskis jt). Teatris töötanud 5–10 aastat. Esitab ebamugavaid küsimusi, mida suured meistrid ei puutu: totalitarism, fašism, kodanikupositsioon. Auditooriumile valus teemapüstitus.

Väikelavad – sõltumatud teatrid (Teatr.  dok, Joseph Beuysi teater, Dramaturgiakeskus, Tsehh jt) käsitlevad teravaid nüüdisaegseid teemasid, on operatiivsed. Näiteks Teatr.dok läks pärast Moskva metrooplahvatusi metroosse inimesi küsitlema. Nende soov on fikseerida nähtus, mitte anda hinnangut. Mängivad noorte autorite tekste. Tegutsevad räämas keldrites. Köidavad publikut, kes ei ole enne  teatris käinud.

Riiklik finantseerimine. Nõukogude traditsiooni kohaselt oli teater mõeldud suurele auditooriumile. Nõukogude rahvas tähendas monoliitset publikut, riik finantseeris suuri teatreid. Tänapäeva vene teatripublik on killustunud. Väiketeatrid on vene vaatajale järjest olulisemad ja asendamas suuri repertuaariteatreid. Riiklik süsteem oma inertsis toetab edasi suuri teatreid, millel  on raskusi adressaadi leidmisega.

Uus vene dramaturgia. Põhipaatos: raske elu. Suunatud marginaalsetele väiketeatritele, kümme aastat otsinud endale eluõigust. Nüüd tahab kultuuriministeerium kehtestada teatritele nüüdisaegsete näidendite lavastamise kvoodi. Paradoksaalne olukord: marginaalsetele truppidele suunatud dramaturgia on muutumas kohustuslikuks. Riigivõim on valmis finantseerima  nüüdisaegset dramaturgiat, kuid laiale auditooriumile mõeldud näidenditest on terav puudus.

Kommertslavastused. Väikekodanlikud rahustavad näidendid (Ray Cooney, prantsuse näitemängud jms) on muutumas suurte saalide meelelahutajaks. Jäävad kriitikute huviorbiidist välja. Teatriajalugu tehakse väikelavadel, nagu juhtus 150 aasta tagasi, kui kogu Euroopa mängis  prantsuse melodraamat, ajaloolise tähtsusega on aga Ibseni, Hauptmanni, Strindbergi kirjutatu.

Provintsiteater soovib tõusta reaalsusest kõrgemale, sest see on reaalsuse väljendamisest lihtsam. Vormilt vanamoodne, vastab provintsi elulaadile, telemaitsele, lugemisharjumusele. Oluline on kinni hoida vanadest väärtustest. Publik on inertne ja  kasvanud kehva tasemega telesarjade tuules, teater peaks seda kultuuritust hoopis tasakaalustama. Vaataja ootab klassikat ja lugu kõrgematest väärtustest. Publik paneb end ilusasti riidesse, tervitab näitlejaid aplausiga, nõukogude aja teatrikultuur on provintsis elus. Läänele suletud paik.

Keskmine vaataja – 40–60aastane naine, õpetaja, arst või keskastme mänedžer, kes tuleb teatrisse vaatama Puškini „Belkini  jutustusi”. Pileti eest üle 500 rubla ei maksa. Esietendusele tuleb lilledega, paneb selga oma ilusaima kleidi, jalga teatrikingad ja kõrva taha pidupäeva lõhnaõli.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming