Vesi peseb ihu ja hinge

Margot Visnap

Suviti põhiliselt komöödiaid viljelev Roman Baskin on seekord lavastanud Kurgjal Eugene O’Neilli kirgliku draama „Iha jalakate all” („Desire Under the Elms”). Huvitav, O’Neilli loomingut armastav Eesti teater („Pikk päevatee kaob öösse”, „Elektra saatus on lein”, „Saatuse heidikute kuu”, „Õli”, „Seal, kus rist on”, „Kariibide kuu”, „Anna Christie” jt) on nimetet näidendit varem lavastada võtnud vaid kahel korral: 1924. aastal valminud draama jõudis Vanemuises lavale 1929. ja Ugalas Kaarin Raidi lavastuses 1989. aastal. Raidi toonane tõlgendus meenub hillitsetud, kammerliku, tragöödialikku pinget kasvatava psühholoogilise draamana, tumemeelse ja ängistavana. See oli õnnestunud lavastus, kus peaosades Rein Malmsten, Andres Noormets, Katrin Kohv, Elmo Nüganen ja Margus Vaher. 21 aastat hiljem kulgeb Baskini versioon Kurgjal lõõskava  päikese all üsna meeletus tempos, täis kirglikke pooltoonideta tundeid. Kui nädalapäevad varem Endlas Tiit Palu lavastuses esietendunud „Madame Bovary” naiskangelanna (Piret Laurimaa) uneleb kättesaamatutest romantilistest tunnetest ja paremast elust, siis O’Neilli kangelanna Abbie Putham (Katariina Lauk) võtab elu just sellisena, nagu see on. Ja ehkki sitke ja kangust täis, laseb Abbie end siiski elutragöödial otsekui Kurgja vesiveski all  voolava jõe pööristesse kaasa kiskuda.     

 Vesi on lavastuse läbiv kujund. Kas oli see kohavaim, veskijõgi või hoopis tänavune taluvuspiire kompav kuum suvi, mis inspireeris selle kujundi sündi? Vesi lämmatab valusalt lõõskavat päikesekuumust, jahutab kirge ja  iha, viha ja kangust, vesi sütitab ja leevendab, ahvatleb ja ähvardab. Vesi puhastab. Ikka veel ja veel vett, jälle saab vesi silmapesukausis otsa, üha uued kannutäied vinnatakse jõest juurde, et vesi oma töö teeks. Vesi peseb ihu ja hinge. Ka söögiriistu ja toapõrandat. Kastab ja jätab oma imettegevast jõust ilma lilled veekannus. Esietenduse lämbel õhtul, kui taevas paistsid prožektorina kuumav päike ja õrnad pilveviirud, näis vesi olevat ainuvõimalik  lahendus sel kirgedest lõõskaval mänguplatsil. Ikka juurde ja juurde. Kuum suvi nagu tinginuks ka tegelaste kostüümivaliku: kolme poja paljad ülakehad, peategelase Abbie ülimalt kaunid, peened ja napid kleidid Katariina Laugu pruuniks päevitunud ihul, külarahva heledad, eesti taluinimese suviselt valged kehakatted (kostüümikunstnik Ann Lumiste). Ja see kõik nõudis vett. Kuuldavasti olla ülejärgmisel õhtul kogu etenduse sadanud taevast  valget vett. Järjepanu. Huvitav olnuks võrrelda, kuidas kõikvõimas loodus tol õhtul lavastuse kujundiloomega kaasas käis. Milleks taevast allasadav vesi selles lavastuses end tol õhtul muutis? Kärkivaks, pahutsevaks või ikkagi kirglikuks ja jahutavaks veeks?   

Lavastuse mängupaik, mille idee pakkunud Baskinile välja Endla teatri kunagine näitleja Felix Kark (neli aastat tagasi mängiti Kurgjal Endla lavastust „Meil aiaäärne tänavas”), on O’Neilli näidendi jaoks kui loodud. Loodus ja loomad teevad oma töö. Aga seekord näitlejate arvelt kriipsugi võtmata. Kõik sujub ja sulandub. Kord huikab lehm oma vasika järele, kord lendab „lae kohal” linnurivi,  saateks pääsukeste vidin ja publiku selja taga kohisev veskijõgi. 19. sajandi keskpaiga Ameerika suurtalu sündmused võiksid toimuda samamoodi siinsel maakamaral, kas või Jakobsoni talumajapidamises. Ega Kitzbergi tegelased teist elu elanud.   

O’Neilli näitemäng mõjub Baskini tõlgenduses kui traagilise lõpuga eesti muinasjutt (aga kui palju neid õnnelike lõpuga muinasjutte meil ongi?). On talu, peremees, tema kolm poega, kes talus rügades ootavad vanamehe surma ja päranduseks talu. Aga kui vanameheätt toob tallu uue, endast vähemalt kolm korda noorema naise, pagevad vanemad  pojad California kullaväljadele ning noorem jääb isa ja uue noorikuga oma eluvõitlust pidama.   

Baskin ei heieta ega aruta. O’Neilli kolmevaatuselisest näidendist on järele jäänud  kahevaatuseline, pisut üle kahe tunni kestev tempokas, traagilise lõpplahenduseni kulgev „muinasjutt”. Näitlejate valik mitte ei päästa, vaid õigustab sellist lahendust. Felix Kark vanaperemehe Ephraim Cabotina võiks olla ka Mogri Märt. Sitke, kangust täis, kinni oma varas, valmis selle eest hülgama mineviku ja olevikugi. Pimedusega lööduna valmis võtma majja noore naise, nägemata oma poegade, eriti noorema Ebeni kahtlusi ja sündivat iha.  Kaks vanemat poega, Simeon (Allan Kress) ja Peter (Kristo Toots), pühivad talutööde tolmu jalgelt ja põgenevad kullatolmu vinesse. Ei olegi nii pealesunnitud võrdlus tänase Eestiga, kust noored parematele jahimaadele põgenevad.   

Nagu Baskin „Augustikuu teemajaski” (esietendus 2009 Varbusel), ühitab ta ka nüüd profi- ja rahvanäitlejaid (võiks ju isetegevusnäitlejate kohta nii öelda?). Allan Kress (kunagine Eesti Nukuteatri peanäitejuht, aga üpris ammu lavalt eemal) ja Kristo Toots (Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli lõpetanu) asuvad vanemate vendade kehastajaina õnneliku piiri peal: olles nagu inimesed külast,  lihtsad talupoisid ja samas kehastades loomuliku orgaanikaga O’Neilli näitemängu peategelasi. Rahvanäitlejaist koosnev külarahvas sulandub ürgehedalt näitemängu olustikku. Profid niimoodi ei oskaks.   

Aga profid, Felix Kark, Katariina Lauk ja  Rasmus Kaljujärv, veavad selle loo tragöödiamõõtu lavastuseks, olgu päikeselõõsas või paduvihmas. 80. eluaastale liginevat Karki vaadates mõtlesin (olen teistegi küpsete näitlejate teatrist sundlahkumise puhul mõelnud), miks ta küll enam teatris ei tööta? Teatrites hakati juba ammu enne masu küpsemaid näitlejaid lavalt „eemaldama”, et siis nooremapoolsed näitlejad „vanaks” grimeerida. Kahju on Kargist ja paljudest Endla, Ugala, Eesti Draamateatri  ja Tallinna Linnateatri endistest, väga huvitava isiksusevõlu ja -andega näitlejatest. Kark tõestas Ephraimi rolliga, et ta võiks vabalt olla mis tahes teatri püsikoosseisus. Vintske, jõuline, oma talu ja selle pidamist kinnisilmi uskuv juurikas, kes on talutöödega tapnud kaks naist (nagu Vargamäe Andres) ega aima oma eufoorias, et ta noor naine petab teda tema enese pojaga.   

Selle kurja muinasjutu või antiiktragöödia mõõtu näidendi peategelastest (Abbie ja Eben) tõuseb esile Katariina Laugu Abbie – sama vintske kui vana Cabot, tulles vaese tüdrukuna tallu teadmisega, et lõpuks võidab ka  tema jaoks õiglus. Ta saab endale maja maal ja loomad – kuigi kavalusega, aga saab. Ja armub tallu jäänud noorimasse perepoega Ebenisse. Laugu Abbie on kalkuleeriv, julm, õrn, haavatav ja armastav. Teadmata lavastuse sünnilugu, oletan ja usun, et suuremalt jaolt on see sitke, jõuline, kirglik ja haavatav Abbie Laugu looming, vast isegi tema seni loodu kvintessents. Imelik jah, et suvelavastuses, Kurgjal, vesiveski õuel. Vaieldamatult on Laugu Abbie lavastuse  hing ja süda. Rasmus Kaljujärve Eben teeb osavaid, NO-teaterlikke vastuhüppeid (kuketants pärast Abbie võtmist), aga tema rolliloome on rohmakam, naiivsem ega süvenda usku, miks nii vinge naine sellest poisist pöördesse läks. Kuid tragöödia naisest, kes tuli koos vana mehega lohutamatust vaesusest tallu, mida ta tahtis omaks pidada, ja armus seal ning tappis selle armastuse nimel oma ja Ebeni lapse, mängib välja Lauk. Suvelavastusi on veel tulemas, aga Laugu Abbie on tänavusuvise teatri seni parim osatäitmine.     

Tahtmata midagi ette heita rahvanäitlejale, kes tuli lavastuse lõpus šerifina Abbie’t ja Ebenit vahistama, mõjus finaal kuidagi lahjalt.  Iga kriitiku peas kujuneb ju oma lavastus. Ahvatlev oleks olnud näha Roman Baskinit viimas vangitrellide taha kaht noort, kes on armastuse pärast tapnud oma lapse.