Ain Kaalepi keeletegu

Arne Merilai

Arne Merilai usutlus emakeele suurmeistriga      FOTO: Alar Madisson Tere, Ain! Midagi südamlikku ja hästi kena on juhtunud: valitsus otsustas sulle  määrata Wiedemanni keeleauhinna „kui emakeelse sõnakasutuse suurmeistrile tipptasemel luule- ja proosaloomingu, kui silmapaistvale kultuuriisiksusele maailma kõrgkultuuri originaalteoste eesti keelde vahendamise ja kui kodanikule eesti keele, eestluse ja Eesti kaitsmise eest”. No mis sa kostad, su teened on nii hõlmavad, et raske on ühes lauses kokku võtta. Palju õnne! Kuidas sa ise suhtud nõnda endastmõistetavasse,  ent nüüd ka ametlikku tunnustusse. Loomulikult on hea meel, miks ei ole! Ole meheks kiitmast – kui saad minuvanuseks, oled kindlasti ka ise sellesama preemia omanik, ei ole sinulgi pääsu.    

Vooda’ Pikne! Aga aitäh – hea huumor kulub marjaks. Ent haarame härjal sarvist, küsin: mis on sinu peamine keeletegu? Oled rikastanud luulekeelt ja vorme, vahendanud maailmakultuuri, loonud uudissõnu. Vahest pajatad natuke, mis meeles mõlgub? Kusjuures mulle on alati meeldinud, kui sa oled ühtlasi kriitiline. See mõjub  väga vaimupuhtalt ja elukogenult, ühesõnaga – harivalt.

Ma sooviksin, et minu peamist panust ei nähtaks mitte sõnavaras, vaid stilistikas. Kui tahame olla kultuursed, siis on väga oluline teha vahet stiilidel. On ju mitmeid tasandeid kõrgstiilist madalstiilini ja keegi peab seda teadmist hoidma. Filoloog ja kirjanik sobib selleks hästi. Õigekeelsuse mõiste on meil, võiks öelda,  väga laiali tallatud. Igasuguseid vabadusi hakati vahepeal lubama ja keeleline sihiteadlikkus ununeb. Keelekasutus jääb asjalikult liigendamata. Tuleb kindlasti eristada õigekeelsust ja heakeelsust. Esimese seisukohast on paljugi võimalik. Näiteks ütelda „endiseid eestlaseid” kõlab minu meelest õudselt, aga on täiesti lubatud. Tuleb rohkem mõelda heakeelsuse peale, arendada stiiliteadlikkust. Heakeelsus võib õigekeelsusega vahel vastuoluski olla, kirjanduses  juhtub seda sageli, kuid ta allub stilistikareeglitele, on ikkagi normiline. Omaette tasand on vulgaarkeelsus, mis on normivastane, aga sedagi võib õigekeelsus möönma hakata. Näiteks hierarhia: „ärgem tehkem” – kõrgstiil, „ärme teeme” – keskstiil, „ärme tee” – madalstiil. Keele arengu seadused viimase vastu ei ole, aga teadlik kõneleja peaks tajuma, millal ta mida tarvitab. See on üks tänapäeva puudus, et ei teata. Eriti paistab  maitsetus silma televisiooni tõlketekstides, kus originaali stiilid on segamini paisatud. Ent ka trükitekstides; nii rikutakse rahva keeletunnet.   

Võib-olla lisad veel näiteid?

Aga palun! Näiteks kolm vajalikku sõna, mille puhul omaaegseid kokkuleppeid enam silmas ei peeta. Esimene on „pea” – mitte kehaosana, vaid määrsõnana. Tuleb öelda „peagi käes” või „peaaegu käes”, miks mitte ka „peagu käes”, aga lihtsalt „pea” tekitab mõlemal puhul arusaamatust. Kas „varsti” või „nii et veidi puudu”?  Teine sõnake on lõunaeestikeelne „vast”, mis on tunginud ühiskeelde tähenduses „vahest”. Tegelikult „vast” sobib sõnasse „vastsündinu”, võib öelda ka „see vast on lugu”. Tähenduses „võib-olla” ei saa seda heas kirjakeeles kasutada. „Vahest” on aga täitsa ära unustatud ja nihkunud tähendusse „vahel”, nii et tulemuseks on täielik segadus. Vulgaarkeeles võib neid ju umbropsu tarvitada, aga heakeelne tekst eeldab korrektsust.  Kolmas sõna, mida ma lausa vihkan, on „sobilik”. Sellega on hakatud asendama sõna „sobiv”, mis on just väga sobiv sõna, ja isegi lühem. Aga „sobilik” – see ei ole muud kui „sobitegemise või sohiga seostuv”. Kui ma ka ise ehk olen meeltesegaduses seda sõna kasutanud, lasen selle korrektoritel kohe ära parandada. „Sobilik valitsus” ei tähendaks ju muud kui „korruptsiooni”. Mingi kord peab ikka olema, mis on kõne-, mis heakeelne. 

See on meeldiv, et sa oled konkreetne: selge mõtte sisuks on ikkagi faktid ja neid  väljendavad täpsed sõnad.

Kui sõnavarast veel rääkida, siis on kolm nõukogude laenu, millest peaks kindlasti lahti saama. Üks on „kruiis” – ristlev sõit, ristlus. Selline sõna eesti keelde ei kõlba. Inglise keeles hääldub „cruise” nagu „kruus”, ainult vene keeles on millegipärast tõesti „kruiis”. Minu arust on mõeldav sõna „ristak”. Teine vastik sõna on „gastroll”. Saksa keeles vastavat tegusõna ei kasutata, ei saa öelda  „gastrolieren”. Aga vene keeles on küll „gastrolirovat”, sealt ka „gastroleerima”. Eesti keeles kõlab see nagu „kastrul”. „Külalisetendus” on kohmakas, ma olen soovitanud selle lühendust „külalus”. „Estonia teatri külalused välismaal” – tundub sobivat. Kolmas rämpssõna on „broneerima”, „bronn”. See ei ole isegi rahvusvaheline sõna, vaid ürgvene oma: „bronevoi pojezd”, eks ole. Lihtne oleks kas „varuma”-tüvest või väljendist  „kinni panema” midagi eestikeelset tuletada. Need kolm kollitavat vene laenu on vaja ära kaotada.     

Ega välismaalane saa tõesti aru, mis esoteerilist operatsiooni sooritatakse, kui tahetakse kruiisile või gastrollile pileteid broneerida. Kuid emakeele saatuse ja staatuse suhtes oled sa kindlasti optimistlik, niipalju kui mina sind tunnen.

Eks neid kriitilisi märkusi leiaks veelgi, aga ikkagi on ülimalt imetlusväärne, kuidas eesti keel nii kiiresti ärkamisajast alates jõudis akadeemilise keele tasemele. Eesti keel ei ole kuidagi kehvem teistest täisväärtuslikest kultuurkeeltest, võime väga uhked olla. Inglise keelel  on omad plussid, eesti keelel teised. Olen ikka toonud ühe näite – „relationship”. Pikk ja lohisev, meil on aga kena „suhe”. Kuid juhtub ka vastupidi. See ei tähenda, et üks keel on teisest üle. Inglise keel kui maailmakeel sisaldab muidugi palju sõnavara, mida meil iga päev vaja ei ole. Kuid meie eeliseks on senini säilinud vana talupojakeele kihistus, eriti looduse jaoks, mis on väga väärtuslik, kuid ingliskeelses tsivilisatsioonis võrdlemisi ununenud.  Üks Kaasani ülikooli õppejõud imestas kord, et meie füüsikud räägivad omavahel teaduslikku juttugi eesti keeles, sellal kui tatari füüsikud kasutavad sel puhul vene keelt. Ometi on tatarlasi kuus korda rohkem kui eestlasi. Ma soovitasin, et laenaku termineid türgi keelest. Aga seda nad ei saavat teha, sest siis süüdistataks neid kodanlikus natsionalismis. Meie võtsime paljutki üle soome keelest (eriti tänu Aavikule) ja jäime ellu.  Samuti on tore, et vanad murded on meil paremini säilinud. Selle poolest me sarnaneme rohkem sakslastega, kes suurrahvanagi on kohalikke keelekujusid alati au sees pidanud, ja seda isegi haritlaste hulgas. Meil juhtub seda harvem, aga Madis Kõiv läheb silmapilk võru keelele üle, kui ma talle kas või ühe lause murdes poetan. (Muide: mina kirjutaksin „kasvõi” ühes sõnas – Veski julgustusel.) Paljud mõtlevad ja kõnelevad murdes vabalt, minul  on see hiljem õpitud. Näiteks Prantsusmaal ikka püütakse provansi keelt ellu turgutada, aga selle kõnelejate seis on vististi kehvem kui meie Kagu-E esti maanurgas. Suur-Prantsuse natsionalistlik keelepoliitika sai paradoksina alguse just revolutsioonist, mis pidi inimesed vabastama, aga hakkas hoopis suur ühtlustamine. Kuni selleni, et põlu alla pandi keele-’r’ ja asemele suruti kurgu-’r’, nii et kõik pidid hakkama ühtmoodi põristama nagu pariislased, kes esindasid uvulaarset vähemust. Täitsa häbiväärne, ise veel demokraadid, kuna Bismarcki Saksamaa oma imperialismiga oli keeleliselt väga tolerantne. Regionaalkeelte hoidmise mõttes peaksime sakslastest isegi veel rohkem eeskuju võtma.       

Veel üks tähtis teema on uudissõnad. Loomulikult pead sa lugu nii Veskist kui ka Aavikust. Kuigi hindad vist rohkem esimest, kelle õpilane oli sul õnn olla. Seda ka sisuliselt: sulle meeldib tuletada neologisme pigem murdetüvedest kui kõlasarnasuse järgi ja teistest keeltest. Aga milliseid omaenda pärleid hindad kõige kaunimateks?

Tavaliselt räägitakse tõesti rohkem Aavikust kui Veskist, keda ei tohi kindlasti unustada. Juba Saareste sedastas, et esimese eeskujuks olid vahel tõepoolest võõrsõnade kõlakujud. Nagu nad läbi kostavad: „Mörder” –„mõrvar”, „crime” – „roim”, „revolver” – „relv”, „sincere” – „siiras”, „charme” – „sarm”, „convaincre” – „veenma”. Aavikule Veski head rahvakeelest lähtuvad tuletised ei meeldinud, Veski oli „hullu” Aavikuga aga rohkem rahul, kui mõni tema sõna rahvale siiski sobis. Veski oli heasüdamlik, leebe ja avar keelemees.  Minu enda Aaviku laadis leiutis on „vandel”, mille lähteks on loomulikult „elevandiluu”. Lennart Merele see väga meeldis, sest ta nägi, et „vandlit” saab kasutada ka merilõvide ja teiste loomade luust tehtud nikerduste tarvis. Siiski tundub, et edukamalt on läbi löönud „teavitama” ja „teave/teabe”, mis viitavad teadmisele. Eeskujuks oli murdeline „täävitama”, mida isegi Uku Masing on kasutanud. Eks leidu meil ju paarikud „säädus” – „seadus”, „häädus”  – „headus”. Teine levinud sõna on „etlema”, mille aluseks on „ette”-tüvi ja paralleeliks „ütlema”. Raskekujuline „deklameerima” häiris mind, sest seostus tugeva pateetikaga. No kuidas sa ütled, et „deklameerisin peatüki Tammsaaret”. Kuulsa „lõimima/lõimuma”verbi julguse sain aga Saareste sõnaraamatut uurides, aluseks loomulikult „lõime/lõim”. Mõningaid sõnu on meil veel tarvis ja ei maksa nende loomist karta. Aavikule ei olnud  tähtis, mis keelest saab inspiratsiooni, peaasi et tulemus emakeeles kõlab. Luuletõlgetes olen ma ise ka laenanud mõned sõnakujud teistest keeltest. Näiteks türgi keelest „seder/ sedred” – rannakarbikesed. Või kurdi keelest „pärav/pärava” ehk silmapiir. Galeegi keelest olen võtnud sõna „hõber/hõbra” tähenduses puutumatu, neitsilik. Ühest asjast ma ei ole jõudnud veel kirjutada, mida pean heaks ettepanekuks. Meil on  kodus lill Saintpaulia, mida kutsutakse Aafrika kannikeseks. See ei ole ei Aafrikast ega mitte ka kannike, nii et minu ristituna on ta „paulike”. Või järgmine vist juba fantastiline mõte: Veski loodud sõna „taatlema”, mis tuleb „taga/ taas”-tüvest, võimaldab tuletist „taade/taate” – kontroll, revisjon. Mind häirib väljend „kontrolli all olema / kontrolli alt väljuma”, mille asemel võiks öelda „taates olema / taatesse võtma / taatest väljuma”. 

Seisukoht, et keel areneb ise ja uudissõnu ei lähe tarvis, ei kõlba. Keel ei ole isetekkeline: alati on mõni, kes ütleb esmakordselt uue sõna, mis seejärel levib. Esimese ilmasõja paiku tekkisid sõnad „sõdur” ja „kahur”, mida peeti rahvaloominguks, aga keegi nad ikkagi leiutas, kuigi ei ole tuvastatud, kes nimelt. Või kelle sulest on pärit kummaline, ent väga juurdunud leid „voorus”? Ma kahtlustan muidugi Kreutzwaldi, kellel läks tarvis riimi sõnale  „noorus”, nii et eeskujuks sai saksa „Jugend – Tugend”. Kuigi Lauluisa väitis, et see on rahvakeeles juba olemas, mõtles ta selle vist ikkagi ise välja ehk välmis (kui kasutada head Aaviku sõna). Taustaks on ilmselt ladina „virtus” ja eriti selle esimene täht.       

Muusade noorusest ja luulemaastike voorustest ei ole meil kahjuks enam täheruumi vestelda. Kuid siiski – mõni lause ka värsikeelest?

Ma olen palju mõtelnud, kuidas arendada eesti luule eri tasandeid. Jaak Põldmäe ei jõudnud oma tööd kahjuks päris lõpule viia. Seal on veel palju võimalusi. Võiks vahel julgemini loobuda silbilisrõhulisest süsteemist niihästi kvantiteeriva kui ka süllaabilise värsi kasuks.  Mis puutub viimasesse, siis Ants Oras alustas prantsuse aleksandriiniga. Mina olen, eeskätt oma tõlkeis, seda avardanud hispaania, portugali, katalaani, poola ja ukraina luule suunas.     

Kuidas sa hindad oma keelepanust ajakirja Akadeemia peatoimetajana?

Akadeemia keelekultuuri eest vastutas täielikult minu tütar Triin, kes on väga kohusetruu ja hoolas korrektor. Mina vaatasin rohkem sisulist külge, osakonnatoimetajate töösse suurt sekkumata. Akadeemia kultuuriline tähendus on kindlasti tõhus, sest ta on meie teaduskeelt mitmekülgselt viljelenud ja pakkunud ka väärt tõlkeid teistest keeltest.       

Võtame kokku: kuni kestab wiedemannlik valgustus, ei tee emakeelne tulevik meile muret?

Ei näe, jah, põhjust emakeele kaotamiseks. Kui nalja teha, siis võib-olla paarsada tuhat maaletoodud võluvat neegritari suudaksid me keele kreoolistada, nii et mindaks üle ameerika sõnavarale eesti grammatikaga. Umbes nii juhtus Haitil prantsuse keelega jumal teab mis keelte grammatika põhjal, või ka Paapua UusGuineal, kus riigikeeleks on inglise keel paapua grammatikaga, aga seda me lumehangede vahel vaevalt juhtub. Meil on arenguvõimeline kultuursõnavara mõningate endastmõistetavate laenudega ja oht väike, kui mitte hooletuks minna.       

Aga eesti filoloogia – kas selle eriala hajumise pärast on veidi kahju?

Küllap see on tehnoloogiline paratamatus, et mõned lingvistid kaotavad sideme kirjanduse ja rahvaluulega ega ole enam kellegi filoloogid. Eriala läheb vaesemaks. Keelekoolita kirjandusteadlane on muidugi veelgi õnnetum  juhtum. Filoloogia hõlmab mõlemat: nii keelt ennast kui ka selles loodavat kunsti. Ei saa üks ilma teiseta ja seda mitte ainult gümnaasiumiõpetuses. Mina olen kõigepealt kirjandusinimene, kuid sellena kindlasti ka keelemees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming