Eesti tunded

Kindlasti peaksid sõnaportreede raamatut lugema näitlejad, kirikuõpetajad ja ilmalikud kõnepidajad, et esitada tundeid usutavamalt ja sügavamalt.

URMAS SUTROP

Ene Vainiku sõnaportreede raamatut „Eesti tunded“ on mõnus lugeda. Raamatu pealkiri oleks võinud olla ka „Kuidas eestlane oma tunnetest räägib“. Iseküsimus on, kui paljud meist tunnetest ja eriti oma tunnetest räägivad või rääkida tahavad. Ene Vainiku doktoritööst „Leksikaalsed emotsiooniteadmised: eesti keele emotsioonisõnavara struktuur, varieeruvus ja semantika“ (TÜ, 2004) selgus, et noored mehed on meil vihased. Nende kõige esilduvam tunne ongi viha. Küllap mehed seda tunnistavad, aga kas sedagi, et on kurvad või armastavad kedagi. Kas eesti mehe või naise suust kostub selgelt: „Ma armastan sind“? Või lipsab see kuidagi pobinal üle huulte? Kas me julgeme öelda: „Sa oled mulle kallis, ma tahan sind hoida, hellitada, kallistada ja suudelda“?

„Eesti tundeid“ kätte võttes oli mu esimene mõte: kas see sisaldab Vainiku doktoritööd populaarsel kujul või on see täiesti uus raamat? Kohe selgus, et tegemist on täiesti uue tööga, kuid emotsioonide kohta doktoritööd kirjutamata ei oleks see raamat ilmselt sündinud. (Pean siinkohal tunnistama, et olen nimetatud töö juhendajana seotud isik.)

Väitekirja tarvis uuris Vainik eesti keele kõnelejate emotsioonide nii naiivlingvistilist kui ka naiivpsühholoogilist mudelit. Ta selgitas loetelukatsetega välja kõige esilduvama emotsioonisõnavara tuuma (viha, armastus, rõõm ja kurbus), palus nimetada vastandsõnu, eristada positiivsed, negatiivsed ja neutraalsed emotsioonisõnad, kasutas matemaatilisi mudeleid ning analüüsis eesti keele kõnelejaid soost ja vanusest lähtuvalt.

Kui palju on eesti keeles tunnete väljendamiseks sõnu? (Umbkaudset hinnangut ja katsetes välja tulnud emotsioonisõnavara soovitan vaadata Vainiku väitekirjast.) Sõnad moodustavad peresid: nt viha, vihane, vihkama, vihastama, vihastuma või arm, armas, armastus, armastama. Iga sõna saab lausuda tundevarjundiga laetult: sõna ema on enamasti õrn ja positiivne, aga ka see sõna võib olla negatiivne ema või asi!

Süsteemsed portreed

Tundesõnade raamat on ülesehituselt väga süsteemne: igalt leheküljelt paistab välja, et selle on kirjutanud keeleteadlane. Raamatut kirjutades kasutas Vainik arvutiprogrammi veendumaks, et iga sõnaportree on ühtmoodi läbi kirjutatud. Iga sõna puhul on esitatud argiteadmised, sõnapere, tähendused, naabrussuhted, piltlikud väljendid, ajalooline kontekst, kust sõna pärineb, esinemine eesti murretes, regilauludes, vanas kirjakeeles ja XIX sajandi kirjavaras. Sõna­artikli lõpetab sõnaportree peajoonte kokkuvõte. Alajaotused on tähistatud graafiliste märkidega, mis Mare Raidma kujundatuna osutavad juba iseenesest selgelt, millest juttu tuleb.

Sõnaportreed on loodud eri vaatenurkadele tuginevalt. Kuidas ikkagi vaatenurka mõista? Tuntud on Rashômoni efekt, mis on käibele tulnud Akira Kurosawa filmiga „Rashômon“. Film räägib bandiidist, vägistatud naisest ja tapetud ülikust, kusjuures igal tunnistajal ja asjaosalisel on oma vaatenurk, oma tõde. Ühte tõde ei olegi. Pete Travise filmis „Vaatenurk“ selgub aga tõde kõigi tunnistajate vaatenurga arvessevõtmise tõttu.

Ene Vainik pole selles raamatus õigustatult vahet teinud tunnetel ja emotsioonidel. See on raske teadlastelegi. Vahet pole tehtud ka sõnadel ja mõistetel – jäägugi see keeleteaduslikku diskursusse.

19 silti, mille taga on tunded

Raamatusse on valitud üheksateist sagedasemat ja ajaproovile vastu pidanud sõna koos nende juurde kuuluva sõnaperega. Sõnaportreede nimetusi tuleks võtta kui silte: need on kadedus, igatsus, kirg, häbi, lõbu, uhkus, kurbus, viha, mõnu, süü, hirm, armastus, rõõm, kartma, mure, meeldima, lootus, tänu ja õnn. Raamatu lisast leiab ka sõnade sõnaperede sagedusloendi. Näiteks mõnu juurde kuuluvad ka mõnus ja mõnulema; võiks kuuluda ka mõnna.

Minu arvates on autori tehtud valik õnnestunud. Ainuüksi loendi alusel kadedusest õnneni saab meie tundesõnavarast juba ettekujutuse. Igaüks võiks siinkohal mõelda tunnetele, mis on sellest loetelust välja jäänud. Mulle meenusid kohe üllatus ja lein, aga ka armukadedus; kadeduse üks liike ei vääri küll nii üldises käsitluses iseseisvat artiklit. Loetelus on esitatud konkreetsed nimisõnad ja us-lõpulised abstraktsemad sõnad, aga leiab ka tegusõnu (kartma, meeldima). Kuna tegemist on siltidega, siis ei ole sõnaliik oluline. Meeles tuleb pidada aga seda, et us-lõpulised abstraktsed sõnad on eesti keeles suhteliselt hilised XIX sajandi leiutised ning enne seda aeti oma tunnetest rääkides palju lihtsamalt läbi. Raamatu alapealkirjad nagu „Kadeduse uss“, „Süda igatseb“, „Üks väga kurblik ja hale lugu“, „Hirmu- ja õudusejutud“, „Tae­vased rõõmusõnumid“, „Muretsen, järelikult elan“ on omaette vaimustavad.

Kellele see raamat on mõeldud? Muidugi igale keelehuvilisele, aga mitte ainult. Raamatul on ka rakenduspsühholoogiline funktsioon. Kui inimene on oma tunnetega üksi jäetud ega oska nendega enam midagi peale hakata, siis võib ta siit abi leida. Kui ollakse murest murtud või süda pakatab rõõmust nii, et hakkab juba valus, siis saab sõnaportreedest hingekosutust. Kindlasti peaksid raamatut lugema näitlejad, kirikuõpetajad ja ilmalikud kõnepidajad, et esitada tundeid usutavamalt ja sügavamalt.

Igal lugejalgi on oma vaatenurk

Kas raamatus esitatud vaatenurkade kaudu selgub tõde meie tunnete ja neid väljendavate sõnade kohta? Seda ma hästi ei usu. Iga inimene tajub sõnaportreesid oma kogemuste, teadmiste ning tunnete prisma kaudu. Meenutagem Juri Lotmani kommunikatsiooni-käsitlust. Ta hülgas traditsioonilise mudeli, mille puhul vastuvõtja saab öeldust samamoodi aru nagu kõneleja, ja toonitas, et keele juures on väga oluline selle ajalugu: iga sõnumit tõlgendatakse vastavalt vastuvõtja kultuurikogemusele ja haridustasemele.

Küllap maksab see ka sõnaportreede raamatu puhul. Äsja lähedase kaotanud inimene loeb nii rõõmu kui ka kurbusega seotud sõnaportreesid teistmoodi kui armunu, kes teab, mis on armuvalu, aga leina suhtub ilmselt üpris pealiskaudselt. Inimene, kes on äsja matnud lähedase, ei taha enamasti rõõmust midagi kuulda. Kuidas näevad maailma õnnetud armastajad? Või need, kes valivad mingil põhjusel vabasurma? Kuidas nemad tundeid mõistavad? Või psühhopaadid, kes mõistavad tundeid osavalt lavastada? Kui meil oleks kusagilt võtta vaatleja, kes kõigi lugejate vaatepunktid kokku koguks, ka siis ei selguks ilmselt tõde. Ene Vanik ütleb, et selle raamatu sissejuhatavas osas kõneleb keele hääl ja muidugi ka tema enda hääl. Loomulikult. Ükski teine autor ei oleks saanud kirjutada sama raamatut, isegi siis mitte, kui oleks kokku lepitud tundesõnade valik ja vaatenurgad, mille abil neid kirjeldada, ning kasutatud sama arvutiprogrammi. Tulemus oleks olnud teistsugune ning kinnitanuks Juri Lotmani arusaama kommunikatsioonist.

Eestlase kirg ja armastus

Tunnete raamatu sisu kallal ma norida ei kavatse: selle suuremaid voorusi ongi, et see paneb kaasa mõtlema, ning kui kuskilt lugema hakata, haarab tekst endaga kaasa – me loeme kirega. Me loeme raamatust, et eestlased ei pea ennast kirglikuks (tuletagem meelde pilavat väljendit „GEP gorjatšije estonskije parni“). Kire juurde kuulub nii kirglik kui ka kiretu. Kirg võib väljendada tugevat kiindumust, tugevat meelelist iha või ka tugevat tundmust, mille puhul kaob mõistus. Kirge iseloomustatakse kui suurt, tugevat, tohutut, põletavat. Kirg lahvatab, lööb lõkkele, süttib. Kirg on metafoorina seotud tulega, aga tihti esineb ka kirgede tormi. Sõnal on muistne läänemeresoome tüvi ja algselt oli see seotud seksuaalse külgetõmbega. Raamatust saab teada, et murretes on tähistatud kirge teistegi sõnadega, regivärssideski on kirge, vana kirjakeelt iseloomustab kire leek, kuid kummalisel kombel XIX sajandi (Jenoveva) vagajuttudes kirge ei ole.

Lööme raamatu lahti armastuse juurest. See algab karikakramänguga: armastab, ei armasta. Armastus kuulub kristlike põhivooruste hulka: usk, lootus, armastus. Armastus on kestvam tunne kui teised, see võib olla lausa toiming või tegu. Armastuse sõnapere on rikas, sinna kuulub vähemalt kaheksakümmend sõna. Nende hulgas on armas, armastama, armatsema, armuma, aga ka armastaja, armsam, armastatu ja armuke. Armastada võib naist ja meest, last, kodumaad, šokolaadi, suitsetada või viina võtta, armastus võib olla meeleline, kehaline või hoopiski omakasupüüdmatu ning seotud paljude teiste tunnetega nagu sümpaatia, empaatia, tänutunne, mõnutunne, nauding, aga ka kohusetunne. Saame teada, kuidas sõna arm meile germaanlaste juurest tuli ja kuidas sellest sai ülev armastus ning seejärel argine meeldimine, ning et murretes on palju teisi sõnu, mida kasutatakse armu tähenduses, nt jalganaine on armuke, sõbris on abielunaise armuke. Regilauludes armastust ei ole, küll on aga armas, arm, armetu ja armuke. Vana kirjakeel on täis jumala armu ning XIX sajandi kirjandus juba armastusest tiine.

Soovitan Ene Vainiku raamatut lugeda kõigil, kas või natukene, et mõista paremini nii oma emakeelt kui ka tundeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming