Vetikatest ehk Probleemivaba eesti teater

Margot Visnap

 

“Chess” kogus läinud aastal rekordiliselt 14 000 vaatajat ja tegi Vanemuisele kassat. 

NAATAN HAAMER 

 

Tänuväärt ettevõttest, aasta algul ilmutunud klantskultuuriajakirjast (ajakiri mõjub klantsilt, kultuur vahest alati mitte) Muusa võis lugeda kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Tõnu Lensmendi sõnavõttu eesti teatri teemal “Kummaline eesti teater”, mis pani pehmelt öeldes kulmu kergitama ja õlgu kehitama. Miks siis nii? Võib-olla seepärast, et too kirjutis on 2003. aastast ministeeriumis teatrinõuniku ametit pidava lavastajaharidusega Tõnu Lensmendi seni pikim avalikkuseni jõudnud teatriteemaline mõtteavaldus (kui midagi on siiski ka kahe silma vahele jäänud, siis vabandan). Võib-olla nõunik ei peagi oma arvamust avaldama. Nõunikul on oma kabinet,  omad asjad ajada. Mis asju nõunik ajab, sellest saab teatrirahvas harva teada. Küllap istub rahajaotamis- ja muudes komisjonides, võtab vastu tähtsaid otsuseid ja liigutab tavainimesele nähtamatuid hoobasid. Ja annab ka nõu, kui vaja. Ametinimetus ju selline – nõunik.

Pärast Lensmendi artikli lugemist jäin siiski küsivalt mõtisklema teemal: mis on siis ministeeriumi teatrinõuniku sõnum kultuurisõbralikule ajakirjandushuvilisele?  Et eesti teater kulgeb ja väändub nagu vetikad järvepinnal?  Ja “on lihtsalt armas, nunnu, leebe ja mõõdukalt vitaalne – nagu keskmine eestlanegi, või siis nagu meie uni ses põhjamaises sombus”. Võin muidugi aimata, et ametnik utreerib irooniliselt, kasutades epiteete “armas” ja “nunnu”. Ometigi jääb kolm aastat ministeeriumitooli lihvinud, aga ka ise lavastanud Lensmendi kirjutisest kõlama haigutama ajavalt ilutsev-hõllanduslik udu (nagu põhjamaine uni!). Nagu meie teatris polekski probleeme.

Rahvas armastab teatrit, tõdeb nõunik. Loeb üles nii riigiteatrid, sihtasutus-teatrid, era- ja harrastusteatrid. Maailmateatriga ei maksvat kodust teatritegemist võrrelda – polevat me nii tormiliselt ning revolutsiooniliselt vormi ja sõnumiotsingulised kui mujal maailmas. Millegipärast on Lensment ära unustanud 70ndate teatriuuenduse, mis vähemalt N Liidu kontekstis võimsalt vastu kõmas – Eestisse sõideti vaatama nii Toominga kui ka Hermaküla lavastusi, rääkimata Panso töödest. Mikiveri perestroika-aegseid ja tähelepanu äratanud Kruusvalli lavastusi ei tasuks samuti ajaloo prügikasti heita. Kummastavalt mõjub Lensmendi väide eesti teatri 100. sünnipäevaks korraldatud teatriaasta valguses: “Vormiliselt või puhtalt majandustehniliselt ei muutu Eesti teatrites lähiaastail tõenäoliselt suurt midagi, kui mitte nimetada juba alanud professionaliseerumist.” (Sic!) Võib-olla on selleski tõdemuses peidus jälle varjatud iroonia, aga just kutseliste teatrite Vanemuine ja Estonia asutamisest aastal 1906 loetaksegi eesti teatri professionaliseerumise algust. Aga ju nõuniku meelest meie teater ikka veel professionaliseerub…?

Ühest küljest tuleks ju kaasa elada Lensmendi piiritule rõõmule selle üle, et meie teater on just niisugune, nagu ta on. Ometigi on asi nunnutamisest siiski kaugel: kui otsida põhjusi, miks eesti teater käitub valdavalt pigem alalhoidlikult-konservatiivselt (vähemalt läinud teatriaastale mõeldes niisugune mulje tekkis), siis on selge, millise kivi all vähid peidus. Sellele viitab samas ajakirjanumbris hoopis sisukama ülevaatega üles astunud Indrek Saar: laias laastus tuleb teatritel vähemalt 50% elatus-toimetulekuraha endil teenida. Ja unistagu radikaalselt meelestatud kriitikud sotsiaalsest-avangardsest-mässavast teatrist palju tahes, teatrikassat toidab eelkõige meeltlahutav kraam. Ainsana on rahateenimise (loe: komöödiate vorpimise)  painest vabamad väiksemad teatrid NO ja Von Krahl, kes tegutsevad küll toimetuleku piiril, aga neil ei lasu kohustust aastas ligi 300 – 500 etendust anda (nagu see on loomulikuks saanud suurteatrite puhul). Väiksemad teatrid võivad toota puhast kunsti! Hea seegi, kui osal teatritel niisugused võimalused loodud (kuigi, nagu mainitud ja kuulda, ei kümble needki teatrid rahas). Aga kui vaadata läinud aasta mängitumate tükkide nimistut, siis pole põhjust kahtlustada – rahavood liiguvad teatritesse kergemat sorti menukite abil: “Chess”, “Rahauputus”, “Romeo ja Julia”, “Linda tahab lahutada” jne. Natuke kreeni niisugune olukord kisub.

Kui ministeeriumil vahendeid kunsti toetamiseks napib, võiks ju pöörduda Kultuurkapitali poole. Näitekunsti sihtkapital eeldusi kunstiliste ambitsioonide realiseerimiseks tegelikult justkui loobki, ent enamasti suveteatri kontekstis, niisiis saavad tuge valdavalt nn projektiteatrite ettevõtmised. Kummaline ongi, et just suveteater nihutab eesti teatrit projektiteatri suunas: mis talvel võimatu, see suvel lahkelt lubatud.

Lavastajate ja heade teatrijuhtide põuda mainib möödaminnes ka Lensment, ometigi ei usu, et antud probleem on tingitud ainult Eesti väiksusest. Kui noor lavastaja teatrirattasse satub, eeldatakse temalt eelkõige tulemust – ehk siis publikuhuvi. Kohandumine peatumatu masinavärgiga on kiire tulema. Indrek Saar ootab, et eesti loojad pakuksid vaatajale kõrgel kunstilisel tasemel teatrit, ning loodab vähemalt ühe lahendusena, et poliitilisele tasandile jõuaks arusaamine: bürokraatia maht teatrite turjal võiks väheneda. Lensment loodab aga vetikate vohamisele!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming