Viis tegelast autorit piiramas

Doris Kareva

MTÜ Look „Nõiutud kevade”, autor Toomas Suuman, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Toomas Hõrak. Mängivad Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Maarika Mesipuu, Erik Ruus, Bonzo, Jõgevamaa harrastusnäitlejad ja puhkpillimängijad. Esietendus 14. VII Palamuse muuseumis. Oskar Lutsu 125. ja „Kevade” 100. sünnipäeva on tänavu väärikalt tähistatud vähemasti kahe näitemänguga: Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Andrus Kiviräha näidendiga „Kevadine Luts” ning Toomas Suumani kirjutatud ja Madis Kalmeti lavastatud „Nõiutud kevadega”. Sama tandem tõi juba 1987. aastal välja lavastuse „Õhtu apteekriga ehk „Tii” tund Oskar Lutsuga”, erisuguseid Lutsu-tõlgendusi on aga vahepeal ilmunud õige mitmeid. Tuleb välja, et Lutsust on saanud omamoodi jeekim, kes ei lakka kummitamast ja kes näib aeg-ajalt tukastama kippuvat rahvusteadvust üha ärkvele raputavat. Nii lutsu püüdmine kui ka viskamine on aga, teadagi, omaette kunst. Kiviräha „Kevadine Luts” võiks peaaegu olla Oskari enda kirjutatud: kord lustakas, kord nukker, sekka sähvab satiirigi. Mõned tegelased on väljamõeldud ja juhtumid juurde luisatud, seda tõetruumalt (et mitte öelda kongeniaalsemalt) näidend aga mõjub. Just sellist tagahoovide-Oskarit, natuke saamatut, ometi siirast, ju tänini armastataksegi. Ja on, mille pärast. „Nõiutud kevade” on Palamuse koolimuuseumi õuele jõudnud unenäolise tragikomöödiana. Ja tõesti, unenäolist elementi siin jätkub, nii traagilises kui ka koomilises võtmes, valdavalt vabatahtlike pritsimeeste puhkpillimuusika saatel, „hällist hauani”. Suumani salajane pärislugu murrab aga kohinal välja kahe teadaoleva prao kaudu: „Kevade” kui baasteksti ja Oskar Lutsu elu taustreaalsusena.

Kuna Arvo Kruusemendi filmitud „Kevade” kuulutati kõigi aegade parimaks Eesti filmiks ja noorte näitlejate värvikad karakterid on tõenäoliselt kinnistunud kogu eesti rahva püsimällu, ei pääse „Nõiutud kevade” puhul tahtmatust võrdlusest. Võrrelda on võimalik ka Lutsu originaaltekstiga, kuna tegelaskujude kirjeldus vuristatakse lavastuses tutvustusena ette. Eriti selgelt tuleb kontrast esile Tootsi kuju puhul, kes Lutsul pole sugugi nii peenike poiss kui Aare Laanemetsa esitatud filmi-Toots. Tüpaažilt võiks viimast pidada pigem süütuks eellaseks Lauri Pedaja mängitud Andersile Ilmar Raagi filmis „Klass”. Kalmeti lavastuses on Indrek Ojari kehastatud Toots oma väliselt jooniselt tunduvalt originaalilähedasem: mõnevõrra rohmaka oleku, aga kärme mõtlemisega, varmas reageerima ja tegutsema. Ometi aimub temas teatavat rabedust, mis ei lase tal selles seltskonnas usutavaks tooniandjaks kujuneda – keskseks tegelaskujuks saab hoopis Tõnisson, kes Tootsi häirimatult paika paneb.

Kui filmi-Tõnisson Ain Lutsepa kehastuses oli lahendatud tagasihoidliku sümpaatse flegmaatikuna, siis juba esimestest lausetest peale võib lavastuses Bonzo kehastatud Tõnissonis aimata tulevast rahvajuhti: temas kehastub eestlus ja õiglusjanu kogu oma söakuses ja enesekindluses („Tõnisson enne, nüüd ja igavesti”). See Tõnisson on, vaatamata mõningastele õpiraskustele, mis vähemasti lavastuses viitavad pigem koolisüsteemi bürokraatlikkusele, väga selge, talupojatarkusele ja sünnipärasele iseolemisele toetuva maailmapildiga. Tootsi leidlikkusele ja rahutusele vastandab tema kõigutamatu kindlameelsuse, valmis lõpuni seisma – ja kui vaja, siis minema – oma väärtuste eest.

Visaku narrimine isa puudumise pärast võib mõneski nooremas vaatajas ehk mõningat imestust tekitada: üksikemad või kasuisad on tänapäeval üsna igapäevane nähtus. Püüdlik pugemine, kaebamine ja kampa vastu võetud olla tahtmine tuleb siiski paraku tuttav ette igal ajal ning on Mart Toomel ka veenvalt esitatud. On Visak ehk mõnes mõttes visandatud tänase Eesti võrdkujuna, arutati pärast etendust elavalt. Või aimub Tõnissoni lahenduses vihje Jaan Tõnissonile?

Kõige üllatavamalt, õieti pöördeliselt on lahendatud Kiire roll, mille Argo Aadli ka nooblilt välja mängib. Tõepoolest, mis põhjusel õieti on Kiir surutud alati naeruväärsusse ilma võimalusetagi enda eest kosta? Kiire nööpidega saapad, uhked tritsud ja kodune grammofon võis ju Tootsi tögama ärgitada, Arnot riivas tõenäoliselt salaja ja sügavalt pigem Kiire huvi Teele vastu.

Jah, Teele. Siin kerkib ehk suurimaid küsitavusi. Arvo Kruusemendi filmis on Riina Heina mängitud Teele esitatud nii terviklikuna, et rolli varjust pääsemine võis noorel näitlejannal tõepoolest võtta mõnevõrra aega. „Nõiutud kevades” pole Teele aga mitte iseteadlik, uhke ja pragmaatilise meelega peretütar, vaid sisuliselt ainus lavastuses välja toodud naisolend, kes eksponeerib läbisegi püüdlikku hoolikust, naiselikku edevust – jah, mehelik edevus erineb sellest mõnevõrra –, nunnutavat emalikkust, ennastsalgavat hoolitsust … Oma rutakas armsuses püüaks ta otsekui kogu aeg olla kõigi jaoks kõik ja seetõttu ei joonistu tema isiksus õieti välja, vaatamata võtmelisele rollile. Domineerima jääb teatav distantseeritus, „no see klassi kõige ilusam plika, alati autahvlil” toon. Mõte panna Teelet ja Lutsu abikaasat Valentinat mängima sama näitleja on iseenesest ju põnev, seda enam, et Maarika Mesipuu kannab mõlemad rollid suurepäraselt välja. On üsna tõenäoline, et algne naisekujutlus, mis võttis noorel Lutsul Teele kuju, kehastus hiljem talle Valentinana. „Sulle olen kirjutand juba enne, kui sind nägin. Saime kokku, siis sain aru, kellele olen kirjutanud ja kellele edasi kirjutan,” pihib Luts „Nõiutud kevades” oma naisele. Ja Valja avastab omakorda: „Ma olen Valja ja olen Teele ja olen Maarja ja olen Gertrud ja kõik need teised! Ma olen kõik naised ja tüdrukud, keda sa oled kirjutanud või unes-ilmsi näinud! Ma olengi sina!”

Ometi jääb see iseenesest võimas, ent ka mitte teab kui originaalne tõdemus lavastuses pooleldi realiseerimata. Nii Teele kui ka Valja mõjuvad pigem leebete karikatuuride kui selgete karakteritena, puudu jääb sellest salapärasest fluidumist, mis võiks „Nõiutud kevades” justkui heljuda. Tõsi, ega naiseloomuse avamine olegi Lutsu tugevamaid külgi, küllap tuleb sellega lihtsalt leppida. „Ja siis saabki kevadest suvi ja suvest pulm ja pulmast argipäev ja selle nimi ongi abielu. Ja kui siis on sügis läbi ja talv silmapiiril, siis sa vast küsid – miks sa nii üksi oled?”

Sulandatud tegelaskujusid on teisigi, ennekõike Korraldaja Alo Kõrve elegantses esituses: tema muundub kord õpetaja Lauriks, kord piiripealse vaimse tervisega doktoriks, kes unenägude vastu erksat huvi ilmutab. Ja ennekõike muidugi peategelane ise, Kirjanik Oskar, kes kestvas hämarolekus ringi uitab. Erik Ruusi esitusele pole midagi ette heita, ometi muutub tema kehastatud tegelaskuju „ei tea, ei mäleta” ebamäärasus pikapeale kohati tüütuks ja paneb esimese vaatuse mõnevõrra venima.

Liigutav on nii Kiviräha „Kevadises Lutsus” kui ka Suumani „Nõiutud kevades” sisse toodud Oskari varasurnud väikevenna Arno teema. Kivirähal on ta lausa omaette tegelane, Suumangi laseb Oskaril pihtida, et ennekõike Arnole, Arno pärast on ta „Kevade” kirjutanud. Otsekui oleks üks süütu hing müüritud teosesse, mis seeläbi nõiutult elab läbi kõikide ajastute igaveses kevades.

Kirjanik Oskari alias Arno hõõguvast ahjuroobist kinnihaaramise stseeni puhul ei saa esiotsa aru, kas tegu on kangelaslikkuse või eluvõõrusega – mitte et need kaks muidugi koos ei võiks esineda. Kahtlemata sümboolsena kavandatud akt, võpatav reaalsusse tagasitulek kaob aga kuidagi liiga ruttu järgnevasse sebimisse ära. Siin oleks eeldanud selgemat vakatushetke, tajutavat pööret lavastuses. Või jäi see ühel etendusel lihtsalt märkamata.

Eespool viitasin „pärisloole”, mis elab lavastuses oma salaelu. See on lugu loomisest ja vabadusest, looja vastuolulisest suhtest oma loominguga. Küllap pole eesti kirjanduses paremat näidet selle teema avamiseks leidagi kui Oskar Luts ja tema küllap kõigile pähe kulunud esikteos. Ehk seetõttu ongi „Nõiutud kevadest” jäetud välja nii mõnigi üldtuntud kujund ja värvikas karakter, nagu näiteks kellamees Lible. Ka köstri nähtamatut kohalolu üksnes markeeritakse vaimukalt – nagu kord-korralt püsti hüpates kuulekalt pähe õpitud seadusesõna „Kiidetud olgu meie köster!” üheskoos ette vuristades. Lavastuses pole õpetaja Lauril vaja Arnole ka viiulit kinkida, see on nähtavalt esil juba Toomas Hõraku ja Ene Luik-Mudisti lavakujunduses, sinine nagu Marc Chagalli maalidel. Üllatav ja vaimustav leid on siduda Valentina ja Oskari teineteiseleidmine Vitebski kevades Chagalli loominguga, tuues viimase kuju sisse diskreetselt ja poeetiliselt – tagaplaanil, looduse rüpes maaliva rekvisiitkunstnikuna.

Kui lavastus algab kuraasikalt ja võrdlemisi ladnas vormis esitatud rahvatükina, mis kutsub esile ikka ja jälle äratundvaid ja tunnustavaid naerupahvakuid, siis teises osas hakkab lavastuses lahti rulluma traagiline mõõde, kirjanik Oskaris üha kasvav eksistentsiaalne äng, rahutu vähkremine Pirandello või Calderóni vaimus. „Mitu korda peab üks mees ärkama, et ta lõpuks ärkvel kah oleks? Oleks üleval. Oleks see, kes ta lõpuks on. Näeks nõnda, et oleks päriselt nähtud. Jah – unest ärgatakse ellu ja elust ärgatakse …”

Siin tulevad taas sisse „Kevade” tegelased, sõna otseses mõttes, astuvad üheskoos haiglapalatisse, kus Luts on palavikuviirastustes sonimas. Esimesena rebib end tegelaskujude ühisest, tegutsemist takistavast hullusärgist vabaks leekiva peaga Kiir, ainus, kellel pole midagi kaotada, kes esitab valusaid hõõguvaid küsimusi. „Miks, isand? Vasta mulle! Naer, parastav naer kõlab seal, kuhu ma iganes ilmun sinu maailmas! Mu nimi on teotatud, minu unistused lased sa jalge alla tallata, minu armastuse võtad sa mu käest lõpuks ikkagi! [—] Miks? Või on vahest hoopis nõnda, et ma ei tohi küsida? Vahest on selline küsimine pühaduseteotus, kui loodu küsib oma looja käest – miks sa mind selliseks tegid? ” „Ma tegin teid kõiki oma näo järgi,” laliseb heitunud Luts, aga Kiir ei anna järele. „Siis näita mulle seda nägu! Milline ta on? [—] Me räägime sinu sõnu, mõtleme sinu mõtteid, teeme sinu tegusid! Me ei julge magada, sest unedes vaatab meid meie isanda nägu! Sinu nägu! Anna meid vabaks! Näita oma suurust! Lase meil olla ise!”

Lõpuks annabki surmani vaevatud, iseenese tekstidest piinatud autor oma tegelastele vabaduse, ometi pannes igaühele peale saatusesõnad otsekui needuse. Ja rängim neist tabab – nagu ikka – Kiirt: „Sind olen mina omas vihas loonud, karistuseks inimeselastele nende pattude eest! Sinu peale panen ma suurimast suurima needuse – igatsuse! Igavesti ja alati igatsed sa olla keegi teine, aga jääd ikka selleks, kes oled!” Ometi ei saa looja loodust kunagi päriselt vabaks: nii viskub lavastuses ka Luts vabaks lastud „Kevade” tegelaste poolt surma mõistetud Kiire asemel kuuli ette – ehk ongi see autori ainus võimalik vastus.

Lavastuse lõpp, kus kirjanik kaugeneb läbi valge värava otsatutele rohumaadele, Chagall maalib kauguses oma unenäolist lehma ja Bonzo laulab äralendavast vanast mehest, kellel käte asemel tiivad, on võimas, täiuslikult meeliülendav elamus. Siinkohal jääb tuksuma igatsus, et nõiutud kevade Palamusele ikka ja jälle tagasi pöörduks, olgu samana või teisiti – küll siis ka sealne villavabrik õigetpidi käima saab. Paremat kohta iga-aastaseks Lutsu-püügiks pole Eestis ollagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming