Aaviku soovitused endiselt jõus

AILI KÜNSTLER

„Praegune ametlik keel vajab suurt puhastust ja parandust. Sadu keelendeid tuleb säält kõrvaldada ja asendada parematega.“1 Nii leiab oma koostatud raamatus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ Johannes Aavik aastal 1936.

Segaduse peapõhjus oli 1930ndate Eestis küllap paljude keelekasutuses veel tugev murdetaust ja suhteliselt väheste koolitatute võõrkeelne kooliharidus. Tänapäeval nähakse seevastu vaeva murdekeele turgutamise-elustamise ja üleüldise võõr(inglis)keelestunud inforuumiga – igaüks on tõlkija (kahjuks koolitamata), niipea kui mobiiltelefon pihku antakse ja veebivõimalused avanevad.

Tsiteeritud teos on huvitav lugemine: tänapäeval paremaks peetud väljendeid ja kasutusviisi leiab arvukatest näitetulpadest nii jaotisest „halb“ kui ka „parem“. Ometi on terve rida keelenähtusi, mida üritab tõrjuda Aavik ja mis on praegugi arvatud rubriiki „halvem“.

Toon siinkohal ära mõned näited sobimatute sõnade kohta, mida meie haritlaskond kirjakeeles endiselt (jälle) eelistama kipub (Aaviku vormistus: viga | õige).

Johannes Aaviku Selts korraldab 12. VIII (14–15.30) Paides arvamusfestivalil osalusdemokraatia-arutelu „Kuidas hallata ja vallata halduskeelt?“ koostöös TLÜ teaduskeelekeskuse ja EKIga ning oktoobris Tallinnas 25. tegevusaasta konverentsi.

Pille-Riin Larm

—› „vast | vahest (= võib-olla); „vast“ on õige ainult tähenduses „alles, nüüdsama, äsja, hiljuti“

—› „See on pea sama suur | See on peaaegu (e. peagu) niisama suur; „pea“ tähendab „varsti“; tarvitada „pea“ tähenduses „peaaegu“ mõjub segavalt: ,ta on pea terve‘ (kas varsti või peaaegu?); ,seeläbi sa kaotad pea kogu oma varanduse‘ (kas varsti või peaaegu?)“

—› „Teispoolt on asi nii | Teiselt poolt on asi nii; „teispoolt“ tähendab kohta: ,ta tuli teispoolt jõge‘. Ühelt poolt näib see küll väga kerge, aga teisalt on see seda raskem | Ühelt poolt näib see küll väga kerge, aga teiselt poolt on see seda raskem. Sõnal „teisalt“ on ainult koha tähendus: , ta tuli teisalt (= mujalt)‘.“ Viimase tähenduse kohase tarvitamise nimel pidas kirglikku võitlust näiteks Helju Vals.

—›„Kahtlematult on see parem | Kahtlemata on see parem. Ärgu liialdatagu matult-lõpuga; kus -mata võimalik, on -mata parem: kahtlemata, tingimata, sõnalausumata, vahetpidamata, ajaviitmata (mitte „tingimatult, sõnalausumatult, vahetpidamatult“ jne.), „tahes-tahtmata“ (mitte „tahes-tahtmatult“).“

—›„See jäi tahaplaanile | See jäi tagaplaanile; „taga- jääb muutmata: „tagaplaanil“, „tagaplaanile“; samuti ka „tagatuppa“, mitte „tahatuppa“; küll aga: „eesotsas, etteotsa, eestotsast, – eespool, ettepoole, eestpoolt“; samuti: „tahaotsa, tahapoole, tagantpoolt“; „ees“ ja „taga“ võivad deklineeruda adverbilistes liitsõnades.“

—›„mõtetus | mõttetus“, sest „mõte“ – genitiiv „mõtte“, millest „mõttetus“.“

—›„juhtumine, tellimine, pakkumine | juhtumus, tellimus, pakkumus; -mus, kui on tegemist .. tegevuse tulemusega või selle üksikjuhtumiga: ,talle tehti pakkumus‘, aga ,pakkumine on suurem kui nõudmine‘. .. Teiselt poolt liialdatakse us-lõpuga, tarvitades ametlikus keeles „arvamus“, koguni „teadmus (,õpilaste teadmuste hindamine‘), tahtmus“, mis tunduvad veidraina. Neis sõnus on kindlasti parem jääda mine-lõpu juure, sest need tähendavad ju enam kestvat olukorda, koguni tegevust. Päälegi tahtmise asemel võib tarbe korral tarvitada vormi „tahe“.“ Praegu tasub ehk mõelda sellistele sõnadele nagu „naisuurimus“, „kirjutus“ jms ning nende usinale kasutamisele tänapäeval.

—›„tõenäone, vanamoene | tõenäoline, vanamoeline (või ka vanamoodne)“, „harmoonne, demokraatne | harmooniline, demokraatiline (ehk demokraatlik), orgaanne, dünaamne | orgaaniline, dünaamiline, egoistne, matemaatne, süstemaatne | egoistlik, matemaatiline, süstemaatiline.

Liiale kaldutakse ne-lõpuga minema ka mõningais võõrsõnus (keeleline vastuoksus!). Lisanäiteina mainitagu veel sensatsioonne, filisoofne (pro „sensatsiooniline, filosoofiline“) .. Seepärast ka mitte „filoloogne, teosoofne, telegraafne“ jne, vaid filoloogiline, teosoofiline, telegraafiline jne. Küsitav on isegi „sümpaatne“, kuigi see on väga üldiseks juurdunud. Igatahes võib selle kõrval tarvitada ka sümpaatiline. Samuti „analoogse“ kõrval pigem analoogiline. Halb on ka „paradoksne“, parem „paradoksaalne“.“ Siin toodud halbade näidete kasutamise trendi olen täheldanud muide viimasel ajal kõrghariduse saanute hulgas.

Piisavalt leiab ka tagantjärele tulemuslikuks osutunud keelekorralduse näiteid.

—› „kummategi, ometegi, liiategi | kummatigi, ometigi, liiatigi“, „ärevel | ärevil; -vil, kui v ees vokaal: „ärevil, kohevil“; -vel, kui selle ees konsonant: „ärkvel, liikvel“ jne.“

—› „Vang vabastati tingimusi | Vang vabastati tingimisi

—› „võeras, põesas | võõras, põõsas; õeruda | hõõruda; jäeb | jääb“

—› „taldrek | taldrik; selgeste, paremine jne. | selgesti, paremini jne.“

—› „hunik, teling, teliskivi | hunnik, telling, telliskivi; äritama | ärritama“

—› „tarbetu -t: argtus, halbtus, kurbtus, põlgtus, kaebtus | argus, halbus, kurbus, põlgus, kaebus“

—› „iseäralsus | iseärasus; riigivastalsus | riigivastasus; rutulsus | rutulisus; külmaverelsus | külmaverelisus ehk külmaveresus“.

Seda raamatut lugedes süvenes mus arusaamine, et ei ole õige kalduda kirjakeele korraldamisel äärmustesse, s.t mitte vaid laua taga süsteemikohaseid vorme välja haududa või ka mööda suhtlusmeediat n-ö tegelikku keeletarvitust taga ajada ja ennekõike seda normingute muutmisel otsustavaks pidada.

Lõpetuseks veel üks tsitaat: „Kas „hiigelsuur“ või „hiiglasuur“? Üldkõnekeeles ja endises kirjakeeles on hiiglasuur; ametlik keel (Veski) tahab nüüd „hiigelsuur“. See ametlik uuendus on tarbetu. Võib väga hästi jääda senise üldtarvitatava vormi hiiglasuur juure. Päälegi oleks veider ütelda näit. „hiigelpaju“ (pro üldtarvitatav hiigla paju).“2

1 Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Koostanud Johannes Aavik. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1936, lk 428. Edasised tsitaadid on võetud samast teosest, sh esiletõsted.

2 ÕS 2013: h`iigel+ väga suur, hiiglaslik. Hrl koos nimisõnaga: hiigel+ehitis, hiigel+elukas, hiigel+jõud, hiigel+mõõtmed, hiigel+rikkus, hiigel+samm, hiigel+vaev. Ka koos omadussõnaga: hiigel+suur, hiigla suur, hiiglasuur.


Keeleteadlase kommentaar

Miks oli Aavikul omal ajal põhjust sellist keelekasutust soovitada ja kas on alust sellega jätkata?

Peep Nemvalts: Johannes Aavik on tuntud eelkõige radikaalse, eriti Noor-Eesti aegadest kuni 1920ndateni oma ideid innuga levitanud keeleuuendajana. Sellele õpikule eelnesid kõigele muule lisaks ühel ja samal, 1924. aastal kirjastet „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ ning „Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted“. Artiklisse valitud näited on nopitud mahukast (464 lk) teosest, mille eessõnas (lk V) kinnitab autor, et see „on koostatud ametliku keele alusel ja ametlikus keeles. See on selleks, et igaüks võib seda täie usaldusega kasutada ametlikult maksva õigekeelsuse ja õigekirjutuse õppimiseks. Ainult mõnes üksikus harvas kohas on autor julgenud avaldada ka oma erinevat seisukohta, ja sedagi märkustes ja alamärkustes või sellekohaseis eri päätükkides. Ametlik keelend ei jää kellelegi ebaselgeks“.

Mõistagi lähtus Aavik soovist näha väljendusrikast, täpset ja kaunist emakeelt, mistap juhtiski ses õpikus tähelepanu vigastele, halbadele ja väärtarvitet keelendeile. Osa neist on sarnassõnad, nagu vast ja vahest, pea ja peaaegu, mille kirjakeelne tähendus võib praegugi segi minna päritud murdetausta tõttu. Sõnaga vahest, mille täpne tähendus on ’võib-olla’, läheb sassi ka vahel, mis haritkeeles kõlbab vaid tähenduses ’mõnikord’. Et teisalt põhitähendus on abstraheerunud, pole siiski taunitav.

Teised nopitud näited osutavad tõigale, et kirjutaja-kõneleja ei ole vaevunud süvenema eesti keele rikkalikku tuletusliidete varamusse, nõnda et –mine ja –us liidetakse sõnatüvele kohati huupi, mõtlemata nende täpsele tähendusele. Ometi võiks iga haritlane suuta eristada kirjutust kui tegevuse üksikjuhtu kirjutisest kui tegevuse tulemusest ning aru saada, et uurimistöö ehk uurimine on tegevus, mille tulemusena valmib uurimus.

Sobimatut ne-tuletist –line asemel on tänapäeval vähem näha-kuulda. Osalt on muidugi sõnu, mida esitatakse ÕSiski kumma tahes liitega samatähenduslikuna, nagu tõenäone-tõenäoline ja analoogne-analoogiline. Siiski on paare, kus kumbki tuletis kannab eri sisu: kultuurne tähistab kõrgel kultuuritasemel olevat, kombekalt käitujale omast, kultuuriline aga mingile kultuurile iseloomulikku – järelikult on inglise multicultural sisutäpne vaste mitmekultuuriline (mitte mitmekultuurne või multikulturaalne).

Seesugune mõju tekib just mõtlematu hetketõlke tõttu, mida on siinses artiklis nimetet ühe konarkeelsuse põhjusena. Näib jäävat vajaka arusaamast, et eri keeltel on olemuslikult erisugune ehitus. Ühe struktuure ei tohiks pimesi teise väljendusviisi üle kanda, näiteks liialdada line-omadussõnaga indoeuroopa keelte mõjul. Sellele on juba 1970. aastail tähelepanu juhtinud ka Henn Saari: loomulikus eesti keeles on elektritriikraud, mitte elektriline triikraud; kohmaka tõlkeühendi gaasidünaamiline laser asemel sobib liitsõna jugalaser, mille moodustas Henn Käämbre „Laseriraamatut“ (1978) kirjutades. Saari näitab ka, kuidas vajadusel saab mõistetäpsust taotledes lisada veel täiendsõna: gaasjugalaser.

Kas ja kuidas on korraldet eesti keele olukord 80 aastaga muutunud? Johannes Aavik tõdeb: „Seisukord on tõepoolest kurb. [–] Vigu on ajalehis ja ajakirjus, vigu on raamatuis, koguni kooliraamatuis, kust õpilased neid loevad ja omandavad. Vigu teevad kirjanikud, vigu kuuleb kõnetoolilt, kantslist, näitelavalt, vigu näeb kinoekraanil. Vigadest eriti kubiseb kõnekeel, kus seegi püüdlik ning kontrolliv hoolsus puudub, mis kirjutades teataval määral olemas. Vigu teevad niihästi lihtinimesed kui ka haritlased. Vigu teeme kõik …“ (lk V).

Nagu kinnitab põguski pilk „Eesti õigekeelsuse õpikule ja grammatikale“, leidub visalt püsivaid vigu, mis oleksid välditavad, kui igaüks – eriti haritlane – nende põhjusi endale pidevalt teadvustaks. Paraku lisandub nüüdisajal üha tugevneva võõrmõju tõttu uut konarkeelsust ja nutiraalis lühendeina kiirkirjutades kaob seegi kontrolliv hoolsus, mida varem veel ette tuli. Ega siingi aita muu kui keeletarvitaja teadlikkus eesti keele olemusest ja võimalustest. Tõelisest võõrkeelteoskusest saab juttu olla ikka vaid siis, kui neid omavahel ega emakeelega ei segata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming