“Vennad ja õed” – pikaealisuse saladus

Gerda Kordemets

Lev Dodin: Teater on lakanud uskumast iseendasse ja oma tähendusse.

Stseen lavastusest. 2x kuldne mask

“Kuldse maski” raames nägi Eesti publik pärast 22-aastast vaheaega taas kuulsat Lev Dodini teatrit (Peterburi Väike Teater). Meister Lev Dodin tõi eestlastele vaadata üle 20 aasta tagasi sündinud “Vennad ja õed”. Kaheksatunnist teatrimaratoni nägi Eesti Draamateatris kahel õhtul. 

Abramovi “Vennad ja õed” on teatri mängukavas olnud kakskümmend aastat. Aastal 1985 võis küll juba tunda perestroika lõhna, ometi tundub sellise teksti lavaletulek tollasel Venemaal peaaegu uskumatu. Kuidas see lugu teie jaoks alguse sai?

Lev Dodin: Enamik meie lavastusi pole lihtsalt lavastused, vaid põlvkondade lood, inimeste elu. “Vendade ja õdedega” alustasime – praegu on isegi hirmus seda öelda – juba 1976. aastal, mil võtsin teatrikoolis vastu kursuse. Otsisime nende esimese (ja minu arvates elus kõige tähtsama) lavastuse materjali.

On põhimõtteline vahe, kuidas käsitleda kõige esimest tööd. Kas nii, et tegu on esimese lavastusega – ja pärast tuleb veel palju teisi, tähtsamaid. Või nii, et see on esimene,  kõige tähtsam. Esimene, mis määratleb näitleja elu, millistest moraalsetest, inimlikest, kodaniku ning psühholoogilistest motiividest moodustub tema isiksus. Meie otsisime materjali, mis justnagu taaslooks inimese teises inimeses. Materjal on mahukas, eeposlik, on tähelepanuväärne, kuidas noored näitlejad selle mastaapsusega hakkama said, kuidas nad – tookord ju väga noortena – seda üldse mõista suutsid?

Alguses oli raske küll, sest nõukogude noorus oli ajaloos ja poliitikas täiesti harimatu. Seda on ka tänased noored, aga tollased olid veel harimatumad. Nad olid elanud müütides ja vales, mis tundusid tookord ainsa reaalsusena. Kohtumine sellise ootamatu tõehulgaga Abramovi tekstis oli neile vapustus. Loomulikult ajas see segadusse ja tükk aega ei tulnud meil midagi välja. Lõpuks mõistsime, et kuni me pole ise oma sõrmeotstes seda elu tundnud, ei tulegi midagi välja. Ja me sõitsime Abramovi kodukanti, kaugele põhja, põlisele Venemaale, kus elasime tervelt kuu aega kloostris. Seal oli intellektipuudega laste kool, kus polnud elektrit… Ühesõnaga, elu käis täiesti nõukogude programmi kohaselt. Just sel perioodil kujunesid need noored isiksustena välja.

 

Pärast teatrikooli lõppu sõidetakse tavaliselt laiali. Mis seda kursust koos on hoidnud?

L. D.: Lavastus oli suursündmus Leningradi teatrielus. Pärast läks kursus muidugi laiali – nagu alati juhtub. Siis sain ma lõpuks oma teatri ja hakkasin neid tasapisi uuesti kokku koguma. Liitusid ka mu järgmised õpilased. Ja üheskoos tegime juba, nagu ma vahel ütlen, täisväärtusliku lavastuse. Püüdsime Abramovi teksti võimalikult adekvaatselt laval elustada.

Sellest sündis kaheksatunnine teatrimaraton, lavastus, mida ka Eesti publik kahel õhtul mängituna nägi. Enamasti mängime seda tavaliselt maratonina, kuna sageli on inimestel keeruline tulla teatrisse kahel järjestikusel õhtul, lihtsam on olla seal üks pikk päev.

 

“Vendade ja õdede” lõplik versioon valmis 1985. aastal? Kuidas on võimalik, et tollane võim seda lihtsalt ära ei keelanud?

L. D.: 1984. aasta lõpul oli meil lavastus valmis. Algas pikk võitlus võimudega. Esimesed võimule lähedalseisvad isikud, kes lavastust nägid, ütlesid otse: see lavastus ei näe iialgi ilmavalgust, see on vene rahva laimamine.

Võitlus kestis üle poole aasta, aga kuna ühiskonna pealispinna all kääris juba perestroika, kujunes nõnda, et keegi küll ei andnud mängimiseks luba, aga vastutust see otseselt ära keelata ei võtnud endale ka keegi. Lõpuks anti luba mängida kaks korda: 9. ja 10. märtsil 1985. Kui me abikaasaga hommikul pärast banketti koju läksime, kell võis olla viie paiku, nägime, et tänaval riputatakse välja leinalippe. Tanjuša ütles: “Jälle on neil keegi surnud.” Hommikul selgus, et surnud oli Konstantin Tšernenko, tollane riigi- ja kompartei juht  – ma ei tea, kas seda nimegi Eestis enam mäletatakse. Järgmisel päeval tuli võimule Gorbatšov. Nõnda juhtus meie lavastuse sünd kokku uue ajastu algusega. Naljatamisi võib öelda, et kui poleks olnud seda lavastust, poleks võib-olla ka seda epohhi. Või vastupidi – ilma uue epohhita poleks lavastust.

 

Pjotr Simak: Lavastusest “Vennad ja õed” sai omamoodi uue aja lipualev.  Selles oli haaret, see lugu oli eriti võimas ja kõnekas koos raudse eesriide avanemisega. Meie jaoks on “Vennad ja õed” võidu sümboliks jäänudki.

Kõik lavastused muidugi muutuvad ajapikku, juba vaataja muudab neid. Õnneks pole “Vennad ja õed” ju sugugi ainult poliitiline, isegi mitte esmajoones poliitiline lavastus. See on lugu inimestest ja nende saatustest. Sellepärast ongi ta nii kaua elanud. Kui tegemist oleks poliitilise lavastusega, oleks seegi ehk sama kaduv ja ebakindel kui poliitiline maastik.

Abramovi proosa on väga jõuline, võimas, Venemaa ajalugu, millest noil aastail just paljud ei julgenud ausalt kirjutada. Mina mängin lavastuses paljuski oma vanemate mälestust, nende lapsepõlve, nende rasket elu. Minu tegelase nimi on Miša ja ka minu isa nimi oli Miša. Põhimõtteliselt ma mängingi oma isa saatust.

 

Kas olete ka varem Eestis käinud?

L. D.: 1983. aastal, kui õigesti mäletan, mängisime Vene Draamateatris Abramovi  “Maja”, mis on samuti üks osa triloogiast. Seegi lavastus on tugevalt mõjutanud meie teatri arengut ning sellegi väljatoomisele eelnes vastupanu.

Pärast Tallinna etendust oli vastuvõtt. Tont teab, mis põhjusel oli seal – võibolla see oli tema vastuvõtt, ma ei tea – ka Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Käbin. Pärast etendust ütles ta endal väga hea meel olevat, et tegemist on Leningradi teatriga, sest kui etendust mänginuks mõni Eesti teater, tulnuks tal lavastus ära keelata. “Keelaksingi,” kinnitas Käbin, “aga kuna see lavastus on Leningradist toodud, siis vaatan hea meelega.” See ütleb nii mõndagi tollaste võimuinimeste kõlbelisuse kohta. Kaks aastat hiljem esietendus “Vennad ja õed”. Eestisse tõime selle alles kakskümmend  aastat hiljem. Oleme kakskümmend aastat hiljaks jäänud. Tahaksin vahepealse aja tagasi teha, näidata siin paljusid oma lavastusi. Siin on alati olnud hea publik ja eesti kultuur, eesti teater on tähendanud palju nii Venemaa kui ka omaaegse N Liidu kultuurikontekstis. Need kontaktid tuleb uuesti luua ja need peavad arenema kõikide poliitikute kiuste, kes püüavad meid lahutada ja sellega karjääri teevad. 

 

Eestlastel on raske mõista, kuidas püsib üks lavastus elus kakskümmend aastat. Mida te selleks teete?

P. S.: Püüame olla jätkuvalt noored. Tegemist on ju väga hea lavastusega, sellisega on raske hüvasti jätta. Aastatele vaatamata püüame hoida sama vormi, mis lavastusel oli alguses – Lev Abramovitš jälgib seda kiivalt.

 

L. D.: Kõik sõltub sellest, kuidas lavastus sünnib. Mina jagan teatrid omas mõttes kaheks. Sellised, kus lavastused sünnivad, ja sellised, kus neid lavastatakse. Samamoodi on ka lavastused kahesugused. Lavastatud lavastused on rikastatud lavastaja mõttega. Kui on tegemist meistriga, on ka lavastus parem, kui ei ole nii suur meister, siis… Vahel veab ja vahel mitte.

Sündinud lavastusse on sisse kasvanud kõik selle teatri, näitlejate ja lavastaja elavad koed. Selline lavastus ei sünni niivõrd proovidest, kuivõrd inimestest endist – elust nende inimeste sees ja ümber.

Kõige olulisem pole teatris ju etendus või lavastus. See on – nagu mul on vahel kombeks naljatada – tulem, mis sageli kaasneb teatriinimeste elutegevusega. Teatris on oluline loominguline elu: protsess, eneseleidmine ja eneseületamine. Kohtumine suure kirjandusega, kohtumine maailmaga, mis seda kirjandust sünnitab. See on pikk töö. Seetõttu kestab meie teatris see periood, mida nimetatakse proovideks, väga kaua… Ja need pole proovid tavamõistes.

“Vennad ja õed” on eriline lugu veel sellepärast, et on seotud kõige valusamate aegadega Vene ja Nõukogude ajaloos. Ükski neist valupunktidest pole veel tervendatud, millestki pole veel üle saadud. Haigus on surutud sissepoole, varjatult kestab ta edasi. Seetõttu on ka selle lavastuse teemad endiselt aktuaalsed. See on muide Venemaale väga iseloomulik: muudkui elame ja elame, aga probleemid on ikka samad.

20 aastat, tõepoolest… Meie pole seda isegi nagu märganud. Elame ju kõik koos, kogu aeg teeme ka midagi uut, mis tingimata projitseerub ka selles lavastuses. Elavas teatris on kõik omavahel seotud: mitte ainult vanemad lavastused ei mõjuta uusi, ka uued mõjutavad vanemaid.

Pärast “Vendi ja õdesid” oleme teinud Dostojevskit (see lavastus kestab kümme tundi ja sedagi tahaks Eestis näidata), oleme teinud Tšehhovit… Need lavastused on väga palju muutnud ka lavastuses “Vennad ja õed”, sest inimesed, kes on käinud läbi Dostojevski ja Tšehhovi, mängivad Abramovit hoopis teisiti.

Elu läheb läbi lavastuse ja muudab selles iga kord midagi. Sündinud lavastus ei sure kunagi ühes kindlas punktis. Ta muutub ja mul endal on iga kord huvitav seda vaadata. Nataša Akimova, kes mängib lavastuses Lidkat, on Tallinnas sündinud. 1975. aastal läks ta siit Leningradi teatriinstituuti. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, mängib ta oma kodumaal esimest korda. See on ju näha! Tal on teine närv, mingi eriline nostalgia – see on huvitav.

Kogu lavastus on minu arvates muutunud nende kahekümne aastaga dramaatilisemaks, sügavamaks, võib-olla koguni traagilisemaks.

 

Aga trupp, on see muutunud nende aastatega?

L. D.: Trupp muutub pidevalt, teatrikoolist tulevad peale uued ja uued põlvkonnad. Meil on lõpetanud juba kolm kursust, praegu valmistub neljas. Aga selle lavastuse trupp on sama. Meil on olnud õnnetuid juhuseid, kus on tulnud keegi asendada, aga trupp, keda Tallinnas nägite, on põhirollides täpselt see, mis esietendusel. See on meile printsipiaalne küsimus: kui lülituksid uued näitlejad, oleks see teine lavastus. On lavastusi, mille edasikestmine pole uute näitlejatega enam võimalik.

 

Viimasel ajal on Eestis moes panna lavale märgilisi tegelasi. Realistlikke inimesi, nagu lavastuses “Vennad ja õed” kohtab ka, kuid paljud peavad sellist teatrit vanamoodsaks.

P. S.: Ka Venemaal lõbustatakse ennast sümbolitega, uute vormidega – peaasi, et seal ei oleks inimesi… Isegi Tšehhovist tehakse operett, kolm õde on lesbilised, onu Vanja homoseksuaal, Astrov narkomaan… Minu arvates näitab see kultuuri allakäiku, inimestevahelise lõhe süvenemist. Mängin Peterburi Suures Draamateatris praegu Tom Stoppardi “Arkaadiat” (mille, muide, lavastas Elmo Nüganen). Üks tegelane ütleb seal umbes nii, et matemaatika oli klassikaline kuni ajani, mil eemaldus reaalsusest, nagu on juhtunud ka kaasaegse kunstiga.

Minu lemmikrežissöör Andrei Tarkovski kõneleb samal teemal väga tabavalt filmis “Nostalgia”. Ta ütleb, et kunagi tegime kusagil mingi vale pöörde ning sellest peale hakkasime eemalduma iseendast. Nagunii on inimesele vaja ainult teist inimest, mitte midagi muud. Nii ka teatris – kõige huvitavam on ikkagi inimene. Kuidas Lev Abramovitš selleni jõuab, et laval on elusad inimesed, paari sõnaga ära ei seleta. Tal on terve süsteem.

Näiteks praegu käivad meil proovid “Kuningas Leariga”, veebruaris saab juba kaks aastat, kui see näidend on töös. Niisuguse süüvimisega püüame – kuigi ega see meilgi alati ei õnnestu – vältida stampe, valeettekujutusi sellest, kuidas Shakespeare’i peab mängima. Püüame  leida Tšehhovis ja Shakespeare’is üles elusad inimesed. Aga selleks, et avaneksid isiksused, iseloomud ja inimesed, ei tohi laval valetada.

 

L. D.: Lavastust võib teha ka nii, et lepitakse omavahel milleski kokku, ja mängitakse ära. Aga meie oleme oma Leari loos juba nii kaugele rännanud, et… Seal on tohutult võimalusi ja kõiki neid tuleb kontrollida. Kui lavastus sel viisil ilmavalgust näeb, on selles palju loomulikke juuri ja algeid, mis  jätkavad arenemist koos nende inimestega, kes sellesse lavastusse on elama asunud. Tegelikult sõltub kõik kirjanduse tasemest, selle seotusest eluga. Hea kirjandus on alati eluline. Meie püüame kehva kirjandusega mitte tegemist teha.

 

Väikesel teatril on Euroopa teatri aunimetus. Mida see tähendab? Kas sellega kaasneb mingi rahaline toetus?

L. D.: Kahjuks just raha selle nimetusega ei kaasne. See on rohkem aunimetus.

Euroopa teatri mõtte algataja oli suur itaalia lavastaja Giorgio Strehler. Ta oli vaimustatud ühinenud Euroopa ideest ning unistas Euroopa intelligentsi ühendamisest. Tema rajaski Euroopa Teatrite Liidu, kuhu ta kutsus ka meie teatri. Tollal oli selles liidus ainult kaks teatrit: Pariisi teater Odéon ja Milano teater Piccolo. Nüüd on organisatsioon kasvanud ja bürokratiseerunud, nagu kahjuks kõik Euroopa organisatsioonid täna. Tollal oli see elav ja inimlik ühendus.

Meie teater oli kolmas, kellele Euroopa Komisjon omistas Euroopa teatri tiitli. See oli kaheksa aastat tagasi. Alates 1987. aastast, kui õnnestus kuidagi juba Nõukogude Liidust välja pääseda, oleme elanud ja töötanud nii Euroopas kui ka Venemaal. Austusest selle nimetuse vastu püüame mõelda mitte sellest, mis Venemaad Euroopast lahutab, vaid sellest, mis meid ühendab. Meile on see tegevus oluline, sest kestev vaidlus, kas Venemaa on Euroopas, Euraasias või Aasias, on meie meelest selline väljapigistatud vaidlus ja natuke ka alatu.

Tahame selles küsimuses sõna sekka öelda. Muidugi pole meie sõna määrav, aga midagi see ikka mõjutab.

Pean tähtsaks ka mõningaid algatusi, mis me seoses selle nimetusega oleme teinud. Tahame kutsuda Euroopa suurimaid lavastajaid meile lavastama. Kui aus olla, siis neid ei olegi tänases Euroopas nii palju. Nii et raha see tiitel ei anna. Kuigi, kui Milano Piccolo selle nimetuse sai, said nad ka eraldi rea riigieelarves. Meiega seda ei juhtunud.

 

Te rändate palju ringi. Kuidas “Vennad ja õed” on mujal maailmas vastu võetud?

P. S.: Üsna samamoodi, te ei usu, kui sarnaselt veel! Jaapanlased ütlesid vaimustatult, et see lugu on just neist, täpselt sama reaktsioon oli Ameerikas. Nagu selgub, on sarnaseid ajaloolisi asjaolusid või episoode kõikide rahvaste ajaloos.  Prantsusmaal tõusti I vaatuse lõpus püsti ja püüti mind lohutada: “Ära nuta! Ära nuta!” Ja Saksamaal! Ka nemad olid seotud sõjaga, mille tagajärgedest me lavastuses räägime. Teatris oli palju vanema põlve sakslasi, kes tulid meilt otsesõnu vabandust paluma…

 

Mida see trupile juurde annab, et teater palju reisib?

L. D.: Üks asi on muidugi raha. Eriti siis, kui elu Venemaal oli väga ebastabiilne ja raha peaaegu ei olnudki. Mitu meie lavastust on sündinud tänu festivalide toetusele. Raha on muidugi teisejärguline, eriti täna, kui Euroopas seda teatri jaoks üha vähem on. Kahjuks.

Kõige tähtsam on aga dialoogi ulatus ja avatus. Teater on küll sissepoole pöördumise kunst, aga kohe selle järel saab oluliseks enda tunnetamine dialoogis ümbritsevaga. Teater võib kõnelda oma linnaga, oma maaga, aga ka maailmaga. Mida laiem on dialoog, seda rohkem on pilgul avarust, inimesel arusaamist probleemide üldisest ulatusest, muredest, mis meid kõiki ühendavad.

Näitlejale on tähtis tunda, et teda vajatakse, kuna näitleja elukutse on üsna alandav elukutse. Alandav nii edukale kui ka ebaedukale näitlejale. Eriti praegu, mil kõike mõõdetakse honoraride, reitingute ja seksuaalsusega… Mul on vastik ja hale lugeda, kui kellestki kirjutatakse kui Venemaa seksikaimast näitlejast. Nagu see oleks mingi kiitus. Kui ma peaksin midagi sellist lugema enda või mõne oma lähedase kohta, tunneksin end solvatuna. Ma saan aru, kui keegi on Venemaa seksikaim prostituut, aga seksikaim näitleja… Kõik on segamini. Seetõttu on näitlejale oluline saada vastukaja ka selle kohta, et ta suudab panna korraga nutma ja naerma nii jaapanlase, ameeriklase, inglase kui ka hispaanlase.

Ja lõpuks: sõitude ja erinevate mängukohtade tõttu oleme pideva võitluse ja enesetõestamise seisundis. Kui saabume uude kohta, pole kellelgi sooja ega külma, kuidas meil eelmises kohas läks. Lavastust on mängitud kakskümmend aastat, aga selles kohas on täna esietendus. Teeme proovi, leiame alati midagi uut – see ei lase verel seisma jääda, sunnib teatrit elama pidevas pingeseisundis. Koduses oma majas, kus on tüütuseni tuttav mängukava ja vana hea vaataja, lähed rasva, jääd vanaks ja tüvirakud surevad välja.

 

Eestis on taas elavnenud dialoog teatri rolli üle kaasajas. Millisena määratlete seda teie?

L. D.: Olen terve oma elu teatriga seotud olnud, seega lausa kohustatud mõtlema, et teater tähendab väga palju – muidu teen ju ennast lolliks. Tegelikult olen veendunud, et teater on inimesele loomuomane: meil on mängimise, teise reaalsuse loomise järele sisemine vajadus.

Teater elab läbi teatavat identiteedikriisi – kui kasutada tarku sõnu, mida ma tegelikult eriti ei armasta. Teater on lakanud uskumast iseendasse ja oma tähendusse. See on kõige valusam probleem.

Filmikunst jookseb massikultuuri järel, massikultuur pretendeerib ainsa võimaliku kunstiliigi staatusele, neetud arvuti ja Internet ning massikommunikatsioonivahendid toodavad pidevalt võltsreaalsust… See kõik lööb pildi nii sassi, et teatergi hakkab tõmblema massikultuuri sabas ning lakkab uskumast oma eripärasse.

Teater on kirjanduse kõrval tegelikult ainus kunstiliik, kus toimub pidev inimese, tema ajastu ja ajaloo dialoog, inimese ja igaviku vahel. Palun vabandust nii ilusate sõnade eest, aga see on nii. Hetkel tundub see dialoog mulle nõrk, võib-olla koguni kultuuritu. Tänane teater – nagu muide iga tõsine kunstiliik – vajab sitkust ja sõltumatust.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming