Võlgade nõudmine paneb kannatuse proovile

Maris Peters

Eesti Draamateatri „Võlanõudjates” on mitmeid huvitava kuju ja värviga kilde, kuid tervikut neist ei sünni.        Eesti Draamateatri „Võlanõudjad”, autor William Shakespeare, tõlkijad Peeter Volkonski ja Hannes Villemson, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Andreas W, videokujundaja Taavi Varm. Mängivad Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Tõnu Kark, Martin Veinmann. Esietendus 17. IV Eesti Draamateatri suures saalis.          Kui Interneti-päringusse toksida sõna „võlanõudjad”, ilmub ekraanile rida ebameeldivaid assotsiatsioone tekitavaid kirjeid: „võlanõudjad tahavad õigeksmõistmist väljapressimises”, „võlanõudjad pommisid 12aastast poissi”, „võlanõudjad töö puuduse üle ei nurise” jne, jne. Eesti Draamateatris lavastunud „Võlanõudjad” ilmub nüüd päringusse koos kõigi nende teistega ja võib-olla sugugi mitte ebaõiglaselt, sest lavastusest saadud kogemust saab  emotsionaalses plaanis nähtavasti üsna hästi võrrelda võlanõudjatega kokkupuutumise kogemusega. Ebameeldiva kogemusega, mis tekitab tunde, et see õudus muudkui kestab ja kestab ja vist ei lõpegi kunagi ära.   

Esimesed ohumärgid ilmutavad end üsna varakult: esmane ohoo-elamus, nähes Veneetsia vaadet suurel ekraanil (geniaalne ju: kui kino otsib 3, 4, 5 ja mis tahes D kaudu võimalust ületada ekraani piire, siis teater püüab filmile lähemale astuda), asendub peagi peapöörituse ja merehaiguse kombinatsiooniga, kui üha ringlev-kõikuv ja vormist väljas pilt järjest uuele ja uuele ringile sõuab. Pealegi ei uju silme ees ringiratast mitte ainult Veneetsia,  vaid ka näiteks Belmonte lumised mäed. Kui projektsioonide üle veel nuriseda, siis head õigustust-põhjendust ei suuda leida ka marokolasest kosilase „Skype’i-kontaktile”. Kuigi sellist ekraani vahendusel kosilaste ülevaatust kasutati ka näiteks Trevor Nunni „Veneetsia kaupmehe” lavastuses, jäi Eesti Draamateatri versioonis selgusetuks, miks on mitme kosilase seast välja valitud just see üks. Kas selleks, et viidata sellise abielu võimalikule  kujunemisele Othello-Desdemona looks? Aga mispärast pidi siis see telesild temaga nii kangesti pikaks venima?   

Päris koomiliseks kipub asi aga siis, kui suurele ekraanile kuvatakse Portia portree (kavalehelt, muide, viidet kasutatud pildi/piltide allikale ja autorile ei leia, kuid jäljed viivad Sandro Botticelli noore naise ja idealiseeritud  naise portreede juurde). Projitseeritud pildi ujuv soeng tekitab paratamatu seose Monty Pythoniga, ning stseenile ei tule selline tähelepanuhajutaja, mis veab mõtted sootuks teistsugustele radadele, kindlasti kasuks.   

Ärgu eelöeldust jäägu muljet, nagu peaks kõike Shakespeare’iga seonduvat lavastatama vaid tolmuse mööbliga. Idee on hea, videolõike võib asjakohasusest lähtudes kindlasti  kasutada, kuid suure ekraani doseerimisega oleks võinud olla mõõdukam ja valivam. Suurte värviliste udupiltide paratamatu kaasaanne on kahjuks seegi, et need kipuvad tegelasi ja laval toimuvat nosima ning väiksema lavakogemusega näitlejate sõnum ei jõua saali. On muidugi ka võimalik, et see on taotluslik ja peab varjama muid vajakajäämisi.   

Head põhjendust ei suutnud tegelikult leida ka Shakespeare’i näidendi kasutamisele. Kui lugupeetud tegijail mõlkus nõnda palju häid mõtteid meeles, kas ei oleks siis olnud  otstarbekam lasta kirjutada üks kõigile nendele ideedele kaasa kõlav lugulaul? Uue tõlke tellimine ja kasutamine lavastamise käigus tekitatud ja tekkinud probleeme lahendada ei aita: vana Williami lavatükile on külge poogitud igasugu vidinaid, kuid kahjuks traagelniidid kangesti paistavad. Lennuka rätsepatöö käigus on vussi läinud algse loo loogika ja tegelaste seosed-suhted.   

Asemele pole aga just palju kasvanud. Kui on tahetud kujutada võlanõudjate üldist ebainimlikkust ja tundetust, kas oli siis hädavajalik kujutada Shylockit jätkuvalt juudina? Ei tahaks uskuda, et nii suure ideetulva sees tegijatele ühtegi paremat mõtet pähe ei tulnud. Kuidagi ei tahtnud kokku kõlada see Shakespeare’i näidendi Shylock, kelle sügavalt mõtestatud esitamiseks on Mait Malmstenil potentsiaali rohkem kui piisavalt (ning mis mõnedel harvadel  ja ilmselt kogemata alles jäänud hetkedel ka saali jõudis). 

See tegijate tahtsi uutmoodi Shylock, kes sarnaneb profiilis ühe hiljuti riigikokku siirdunud noorema põlvkonna poliitikuga, esitab „Viiuldaja katuselt” stiilis põgusa numbri ning koosneb ilmselt suurest hulgast viidetest Malmsteni varasematele lava- ja filmirollidele.  Lihtsalt rikka, aga tundetu ärimehest isa puhul olnuks kergem õigustada ka nukulikku ja topakat Jessicat (Kersti Heinloo), kelle puhul ilmselt on tahetud näidata, et tal ei ole materiaalses mõttes millestki puudu, igas muus plaanis aga … 

Samamoodi oli üsna võimatu välja lugeda, miks siis ikkagi Antonio (Jan Uuspõld) oma väidetavale sõbrale Bassaniole (Hendrik Toompere jr jr) otsustab raha laenata. Lootuses, et sõber teeb hea partii ja raha tuleb koju tagasi? Et kes ei riski, see ka ei võida? Aga kui Antonio on nii suurte panustega manipuleeriv mängurärimees, siis mis pagana pärast oli talle küll vaja risti selga „kleepida”? Hästi, on ju selline ütlemine, et igaüks peab oma risti kandma, kuid ei olnud kuskilt välja lugeda ühtegi õigustust sellise märtristaatuse rõhutamisele (seda enam, et esietenduseaegses ülestõusmispühade kontekstis mõjus see lausa kohatuna). Võib-olla tasunuks arendada ja selgemini välja mängida lavastuse lõpus viirastuvat võimalust, et Antonio on kõige läbielatu tagajärjel hakanud selget mõistust kaotama. Igatahes võis Jan Uuspõllu mängus hoomata võimekust loogilise ja läbimõeldud Antonio esitamiseks.  Paigast nihestatud oli samuti Portia (Marta Laan) ja Nerissa (Merle Palmiste) liin. Merle Palmiste oma punases kõrge kraega kleidis oli virvendaval taustal kahvatuks laiguks muudetud Portiast igas mõttes lihtsalt nii palju üle. Vabandust, aga milline rikas pärijanna taluks sellist toatüdrukut, kes ta täiesti varju jätab? Kui Nerissa oleks pidanud olema noore preili guvernant või elukogenum vanatüdrukust sugulane, siis oleks tegijad võinud ju ka tema  rolli ja positsiooni korrigeerida, muude muutuste tegemine ei tundunud lavastuse tegijaile eriti probleeme valmistavat. Olgu kohe lisatud, et halva maitse piiril balansseeris ka kohtustseenis Portia esitamine erivajadustega inimesena. Tean puudega inimesi, kes pidasid seda lausa solvavaks, öeldes, et eesti ühiskond on oma olemuselt sallimatu ning sellise võttega paremat suhtumist erivajadustega inimestesse ei õpeta.     

Shakespeare’i loo suhteliselt süngesse tooni koomilist vaheldust tooma mõeldud Lancelot Gobbo (Märt Avandi) uusversioonis temale pandud ootusi täita ei suutnud, kuigi tema teksti oli püüdlikult pigem kärpimata jäetud. Ei olnud naljakas, kohati oli lausa labane. Taas kord jäi segaseks, miks ta uues lavaversioonis Shylocky juures on. Jessica selgelt vihjatud  armuafäär Lancelotiga tõi aga loosse veel võõraid ja lahtisi otsi juurde. Lavastuses on siiski üks stseen, mis vähemalt hetkeks saali ellu äratab ja laval toimuvale kaasa elama paneb. See on sõrmuste stseen lavastuse lõpus. Siin vallandub hetkeks energia, mille pärssimiseks kogu ülejäänud lavastuse jooksul on usinasti vaeva nähtud. Selles stseenis ei söö ujuvad udupildid tegelasi ja laval toimuvat ära, tähelepanu saab tõepoolest  keskenduda sellele, mida öeldakse ja kellele öeldaks. Loota võib, et kõigele eelnevalt laval toimunule (või mittetoimunule) vaatamata on selge ka, miks öeldakse. Kuid enam kui kahetunnise lavaloo kohta on seda siiski natuke vähe, pealegi on mõnedki vaatajad selleks ajaks juba saalist lahkunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming