Eia Uus

 

SISENE MINUSSE

Võta nuga ja lõika see välja. Mitte ükskõik, milline nuga.Pikk nuga. Terav nuga. Ja terita seda veel. Veel. Veel! Tera hale kriipimine vastu jõulist, karedat pulka. Kriips-kraaps; kriips-kraaps. ðihh-ðahh; ðihh-ðahh. Aitab. Ei aitäh. Tuimestust pole tarvis. Tahan olla siin ja stardivalmis juhul, kui peaks algama sõda, kui peaks langema pommid, kui peaks uksest sisse tormamamehed mustas;kõik mehed ja kõik mustas, topitud nahksesse vormiriietusse, loomakest pingul nende kubemeil, musklid läbi kumamas varrukaist, maha löödud uks jalge ees, tugevad käed valvel püssidel, pikad torud läikimas punases kumas sa oled sihikul, ?kullake?. Ooh, jaa… Nii et ei, aitäh ? ma ei soovi süsti. Sa võid ju olla kogenud. Sa võid ju olla tahetud. Kuid minusse sa oma riista ei torka. See süstal tapaks emisegi!Ei taha ma ka gaasi. Ei! Ei miskit muud ka seda sorti! Sisene minusse. Nüüd! Ka ootusärevus võib tappa. Näen vaid punast. Ergavat. Igal pool. Ümber mu. Olen visatud verevasse ookeani. Hõljun lõõmavas punas. Ning see ei lõpe, ei lõpe, ei lõpe. Tee midagi. Päästa mind, vähemalt. Kas pole see vähim, mis võid teha? Loomulikult sa ei tea! Ei saagi teada; sa oled mees! Kui kirve sulle kõhtu lööksin, ehk siis sa teaks? Ehk ka mitte. Proovida ju võib. Korra sinise kuu jooksul. Ooh, kus ma lähen, kus ma kaon? Sa arstiroju! Ei tahtnud gaasi, kallis onu! Kolm kaks üks ja läinud olen. Nüüd vaid uni, krõbe omaetteolek. Siin olen minagi mees. Keset aasi lillelisi asub losskus asun mina. Istun müüril kõrgel, kõrgel jalad õhus kõikumas. Kaugel, kaugel silmapiiril neid seal härga karjatab. Mis härg see on, ta meetreid pikk! Viiskümmend, ehk rohkemgi ta veel. Ning valge. Miks härg on valge? Ning need sarved! Need pikad on Ja falloslikud. Oi, tere ? minu poole kappab kiskja. Puksib, hüpleb ? ei, ei pullikene ? mind sa söögiks küll ei saa. Neid on püsti. Käsi laubal jälgib mind. Mis neid; ta puha naine! Ning mina mees. Ja valge sarviline härg me vahel. Mina siin, kindluse katusel ning tema all, seal orus, kaugel. Vahepeal on rohelus. Taevas on sinelus. Päikest pole. Pilv on vaid. Mis nüüd, mis nüüd, Kus kaon ma? Oo neid, jää! Veel jää! Kuid ei. Arstionu äratand on mu. Kell lööb otse pähe. Tikk. Tikk. Tikk. Aitab! Ammu juba aitas!Mis sa tegid, miks sa tegid? Mis sul käes? See ju mu! Verine käkk. Minu seest. Sinu käes. Oleks see siis laps, oo ei. Mis see on? Mis sa sellega teed? See soolikas on pikk ja leekiv. Ilmselt pehme. Kole, sellegi poolest. Olgugi, et osa minust. Mis nüüd saab? Kas olen puudulik? Kes mind tahab? Kes sa oled? Kas sa mind tahad, kas ma sul sobin? Taevane arm! Mis olen mina, et panna taevad mürisema? Seisab, las ta seisab. Ära hakka otsima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming