Enam ei saa miskit, nüüd on kõik võimalik

Heino Pedusaar, Mark Sinisoo, tõlkijad

ehk Meediakeele järjepidev nõtrumine Hakatuseks tuleb see pisutjagu vimkalik pealkiri ära seletada. Nimelt nõtrub meie kirjutav ja kõnelev ajakirjanduskeel järjepidevalt. Kasutatakse tüdimuseni kulunud sõnakõlkse, kohatuid kõnetamisvorme ning kohmakaid lausekonstruktsioone, mida liigagi sageli saadavad tõsised hääldusvead ja sõnastushäired. Mõnigi kord on telesaadete subtiitrid mõiste-, lause- ja tähevigadest küll astatud või tõlke täpsuselt üsnagi küsitavad. Esineb muidugi ka lausa ideaalseid, asjalikult tõlgitud ja hoolikalt redigeeritud tekste, kohtab ka viimistletud kõneoskust. Küsigem: kas liigume nullkeelsuse suunas? Mihkel Mutt on märkinud (Postimees 4. III 2009, lk 13), et „keel loob isiksuse”. Ta jätkab samas: „Kes takistab lehe-, raadio- või teletoimetajal autoritele-esinejatele märkust tegemast, kui viimased lohakalt räägivad?” Näib, et tõeliselt tegusaid toimetajaid pole ei ajakirjanduses edastatava mõtte selguse ega ka keelekasutuse ohjajatena/ohjeldajatena enam kusagilt võtta. Keel mõistagi areneb, kuid just seetõttu tuleks sellesse – eriti just kõigini küünitavas massimeedias – eriti hoolikalt suhtuda ja vääratusi vältida. Paljudel tõlkijatel ja autoritel-saatejuhtidel õnnestub see oivaliselt, kuid paraku mitte kõigil. Alustame kõlkssõnadest. Annetusi on võimalik anda (saab anda), meil on võimalik osta, pileteid on võimalik hankida, pesumajas on võimalik pesupesemisteenusi kasutada; teistelgi on võimalus reeotsale astuda. Võrdkaalukana samaväärne (pigem -vääritu) on vajalik: meil on vajalik teha (miks mitte otsesõnu öelda: peaksime tegema, tuleks/võiks teha või lihtsalt teeme jms?). Tõepoolest, nüüd on kõik üksnes võimalik, kuid kas oleks ka võimalik üle saada just selle tobeväljendi vohamisest? Pealegi oleks teinekord hoopis mõnusam ja suupärasem sõnada: saab, võib jne?

Ajakirjanike kõnepruugis kohtame palju tarbetut. Nii mõnigi usutleja alustab küsimust kõlksuga aga või unustab selle lausa igasse lausesse. Samasse lahterdub ka tohutult vohav erinev. Seal, kus erinevus/lahknevus on enesestmõistetav, pole säherdust lisakut vaja. Lausesse sobituksid hoopis paremini mitmesugused, mitmed vms. Nurinäiteid: Kevade on tõlgitud kolmeteistkümnesse erinevasse keelde, ohvri kehal oli kümme erinevat saapajälge, see maja jääb kolme erineva kiirtee äärde, neljas Eesti erinevas piirkonnas, erinevad ütlused tosinalt erinevalt tunnistajalt, autosse istus kaks erinevat naist, kadunuks tunnistati neli erinevat inimest, loomaaias on esindatud kümme erinevat tiigriliiki, erinevate narkootikumide valmistamiseks on vajalikud erinevad teadmised, sest protsessid on erinevad. Lausa mõttelagedaid väljendeid: erinevate linnade erinevates kauplustes müüakse erinevaid kaupu, Doonau jookseb läbi üheksa erineva riigi, viimastel aastatel on erinevates Tallinna ehitistes tehtud erinevaid remonte, Edelaraudtee ehitab platvormid ümber erinevates jaamades. Ja kord tõdeti süvamõtestatult: erinevad teemad on erinevad. Ometi võib mõnelgi puhul see sõna ka omal kohal olla: Ants on välimuse poolest vendadest erinev (EKSS) / Ants erineb välimuse poolest vendadest. Ohjeldamatult vohab populaarne; selle võiks teinekord vahelduseks asendada mõne sünonüümiga, olgu selleks menukas, paljukülastatav, huvitav, põnev vms. Nüüd on kõik ainult super, mitte enam kena, tore, vägev, vahva või uhke. Tüdimuseni kohtame omamoodi Siiami kaksikuid: kohe-kohe, üllatus-üllatus, huvitav-huvitav jms.

Mõistete numbrid ja arvud kasutamine kipub ühtelugu lonkama. Näiteks: sooritatud kuritegude üldnumber või näituse külastajate üldnumber. Lausa absurdseks tuleb pidada soojakraadinumbreid (kas keegi on kõnelnud eales näiteks voolutugevuseamprinumbritest?) TV-ilmapiigade suus. Number on ikkagi pelgalt arvu (= kogust) märgistav kirjapildisümbol ja kirjutatud arvud koosnevad numbritest.

Mõttevääratus ilmateates: Täna on Talinas (!!!) kolm kraadi sooja. Homme on kaks korda (!) soojem, oodata on kuute kraadi.

Liigagi sageli sokutatakse ajamäärusesse nimetavat. Reklaamis ilutseb: Laupäev kauplus töötab. Või: Avatud äripäev. Laupäev ja pühapäev suletud. Kakskümmend üks märts on eetris see ja see saade.

Kuidas ikkagi väljendada tulevikku ja teha seda arukalt? Kõneldakse/kirjutatakse: See ei saa raske olema (miks mitte: ei osutu raskeks / pole raske), istung saab lühike olema (kujuneb/jääb lühikeseks või tuleb lühike), vaataja saab olema üllatatud (vaataja üllatub), on algamas saade (kas poleks parem öelda: nüüd/kohe/varsti/peatselt algab saade), filmi lõpp saab tulema südantlõhestav (lõpp on südantlõhestav), öö saab pikk olema (tuleb / saabub / ees ootab pikk öö), milliseks saab olema tulemus? (milline on tulemus?), see tagasilöök peab saama olema ületatud (tuleb ületada), kui hull see veel olema saab? (kui hull see veel olla võib?), kõik peab saama korraldatud olema (olema korraldatud), tema paranemine saab olema valulik (on küllap valulik).

Sõnarõhu osas kohtame hääldushälbeid lubamatult sageli: üliKOOL, läbilaskeVÕIME, abiELLUma, vabaTAHHTlik, langeVARI, kindlasTII, loomuLIkult, kell üheksaTEIST kolmKÜMMend, pühaPPäv, piletid saadaval PiletimaILLLmas (pealegi kolmandas vältes hääldatuna), osaLIsed selles etenduses. Ja ladina keelest pärit aula peaks tingimata kõlama teisevältelisena, sest tegemist pole austamispaigaga, vaid hoovi või õuega, ülekantud tähenduses ka saaliga.

Millegipärast saadab mitut igaõhtust TV-esinejat koguni kõige pärjatumategi hulgast pentsik pudistavas maneeris ning isepäraselt ebastabiilses rütmis kõnemaneer. Rõhutatult vaoshoitud tempos alustatud ja silphaaval välja voolitud lause kiireneb omasoodu kuni silpide totaalse kadumiseni viimastes sõnades. Samast sortimendist on pärit mitmed hääliku-kugistusderivaadid nagu nimodi, Eroopa ja kolitsoon. Mõnigi krimisaadetes ja -lõikudes esinejatest toob järjekindlalt esile väheolulisi abi- ja asesõnu ning hakib lauseid mõtteselgust pärssivate juhupausidega. Teinekord rõhutatakse ükshaaval peaaegu kõiki sõnu või – vastupidi – seotakse need katkematuks joruks. Sageli jääb lausemeloodia ebaloogiliselt hüplikuks; pole hea, kui alustatakse kõrges tonaalsuses ja järgmised sõnad hakkavad tasapisi madalduma või mõni väheoluline sõna upitub meloodiajoonisest teravalt välja.

TV-saateid ometi salvestatakse, olgu kordamiseks või arhiveerimiseks. Kas ei võiks noodsamad sõnatsejad omaenese kõnemaneeri teinekord ka ise kriitiliselt järelkontrollida ning võtta malli lausa enese veerest, „Aktuaalse kaamera” ja „Reporteri” püsitegijate igati korrektsest esinemisest?

Siia võiksime poetada lausäkäsä järjäkordsält ilmaennustusä-näitsikult: Hommä näitab termomeetär Kirdä-Eestis soojakraadä kahäteistkümmnäst öhäksateistkümmnäni. Autode tootja pidavat olema tsitrÖÖn, nagu see veel hiljaaegu kõlas koguni sissetoojafirma enese (!) reklaamis. Oleme kohanud isegi häbihääldust tšitröön. Äsja pakkus Päevaleht (11. X, lk 16) koguni vormi Citröen! Teadmatule teadmiseks: needsamused kaks punkti e kohal kaotavad tähekombinatsiooni oe … „öö-õiguse”!

Kunagi ammuaegadel kinnitati, et eesti keel on tänu liitsõnaloomele eriti nõtke tuletama uusmõisteid ja täppisväljendeid. Selleks on (olid?) ka ilmselged reeglid. Nüüd kohtame häirivat lahkukirjutamist koguni juhtudel, mil liitvorm osutub (vähemalt meie arvates) ainupaslikuks. Absurdinäide subtiitritest: mida võiks tähendada lennuki alla kukkumine – kas seda, et keegi kukkus lennuki alla? Või mida tähendab maja ümber ehitamine (niisiis selle taraga ümbritsemine või askeldamine maja ümber?), ette kujutis, rea mehed (sõjaväes), kuup meeter, minu poolne teada andmine, lennundus karjäär, haridus tase, telefoni kõne pealt kuulamine, risti märk otsa ees, ei saa riskida mitte maksmisega, kael keerati kahe korra, millegi pärast, kontserdi maja, kammer orkester, teine pool (= abikaasa!). Küllap samale joonele asetuksid ka õige kirja juht nöörid… Kord tõi kirjutav ajakirjandus meie pilgu ette ebardi: pool teisekilone kapsapea. Sellele värvikale paletile võiks omajagu utreeritult lisada: Haige maja pea arsti vastu võtule toodi liiklus avariis viga saanu otse kohe kuri teo paigalt kiir abi autoga ja toimetati kande raamil operatsiooni saali rang luu lõikusele.

Kuidas tõlgendada lauset: Minu õiguse rikkumine? Kas keegi rikkus minu õigust või (kokkukirjutatult) mina rikkusin kellegi teise oma? Ja mida heiastab väljend: Hitleri tapmiskatse? Jääb mulje, et Hitler ise üritas kedagi mõrvata; usutavasti mõeldi siiski kavandatavat atentaati füürerile, Hitleri tapmise katset. Spordisaate tõlkes nägime: Praegu tuleb mängu korraldaja … (Kas saabub väljakule mängujuht või hakkab kusagil tegutsema korraldajast spordiorganisaator? Pealegi ei erista kirjapilt teist ja kolmandat väldet.)

Paraku lubab üks mammonahiid ennast siiamaani nimetada mitmeti. Koguni klientidega suhtlejad nende endi ridadest pruugivad nelja võimalikku hääldusvarianti: sveedbank, sviidbank, sveedbänk ja sviidbänk. Arvame veendunult ainuõigeks esimese, sest tegu on Rootsi firmaga ja sealkandis ei uhkeldata ämericapärase räbalhääldusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming