Vjatšeslav Gvozdkov 20. IV 1947 – 21. I 2018

21. jaanuaril suri oma kodus Samaras ootamatult Vjatšeslav Gvozdkov, mees, keda mäletatakse hea sõnaga neljas Eesti teatris ning meenutavad tuhanded teatrisõbrad.

Gvozdkovi ja eesti teatri teed ristusid 1982. aasta suvel Thbilisis, kus korraldatud festivalil mängis Tallinna Noorsooteater Karusoo lavastust „Olen 13aastane“ ning tol ajal Gvozdkovi juhitud Doni-äärse Rostovi Noorsooteater Kuternitski näidendit „Niina“. Mõlemad olid festivali tippsündmused ning Merle Karusoo kutsel tuligi Gvozdkov järgmisel suvel Tallinna lavastama Kazantsevi näidendit „Vana maja“, milles noorukesed Anu Lamp ja Tõnu Oja tegid oma esimesed hiilgerollid. Lavastaja tõi suurepäraselt esile noorusromantismi kokkupõrke Venemaa argielu trööstitusega ning see täitis Salme tänava suure saali publikuga ligi poolesajaks etenduseks.

Kaks aasta hiljem (1985) järgnes tollase Noorsooteatri läbi aegade kõige menukam (157 mängukorda!) suure saali lavastus, Wassermanni „Lendas üle käopesa“ Tõnu Karguga McMurphy osas. Vahepeal oli aga Gvozdkov jõudnud ka Ugalasse, kus 1984. aastal lavastatud Dudaravi „Üle läve“ (peaosas Tõnu Tepandi ja Kalju Orro) viis Ugala Eestit esindama Balti teatrifestivalile ning tõi Kaarin Raidile sealt naisnäitleja auhinna.

Gvozdkov ise oli aga asunud juhtima Taškendi Vene Draamateatrit, kuhu ta kutsus Ugala 1987. aasta suvel suurtele külalisetendustele, kaasas kuus lavastust, nende hulgas ka Dozortsevi „Hommikusöök tundmatutega“, mis oli nii Taškendi kui ka Viljandi teatri repertuaaris. Asjaolude sunnil sai teoks teatrilooline kurioosum – etendus, milles sealne vene näitleja asendas Ugala lavastuses haigestunud peaosalist.

Gvozdkovi aktiivne lavastajatöö Eestis jätkus ka 1990. aastail. Ugalas tõi ta 1993. aastal lavale Steinbecki „Hiirtest ja inimestest“ Allan Noormetsa ja Tõnu Tepandi hingemineva duetiga peaosades, ning 1994. aastal Wilderi näidendi „Meie linnake“. Mõlemad lavastused osalesid ka Peterburi festivalil „Balti kodu“ ning Tiina Mälberg naasis sealt parima naisnäitleja auhinnaga.

1996. aastal lavastas Gvozdkov Vanemuises Pirandello „Inimene, elajas, voorus“, kus meeldejäävad rollid lõid Rain Simmul, Andres Dvinjaninov ja Merle Jääger, ning 1997. aastal Rakvere teatris Nabokovi romaani ainetel näidendi „Kuningas, emand, soldat“, kus tema juhendamisel mängisid Ülle Kaljuste, Ülle Lichtfeldt, Indrek Saar jt. Gvozdkovi viimaseks lavastuseks Eestis jäi Dostojevski „Alandatud ja solvatud“ Ugalas (2001) Andrus Vaariku ja Ingomar Vihmariga peaosades.

1990–1995 töötas Gvozdkov oma kodulinnas Leningradis Lenkomi-teatri peanäitejuhina ning kutsus ellu rahvusvahelise teatrifestivali „Balti kodu“, millest nüüd on kujunenud Läänemere piirkonna suurim ja tuntum festival, kus on mänginud peaaegu kõik Eesti suuremad sõnalavastusteatrid. 1995. aastal asus ta juhtima Samara Gorki-nimelist Akadeemilist Draamateatrit, mille peadirektori ja kunstilise juhi kohalt surm ta viiski. Ka seal säilitas Gvozdkov huvi ja sidemed Eesti teatrieluga: 1998. aastal lavastas tema kutsel Samaras farsi „Shakespeare’i kogutud teosed“ Ain Prosa, 2002. aastal Schmitti näidendi „Enigma variatsioonid“ Jaak Allik. Ugala päevil leitud loominguline side kunstnik Ingrid Aguriga viis ta kujundama Gvozdkovi lavastusi Taškenti, Omskisse ja Samarasse. Gvozdkovi soov oli teha Eestis ka oma kümnes lavastus, plaanid selleks jäid pooleli Vene teatri uue kunstilise juhiga. Alanud aasta kalendris oli tal reserveeritud ka aeg sügisese Tartu draamafestivali külastamiseks.

Kümned eesti näitelejad ja teatriinimesed jäävad Slavat, keda omavahel kutsuti Naelapeaks, mäletama kui kõrgprofessionaalset, nõudlikku ja seejuures ka väga näitlejaid hoidnud ja armastanud, avali südamega inimest.

Tallinna Linnateater

Ugala

Vanemuine

Rakvere teater

Eesti Teatriliit

Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht