Võimaluste ruum

Lavastusega „tõotatud maa“ jätkab Kadri Noormets oma „organiseeritud kontsentratsiooni ruumi“ uurimist ja lahtimängimist.

MADLI PESTI

Sõltumatu Tantsu Lava „Rännakud. tõotatud maa“, autor ja esitaja Kadri Noormets, koostöötajad Sigrid Viir, Oliver Kulpsoo, Taavi Suisalu, Villem Säre ja Anu Vask. Esietendus 20. IX Sõltumatu Tantsu Laval.

Installatsioonikunst esitleb kunstiteost mitte kui objekti, vaid ruumilise kogemusena ja eeldab vaataja liikumist ruumis.* Nii on ka Kadri Noormetsa „tõotatud maa“ puhul: vaatajale pakutakse võimalust saada osa ruumilisest kogemusest ning vaatajate liikumist etenduse ajal suisa oodatakse. Tähelepanu! Sõna „vaataja“ pole siin aga kindlasti õige kasutada. Noormets taotleb oma loomingus – nimetaksin neid installatiivseteks lavastusteks – võrdsust, publik on etendajaga võrdsel positsioonil. Selle eeldusega võib muidugi vaielda, sest Noormets teab oma etendusi läbi viies publikust oluliselt rohkem. Näiteks „tõotatud maa“ puhul toimis üllatusfaktor: ma tõesti ei arvanud ära, mida etendaja järgmiseks teeb, kuhu ta selles ruumis liigub ja mida ette võtab. Kuid eks see võrdsuse printsiip ole tal ehk mõeldud mitte niivõrd tegevuslikult ja visuaalselt, vaid pigem kogemuslikult: me oleme siin ja praegu koos selles situatsioonis. See on performatiivse teatri tuumolukord.

Alustasin „tõotatud maa“ kogemuse kirjeldamisel selgete tõlgenduslike järeldustega, kuid et lugeja, kellel lavastus veel nägemata, kaasas püsiks, on vajalik veidi ka selgitada, mis see „tõotatud maa“ on. Lavastus kuulub Eesti teatrite koostööettevõtmisse „Sajandi lugu“. Sõltumatu Tantsu Lava paariliseks sattus loosi tahtel Vanemuine, kajastatavaks kümnendiks 1920. aastad. Otsustati luua kaks eraldi lavastust, mille ühisnimetajaks sai „Rännak“.

Noormets on öelnud, et teda ei huvitanud käsitletava kümnendi puhul mingi tervikpildi loomine, vaid teda käivitab detail. Selle detaili ta leidiski: ligi 3400 eestlase prii üheotsapiletiga väljaränne Brasiiliasse. See detail toimis Noormetsal impulsina ja suubus hiljem abstraktsiooniks. Ehk siis soovi korral võib algimpulssi selles ajaloolises faktis näha, kuid etenduse kogejalt ei oodata sellesse impulssi ja ajaloolisse detaili kinnijäämist.

Kunstnik Sigrid Viir on koostöös Kadri Noormetsaga (fotol) loonud originaalse lavaruumi.

Sohvi Viik

Jah, „tõotatud maas“ esitatakse tõesti laiemaid küsimusi ega räägita vaid konkreetsest väljarändest Brasiiliasse. Noormetsa on huvitanud distantsi ja läheduse teema, kuidas ära minna (mitte niivõrd miks) ning mida tähendab ajas tagasi vaatamine. Viimane küsimustering peegeldus minu meelest ennekõike just selles, et Noormets tsiteerib lavastuses oma varasemaid töid (enim jäid mulle meelde maal lavastusest „procedure of beauty“ ja vann lavastusest „siseturism“). Neid mainituid küsimuste­ringe lahkab ta, kasutades nüüdisaegseid visuaal- ja etenduskunsti vahendeid, eneserefleksiivselt ning rakendab kaasava ja suhestuva kunsti põhimõtteid.

Kunstnik Sigrid Viir on koostöös Noormetsaga loonud originaalse lavaruumi. Publik siseneb heledasse papist seintega neljakandilisse ruumi, kus on palju õhku – aknad on lahti, päevavalgus saab sisse. Lavaruumi keskel kõrgub mägi, samamoodi heleda papi värvi. Ahaa, Brasiilia mäe, võõra, vallutust vajava maa kujund, terra incognita, mõtlen. Tunnen, et etenduse esimene kolmandik on nõudlik: peame pikalt kuulama mäe otsas istuvat Noormetsa, kes loeb ette oma päevikut 2013. aastast, oma isiklikku põhiseadust. Publikul paluti end oma pinkidel ka ümber pöörata: oleme seljaga lugeja, näoga peeglite poole, mis katavad ribana kõiki seinu. Peegelduste ja nurkadega tekitatakse visuaalselt mitmekihiline ruum: kõik etenduse kogejad saavad endale ja üksteisele otsa vaadata.

Kui pikk teksti lugemine on läbi, hakkab juhtuma. Noormets toimetab lavaruumis: tassib vett, tirib nöörist, liugleb mäel, lamab põrandal. On huvitav, milliseid rolle ta etendajana endale võtab. Ta on publikuteenindaja (jagab publikule kingakatteid ja kavalehti, selgitab põhjalikult, kuidas etendusruumi siseneda ning millisel viisil seal ringi liikuda), ta on ka etendaja (loeb, häälitseb ja liigub) ning ta on ka meie kõigi sõber (suhtleb nimeliselt publikuliikmetega, palub enda aidata, suhtleb saalist lahkujatega, aitab publikul binoklit kasutada, et paremini mäe tippu näha). Sellist oma mina mitte peitvat etendamisstrateegiat kasutades toimib etendus elusana, ka etendajale tundmatu ja teadmatu on sinna sisse kirjutatud.

Lavastusega „tõotatud maa“ jätkab Noormets oma „organiseeritud kontsentratsiooni ruumi“ uurimist ja lahtimängimist. See on tema leitud väga hea ja täpne termin kirjeldamaks oma töid. Tema loodud ruumid on tõesti detailideni organiseeritud ja nõuavad kõigilt neis ruumides viibijailt kontsentratsiooni, keskendumist detailidele, aga ka nähtu seostamistahet. Asjakohane on ka Noormetsa pakutud termin „nullgarantii“, mis peegeldab ehk eelnevalt toodud võrdsuse mõtet: etendaja ei garanteeri midagi, ta pakub võimalusi. Publikult, kogejatelt oodatakse võrdset, eelkõige vaimset, aga kohati ka füüsilist pingutust. Installatiivsest ruumist saab kogeja kaasa impulsse. Kuidas need impulsid kogeja sees resoneerivad, on iga inimese enda vastutada.

On oluline, et eesti kultuuris tegutseb väljakujunenud mustreid, vaatamis- ja arusaamu raputav, kõigutav, torkav ja nihestav kunstnik Kadri Noormets.

* Evelyn Raudsepp, Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti teatri näitel 2014–2017. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming