Aapo Ilves

 

Kuidas Jaan Viinakuradiga tookord  

Foto: aapo ilves

 

Üle etanooliauruse Eestimaa sügistalve libises vari. Kui see riivas mõnda talu, hakkasid lapsed tubades vaikselt nutta tihkuma, kassidel läksid turjakarvad turri ning ketikoerte niigi kurvad silmad valgusid täis mõrusid ja rähmaseid pisaraid.

Kulgemise öös oli ette võtnud hirmsaim kõigist tõbedest – ohvrite peale ablas jälendik, Eestluse Vaenlane ning Emade Silmavee Kutsuja – Viinakurat…

Deemoni majakaks oli üks Türil asuv maks, mis helendas üle Kesk-Eesti nagu tillukene kolmeliitrine fluorestseeriv elevandiloode. Viinakuradi silmad ju ainult näevadki selliseid asju, tema neljakümneharuline keeleke lööb võbelema ja kole ning trööstitu saab olema ohvri piin, kui pimedusekandja tema meeled allutab. “Lähme lööme naabri Vanjale taburetiga pähe! Ütleme sellele suurele kutile, et ta on pasakäkk ja seaperse! Magaks täna lumehanges, ah? Võta, võta aga taskust, ega tal endal seda nagunii vaja ei lähe… Pohhui! Mis tähendab, et ei lähe rooli?” Kuulsusetud viimased sõnad… Viinakurat aga muigab ning jätkab oma koledat teekonda.

Kutsuvalt plinkiva maksa peremeesorganismiks ehk omanikuks osutus vahel ka Orelipoisi nime kasutav kultusmuusik ning kirjanik Jaan Pehk, kelle kohta Jaak Urmet on Eesti Päevalehes kirjutanud nii: Tema loomingule nii luules kui ka muusikas on omane lapselik naivism. See on päikseline ja helge. Jaani kirjanikutee algust on kirjeldatud raamatutes “Ema on kajaka juures” (Aapo Ilves 2001) ning “Kanepi kirik” (Vahur Afanasjev 2004). 14. oktoobril 2006 on Madis Aesma Järva Teatajas teda kirjeldanud nõnda: Lohmakas rõivas, suur kogu (Jaani on ikka julgesti üle saja kilo) ja võimas habe – välimuse poolest võiks teda vabalt näiteks keskaegseks mungaks või kõuehäälseks õigeusu papiks pidada. Päeval, mil selles loos kirjeldatavad seiklused algasid, oli Jaani ihunumbriks XXXL ning sõbrad olid tema pärast natuke mures. Vabal ajal, mida kirjamehel oli laialt käes, meeldis talle pisut napsutada.

Vari rullis ennast Türi linna kohale laiali, näis veidi mõtlevat ning hakkas siis ühe Pargi puesteel lösutava majakese kohal tihenema.

Jaan tuli poest, kilekott vasaku käe otsas kilisemas. Koduväravale jõudnult hõõrus ta parema käe nimetissõrmega silmi ning pomises: “Pime on täna. Pime… ime. Ime! Muna! Ime muna. Wonder egg…” Ta keeras ukse lukust lahti ning sisenes.

Viinakurat vaagis keskkonda ning otsustas ennast sisse seada Jaani peas. Küll ta neid joodikute kupleid juba tundis! Enamasti sisaldasid need vanu autoromusid, hallitanud unistusi ning räbaldunud lubadusi ja pornopilte – hubasemat keskkonda joomasortsile annab otsida! Kehanäppaja libistas ennast muheledes ohvri kuulmekäiku. Nüüd oli ta siis kohal!

Jaani peas aga avanes deemonile sootuks imelik pilt: ruum oli täidetud kummalise pikkade-pikkade torude ja kahevärviliste klahvidega aparaadiga, mille nimi millegipärast Viinakuradile isegi meelde tuli. See oli orel. Oreli najale oli toetatud vibu ning oreli kõrval istus väike lokkis juustega poiss ning kirjutas midagi. Viinakurat hiilis lähemale ning piilus üle kirjutaja õla. Paberile oli peene ning kalligraafilise käekirjaga tähendatud: “laulusõnad mare väljatagale. e-duurist a-duuri. kui kikerpuu õitseb, saab sinustki mees!” Kohkunult astus Viinakurat sammu tagasi, pudenes peast välja ning kukkus klaviatuurile. 170 kilomeetrit kagu pool tekkis ühe vanaldase personaalarvuti MSN-aknasse tähekogum “dljhgas”.

Viinakurat vaatas, kuidas Jaan brändiklaasist suure lonksu võttis, ning noogutas rahulolevalt: “Tore! Aga nüüd hakkame ärplema ja peksma! Türil on ju raudtee – lähme heidame rööbastele ning pistame rongi enesega rinda!”

Jaan röhitses ning Viinakuradil läks korraks pilt eest ära. Ta kogus ennast siiski kiiresti, piidles Jaani mõne tunni ähvardavalt ning otsustas strateegiat vahetada. Deemon ajas kulmu kortsu ning põrnitses pingsalt seda kohta sihtmärgi kõhul, kus kollase T-särgi all võis eeldada naba. Peatselt kandis pingutus vilja ning pahareti pilgu ette hakkasid tekkima tillukese ukse kontuurid. Varsti võis seletada nikerdusi ja hingi, kohe-kohe olid aimatavad ka lukuauk ja link. Viinakurat hingas sügavalt välja, haaras käepidemest ning sisenes. Hämarusest paistis ülespoole kõrguv vandlikarva keerdtrepp.

Kõigepealt otsustas Viinakurat kasutada vana head “ajan oma käed tema käte ja oma jalad tema jalgade sisse ja hakkan ise tegutsema” trikki. Ta sirutas jäsemed kaugele välja, haaras tühjust ja kukkus ninuli. Jaani maks liigutas laisalt lonti ning Viinakurat lõi pea ära. “Raisk!” kirus äpardunu ning katsus haigetsaanud kohta. “…aisk, …aisk… aisk…” vastas kaja.

“Aist?” mõtles Jaan. “Aist? Ei ole ju Belõi Aist. Aramis on!” Ta kinnitas seda sõõmuga, mis tabas Viinakuradit otse lagipähe ning tegi tema muhule head. “Mõnus!” ühmatasid seestunu ning parasiit otsekui ühest suust. Jaan asutas ennast mugavamalt toolile ning tippis arvutisse: tellisin raadiomaja ette takso. istusin sisse ja taksojuht teatas, et arve teeme pooleks, ja sõitis kohe vales suunas. kohale jõudes säras taksomeetril 81.00. küsisin, palju läheb – vastas, et nelikümmend-viiskümmend. Andsin 50. alles hiljem sain aru, et lasin ennast meelega petta.

Tõotas tulla tore ja hubane õhtu loomingu, netisõprade ning tibakese napsuga.

 

“Kirjuta “perse”!” huilgas Viinakurat. “Kirjuta “vitt”! Kirjuta, et Raul Saaremets on neeger! Kir…bluh, öök!” Pool liitrit kanget alkoholi lendas sortsile vastu vahtimist ning lõi tal hinge kinni. Jaan pani pudeli käest ning haaras selle asemele kulunud karaokemikrofoni. Ta avas helitöötlusprogrammi ja huilgas: “Miii!” Mõne aja pärast oli arvutisse salvestunud helidekobar, mida nimetatakse E-subdominant-minoorseitsmeks. Sama akordi annavad kokku tavahäälestuses kitarri lahtised keeled. Veidi mõelnud, laulis Jaan kõige kõrgemale noodile kõrvale väikese sekundi.

“Urmas Vadil oli ükskord “Suur sekund”,” mõtles ta ning rüüpas.

“Vglöä!” nentis Viinakurat, keris ennast Jaani põrna ümber kerra ning jäi magama.

Raadiost kõlas riigihümn. Viinakurat hiilis vaikselt mööda Jaani ringi ning hoidus kiivalt musikaalsuse sisse astumast. See polnud kerge ülesanne. Ja siis veel see Südametunnistus! Viinakurat oli sinna hooletult sisse tormanud, käed tõstnud ning kavatses juba võidukalt “Hoo!” hüüda, kui hele valgus ta pikali lõi. Paharet vingerdas käega silmi varjates kiiresti tuldud teed tagasi. Plekitu. Puhas. Vastik! Lonks tumedat õlut, mille Jaan hümnile kaasa ümisedes suhu kallas, andis talle siiski lootust.

Kõige rohkem pani Viinakuradit imestama Jaani peenis. See oli nagu leib.

“Ohhoo,” rõõmustas Viinakurat, “nüüd ajame kikki ja põrutame vastu puud!”

Mõnda aega rassinud, taipas ta, et see ongi leib. Viinakurat oli Jaani peast taas kord välja libisenud ning köögilauale kukkunud. Deemon tundis, kuidas temas tõstab pead kerge paanika. Õnneks avanes välisuks, peremees astus sisse, asetas poekoti põrandale ning võttis saapad jalast.

Viinakurat ärkas vannis.

“Kord kalalaeva pardal ma toppisin üht meest!” laulis Jaan mikrofoni. “Herr-maan! Vahh-teel!” lõõritas ta peenikese häälega, klõbistas natuke klaviatuuril ning laulis sama asja uuesti ja veel kõrgema häälega. Mõne aja pärast paistis ta tulemusega rahul olevat ning jätkas: “Iko Maran, Iko Maran, rõõmus ja… Graps?”

Viinakurat tõmbus kössi, kattis näo kätega, pigistas silmad kõvasti-kõvasti kinni ning lasi pimedusel enese peale tulla.

Deemonile langes selga sahmakas longerit. Vähemalt esialgu tundus see nii. Viimaks ometi tundis Viinakurat ennast õigesti. Teda ümbritses püdel ja lehkav mass, kerge lükata, kerge tõmmata – lõpuks ometi õige õilis joodikuihu, iga Viinakuradi unistus! Sarvik limpsas rõõmust keelt ning hakkas esimest korda elus oksendama. See ta päästiski – surve oli nii tugev, et heitis deemoni lakke, kuhu ta mõneks ajaks sarvipidi kõlkuma ja nõrguma jäi.

Jaan oli Viinakuradi lihtlabaselt potti roojanud.

“Ega ma ei kavatsegi Andaluusias nikkuda mäel!” teatas uduse, kuid samaaegselt hämmastavalt kirka ja selge pilguga Jaan, kui ennast kogunud ning tulivihane Viinakurat talle köögiuksel leegitseva õllepudeli kujul vastu astus. Vilunud liigutusega tõmbas poeet viirastusel korgi maha.

Prügiauto, mis kuni Jaani majani oli sõitnud vaikse sahinaga, jätkas oma teed kilisedes ja kolisedes.

Kirbu suguti oli suur. Võrreldes kirbu ülejäänud osaga oli sõna “suur” selle aparatuuri kirjeldamiseks isegi liiga väheütlev. Isase kirbu sigimisorgan asub tema keha tagaosal ja näeb välja nagu hiigelsuur vene sõjatehnikast pungil seljakott.

Kirp oli Jaaniga kohtunud poes. Ta oli ühest heeringat ostma tulnud Erna-nimelisest vanainimesest ära tüdinenud ja otsis uusi väljakutseid. Viinakurat piidles ihutoidulise putuka suguvändastikku klaasistunud pilgul.

“Pervert!” ütles kirp ja virutas pahalasele vasakult teise jalaga sinna, kus isastel inimestel asuvad testiikulid. “Mine munni!”

Ta oli juba mitu sõõmu Jaani verd imenud.

“Kullakarva päevakee!” laulis televiisor. Viinakuradil oli esimest korda ajaloos pohmell. Lisaks oli ta kortsunud ning triibuline, sest Jaan oli ta omast napist uneajast rahulikult linadesse higistanud. Viinakurat piilus teki alt välja. Teleriekraanil askeldas erepunaste juustega meeskodanik, kelles Viinakurat arvas end ära tundvat luuletaja Olavi Ruitlase. Peakuju oli sama ning juttki selline lihtsapoolne. Ruitlane oli Viinakuradi vana tuttav, nad olid koos mitu korda autoga sõitmas käinud. Sorts kandus mälestuste radadele. Kahjuks polnud needki lõpuni meeldivad.

Kord oli Viinakurat ennast väge täis ajanud, otsinud üles Venemaa Kõige Kõvema Mehe, joonud temaga natuke halba viina ning sosistanud kõrva: “Lähme vajutame tuumanuppu!” Kõva mees näppis selle peale oma nokut ning nohises. Selgus, et kõige kõvema mehe nimi pole mitte Vladimir, vaid Stepan, ta on kergekujuliselt debiilne, töötab Kaasani vaksalis kalamüüjana ning tal on tänu tatarlaste seksiorjadest esivanematele lihtsalt maailma kõige paksem nahk.

Väga paks nahk oli ka kaladel, mida Stepan müüs. Ühe seesuguse ostsid tema käest ka Soome-Ugri Kirjanike Assotsiatsiooni kongressile sõitvad eesti kirjanikud Jan Rahman ning Andrus Kivirähk. Nad võtsid kala Moskva – Iževski rongi kaasa, viisid Arvo Valtoni kupeesse ning tegid Aapo Ilvese nuga ning suurt vaeva kasutades kalanahka tillukese sisselõike. Mitmeid kuid oodanu pääses kala seest välja.

Kolme tunni pärast jõudis üksi vagunisse jäetud Arvo otsusele ning viis tihkelt kilesse pakitud raipe prügikasti. Tamburist kostus kaeblikku seto laulu.

Viinakurat oli selle aja peale juba kaugele maha jäänud. Ta kartis nimelt paaniliselt Kauksi Üllet.

Kui Jaanile mõrsja külla tuli, varjas Viinakurat ennast päevakese naabri garaažis. Sealgi ei tundnud ta ennast hästi, mootorratta hais kohutas ning pani pea valutama. Kui tütarlaps lahkus, tuli Jaanile külla sõber Marko. Marko oli meremees ning sattus seetõttu Türile haruharva. “Aga ükskord algab aega, mil ma tulen mootorsaega!” huilgasid toredad poisid pooltunni möödudes reipalt laulda. Kas ka Viinakurat kaasa laulis, seda ta ärgates ei mäletanud.

Päevinäinud Ford Sierra oli akna alt kadunud. Tubades hõljuvat vaikust liigutas ainult personaalkompuutri tasane sumin. Viinakurat oli üksi kodus!

Ta näppis natuke Jaani plaadikogu, kuid ei leidnud ühtegi Petsi ja Korstna või Meie Mehe helikandjat. Ta soris Jaani pabereid ning leidis luuletuse, milles mainiti tuttavat aadressi. Tallinn, kirjanike liidule kuuluv kivitrepikojaga puumaja Koidu tänavas. Lehel oli ka üks tuttav nimi – Tarmo Teder. Viinakurat võdistas oma kuivetunud õlgu. Ka selle mehega oli ta kimpus olnud! Deemonile hakkas midagi koitma. Talle meenus veel nimesid – Jürgen Rooste, Oskar Luts, Raimond Kaugver… Kirjanikud! Need pagana Eesti kirjanikud! Viinakurat vaatas paanikas ringi. Kusagil peab ju väljapääs olema!

Arvuti piiksatas ning Viinakurat pööras pilgu ekraanile. Jaanile oli tulnud meil, saaja-aadressiks oli märgitud kirjandus@yahoogroups.com ning saatja nimeks oli… Viinakuradi silmad klaasistusid. Just nüüd, kui ta peaaegu uskus, et viimane lootus pole siiski kadunud! Olev Remsu! Olev Remsu! Olev! Remsu…

Kaunis on Eestimaa taevas varatalvel! Kagukaare malbes tuules hoidis suunda Peipsi madalikule Rändaja Õnn, kesktaevas paistsid mõned Pisuhännad ja paar Kratti, paremalt poolt – silmapiiri lähedalt – vilksatas Jõuluvana saan…

Türi tehisjärve hapral jääkaanel oleks ainult väga osava esoteeriku silm võinud märgata õrna vänderdavat varblaserada. Viinakurat, kes oli kahanenud anorektikust karihiire mõõtmeteni, venitas ennast oma kõhnade käsivarte toel vaevaliselt edasi. “Paides… Paides ju ometi… Paides ei ole ju ometi kirjanikke… Eksju? Palun! Palun…” Üle Viinakuradi aukuvajunud palge roomas üksik kahvatu pisar.

Parem, kui me temast rohkem ei räägi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming