Võrukaelad

Rait Avestik

„Tõeline lääs” tähistab Võru teatrielu ühe perioodi lõppu ja ehk ka uue algust. Võru Linnateatri „Tõeline lääs”, autor Sam Shepard, lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Mängivad Helgur Rosental, Margus Jaanovits (Vanemuine), Agu Trolla, Marje Metsur. Esietendus 9. XI Võru kultuurimaja teatrisaalis Kui kolm aastat tagasi moodustus Võru Teatriateljeest ametlikult poolkutseline Võru Linnateater, lubas teatri kunstiline juht Tarmo Tagamets muu hulgas orienteeruda koostööle teiste eesti teatrite ning teatrikoolidega. Ka pidi selle teatri töödes leidma reeglipärasemat rakendust Tagametsa juhendatav kohalik draamastuudio. Üldisem eesmärk oli (ja on ilmselt siiani) kohalikes noortes teatrihuvi äratamine ning tõsisema, publikut mitte alahindava teatri juurutamine selles piirkonnas. Ikka selleks, et teadmine oma teatri olemasolust jõuaks ja jääks iga võrumaalase teadvusse.

Laias laastus on nii ka läinud. Kui juurdunud on aga Tagametsa teater sealse linna- ja maarahva seas, on ilmselgelt omaette küsimus. Selge on see, et Tagametsa postmodernism (see endine) ei mõjunud ega mõju ilmselt paljudele kohalikele teatrisse kutsuvalt. Võib-olla oleks Tagametsa teatriga nii ka meie suuremates linnades, kuid neis linnades oleks peale teatris mitte käiva publiku ka seal käivat publikut. Vaatamata mõningal määral vilistamisest publiku ootustele (kas keegi teab, millised need Võrus üldse on?), oli kunstilise juhi esialgne visioon riigi toetusel tegutsevast Võru Linnateatrist küllaltki lootustandev.

See põgusalt tagasivaatav sissejuhatus tõmmaku tähelepanu aga hoopis sellele, et teatri uuslavastus „Tõeline lääs” tähistab (taas) Võru teatrielu ühe perioodi lõppu ja loodetavasti ka uue algust. Tegemist on siis Tagametsa kui teatri kunstilise juhi eelviimase (detsembris esietendub veel üks lastelavastus) lavastusega Võru Linnateatris, kuna uuest aastast ajab Tagamets omal soovil asju mujal. Vaatamata sellele, et kunstilise juhi lahkumisega lahkus ka (ajutiselt?) riigipoolne toetus, polevat Võru teatri tulevik tume (see tumedus on muidugi suhteline), sest uutele koolitatud noortele olla kunstilise juhi mõtteline teatepulk juba üle antud.

Sam Shepardi üle 30 aasta tagasi kirjutatud ja palju mängitud ning (au)hinnatud näidendi lavaletoomisega astus Võru Linnateater justkui väikese sammu vastu kohalikule publikule. Mitte et Tagamets oleks kahe venna tragikoomilise eluetapi „tõlkinud” kohalikku keelde ning „vürtsitanud” seda mahlakate ja kahemõtteliste olustikuliste paroolidega, aga igal juhul on tegemist selgema ja mõistuspärasemat kaasamõtlemist (tulevikus ilmselt ka kaasaelamist) võimaldava lavastusega. Kui kaks aastat tagasi esietendunud kaksiklavastuse „anonüümne MEE S / anonüümne NAINE ” asemel oleks välja tulnud praegune „Tõeline lääs”, oleks Võru Linnateatril ilmselt paar vaatajat rohkem kui praegu.

Kuigi Tagametsa lavastajakontseptsioon pressib tema töödest varjamatult esile, ja seda ei saa ka pahaks panna, sõltub „Tõelise lääne” õnnestumine suuresti näitlejatest, eriti peaosaliste-vendade osatäitjatest. Üle pika aja taas kohtunud vennad Austin (Helgur Rosental) ja Lee (Margus Jaanovits) harutavad lahti oma trööstitu mineviku, olles siiski sisimas teadlikud, et selle pinnase tolmu, kust pärined, ei olegi lihtne kingadelt pühkida. Sotsiaalsete teemade osas tundlikust perekonnast Austinil on õnnestunud stsenaariume kirjutades saada jalg filmitööstuse ukse vahele. Illegaalsemalt elatist „teeninud” Lee paneb aga vennaga kohtudes ja alguses tema tööd naeruvääristades jala hoopis ise n-ö kiiresti raha ja kuulsust toova ukse vahele, mis saab teoks tänu produtsent Saul Kimmeri (Agu Trolla) ilmselt tüüpilisele selgrootusele.

Vendade olelusvõitlus elu, filmitööstuse ja neid edasi ajavate hammasratastega toob ühemõtteliselt esile pereväärtused ja nende hõrenemise ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu. See hõrenemine, nagu näeme, ei pruugi aga olla permanentne ning vennad koos oma emaga (Marje Metsur) leiavad ootamatu (küll aga lubamatu) tegevuse midagi koos teha. Kas pereväärtus on sama nii heas kui ka halvas, võiks küsida.

Lavastaja ja kunstnik Liisa Soolepp on tegelased asetanud mingisugusesse fotostuudiot või moelava meenutavasse ruumi, kus, nagu nendel spetsiifilistel pindadel kohane, on fookuses inimene. Erinevalt teatrilavast on inimesed seal nemad ise. Selline tavapärase psühholoogilise teatri vormis inimese näitamine võis olla ka lavastuse üks eesmärke, mis Tagametsa kui lavastaja puhul pole aga olnud siiamaani just harjumuspärane. Vastastikku istuma pandud publik, kelle vahel käib teatritegevus, on emotsioonide võimendamiseks tavaliselt hea abivahend. Teatriõhtu õnnestumise eeldus on, et näitlejad tekitavad oma mänguga vajaliku atmosfääri ehk et vaataja viiakse mentaalselt etenduse ajaks teatrilavalt ära.

Margus Jaanovits ja tema Lee tundsid end laval kõige vabamalt, milleks andis oma panuse ka tegelaskuju iseloom. Mitte et siin nüüd teistmoodi saakski olla, aga Jaanovitsi tegelase puhul oli kõige rohkem märgata tema areng, samuti ka tegelase teine plaan, mis peaks olema rolliloomes möödapääsmatu. Õigel teel töös tegelasega liikus arvatavasti ka Helgur Rosental, kelle Austin jäi aga siiski nüansirikkuselt mõnevõrra tagaplaanile, arvestades seda, et tegelaskuju võimaldaks ju näitlejal särada sõna otseses mõttes. Kontseptuaalselt kummalise Saul Kimmeri mängimisel jäi Agu Trolla pidama puht välisele koomikale, aga päriselt naljakalt mõjuda on keeruline ülesanne ka kogemustega näitlejatele. See, et Võru Linnateater kaasas Marje Metsuri kohalikku teatritegevusse, on äärmiselt tervitatav. Kuigi episood selles lavastuses vormistati ka sisuliselt episoodina, ei näe ma põhjust, miks ei võiks kas või osa Võru Linnateatri repertuaarist edaspidi Metsurile rajada.

Kuigi esietendusel polnud „Tõeline lääs” vaba veel päevi näinud kultuurimaja Kannel lava õhustikust ning näitlejate mängu kontrastsus ja nüansirikkus vajavad veel väljatoomist, on tegemist siiski lavastusega (seda eelkõige lavastajat silmas pidades), mis jättis õhku küll palju küsimusi, aga mitte enam põhjendamatuid lünki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming