Helju Kaalu kiriusutlus

Helle Metslang

Kõik, kellel eales olnud kokkupuudet Emakeele Seltsiga, teavad Helju Kaalu – seltsi raudvara, kelle üle poole sajandi kestnud tööd emakeele heaks on tunnustanud nii vabariigi president kui haridus- ja teadusministeerium. Lisaks tööle seltsi raamatukoguhoidjana on Helju Kaal kaasa löönud paljudes muudeski seltsi ettevõtmistes. Hiljuti esitlesime kogumikku „Minevikupärandit Häädemeestelt: valimik korrespondentide murdetekste”, mille on toimetanud Helju Kaal ja Eevi Ross. Nüüd, kui selleks korraks suuremad tööd tehtud, palusime tal leida aega tagasivaatamiseks seltsiga ühistele aastakümnetele. Emakeele Seltsi esimees Helle Metslang: Kuidas sattusid tööle Emakeele Seltsi? Mis on meelde jäänud esimestest tööpäevadest? Helju Kaal: Kui mina 1958. aastal TRÜ lõpetasin, kehtis töölemääramine. Mina pääsesin sellest ja sain „vaba diplomi”, sest mu abikaasa elas ja töötas siis juba Tallinnas. Seega tuli mul töökoht endal leida. Sama aasta sügisest oli Emakeele Seltsile lubatud üks koht juurde tööks murdekorrespondentidega. Minu õpetaja ja juhendaja dotsent Paula Palmeos pakkus sellele kohale välja minu. Olin temaga palju kokku puutunud, käinud kahel korral murdepraktikal karjalaste juures. Ju ta arvas, et võiksin sobida sellele tööle. Seltsile passisin hästi seetõttu, et ma ei vajanud Tallinnas elamispinda, sest Emakeele Seltsil ei oleks olnud uuele töötajale korterit pakkuda. Niisiis alustasingi 1958. aasta 1. septembril tööd Emakeele Seltsis. Minu otseseks ülemuseks sai tol ajal seltsi vastutava sekretärina töötanud Heino Ahven. Kuigi osutusime mõlemad juuripidi räpinlasteks, ei tundnud ma teda varem. Ta oli lahkunud sealt ammu enne minu Räpina keskkooli jõudmist. Esimestest tööpäevadest mäletan hästi seda, kuidas ta kõigepealt tegi mind tuttavaks Keele ja Kirjanduse Instituudi inimestega. Käisime toast tuppa ja kui jõudsime sõnaraamatute sektorisse Ernst Nurme juurde, küsis viimane minult mu perekonnanime kuuldes: „Kuidas te oma perekonnanime käänate, kas Kaal : Kaalu või Kaal : Kaali?” Nagu hiljem kogesin, oli see väga nurmelik küsimus.

Nii selts kui instituut asusid siis Estonia puiestee 7 majas. Emakeele Seltsil oli seal üks väike tuba. Peale Ahvena ja minu töötas seltsis veel sekretär-masinakirjutaja ja raamatupidajana Helga Mägi. 1959. aasta alguses kolis selts koos KKI rahvaga Sakala tänavale, kuhu jäime paarikümneks aastaks.

Millised on olnud su tööülesanded, kas need on aegade jooksul muutunud?

Esimeseks ja peamiseks tööülesandeks sai mulle suhtlemine murdekorrespondentidega ja nende juhendamine, mis kõigi muude ülesannete kõrval oli seni olnud vastutava sekretäri õlgadel.

Minu tööle asudes peeti kõigepealt vajalikuks isiklike kontaktide loomist murdehuvilistega, et neid abistada ja nõustada. Seda kõike aga hakkasin ma ise alles õppima! Tänu Heino Ahvena ja murdesektori töötajate õpetussõnadele ja toele sain tasapisi targemaks ja julgemaks.

Minu tööletuleku ajaks oli Heino Ahven juba jõudnud ellu äratada sõja lõpu- ja järelaastatel lagunenud korrespondentide võrgu, taastada sidemeid endiste kaastöölistega ja taaskäivitada murdekogumise võistlused. Sõjaeelsetel aastatel oli Hella Keem sellega edukalt algust teinud. Tookord ajalehtedes ilmunud üleskutsetele reageeris rohkesti huvilisi ja saadi esimesed arvestatavad kaastööd. Paradoksaalsel moel sai kogumistöö erilise hoo sisse just Eesti ajaloo kõige keerulisematel aastatel 1940–1944. Tegutseti kõige kiuste ja erilise innukusega.

Minu esimesel töökuul oli just lõppemas sõjajärgne teine murdekogumise võistlus. Kokku saabus 16 tööd. Esimest korda puutusin kokku niisuguste nimedega nagu Theodor Saar, Aadu Toomessalu, Endel Mets, Ida Aavekukk, Aino Källo, Alli Vetekaja, Vello Lõugas, kes kõik olid tookord auhinnasaajad. Järgmistel aastatel sain kõigi nendega juba isiklikult tuttavaks, kui külastasin neid juhendamise eesmärgil korduvalt. Meeles on käigud Saaremaa Pöide murraku suurkoguja Toomessaluga tema keelejuhtide juurde, Vladimir Paiveli ja Julie Penu külastamine Lümandas, samuti Kihnu keele parima tundja ja talletaja Theodor Saare käe kõrval Kihnu saarega tutvumine. Seltsi usinate kaastööliste hulgas oli väga palju huvitavaid isiksusi. Iisaku korrespondendi Alli Vetekaja juures käies puutusin esmakordselt kokku nn poluvertsikute keelepruugiga, mida Vetekaja kirja pani ja Emakeele Seltsile saatis. Rannikumurde sõnavara ja tekstide kogujatena on oma nime põlistanud Õilme Aasmaa, Edgar Lilhein ja Evald Lindström. Ilma nende panuseta oleks palju väärtuslikku keeleainest murdearhiivis olemata.

Murdekogumise võistlused kogusid tasapisi populaarsust. Endistele kaastöölistele tuli juurde uusi huvilisi, sest veel oli võimalik leida elavat murdekeelt ja selle kõnelejaid. Kogumistöö tõhustamiseks ja kogujate abistamiseks tuli koostada küsitluskavu erinevatel teemadel ja mitmesuguseid juhendmaterjale. Nii sündisid kavad „Maastik”, „Inimese keha ja selle osad”, „Juhend linnunimetuste kogumiseks” (Mart Mäger), kohanimede kogumise juhendid (Valdek Pall, Madis Norvik), juhendid sõnavara kogumise ja vormistamise (Helmi Viires) ning murdekeele kirjapaneku kohta (Mari Must).

1980. aastate lõpupoole murdekogumisvõistluste korraldamine soikus. Olukord oli palju muutunud. Põliste murdekõnelejate hulk oli kokku kuivanud. Mitmed senised tublid kaastöölised lahkunud manalateele, uusi huvilisi aga ei leidunud. Mõnda aega jätkus veel kohanimede kogumine. Erilise pühendumusega töötas aastaid kogujana õpetaja-pensionär Eduard Leppik, kellelt on kohanimearhiivis tuhandeid sedeleid üliväärtuslikku materjali Lääne-Virumaa kihelkondadest. Tema kasvatas oma süstemaatilise tööga selle piirkonna nimekogud suurimateks meie murdearhiivis.

2001. aastal kuulutati välja uus võistlus koha-, isiku- ja loomanimede ning õpilassõnavara kogumiseks. Seks puhuks uuendati mõnevõrra materjali vormistamise nõudeid ning korraldati asjast huvitatuile Tallinnas instrueerimine. Tähtajaks saabus 29 tööd, mis näitas, et huvilisi siiski leidub. Vaja oleks uusi, tänapäeva vajadustest lähtuvaid ülesandeid uurijate poolelt. 1961. aastast peale, kui ES hakkas korraldama keelepäevi, tuli ka mulle kohustusi juurde. Eriti tuntavalt muutus olukord pärast

1964. aastat, kui koondati seltsi raamatupidaja ja sekretäri koht. Sealtpeale langes minu õlgadele nii masinakirjatöö kui mõneks ajaks ka raamatupidamine. Tagantjärele mõeldes tundub isegi uskumatu, et ma olen seltsis täitnud viis aastat bilansivõimelise raamatupidaja kohustusi. See oli mulle ikka paras pähkel. Ajasin siis eelkäija Helga Mäe korralikult peetud kaustades näpuga järge ja püüdsin selle najal edasi pusida. Sellest koormast vabanesin õnneks pärast teaduste akadeemia ühiskonnateaduste osakonna tsentraliseeritud raamatupidamise sisseseadmist.

Seoses keelepäevadega kasvas seltsis kirjavahetuse maht. Keelepäevade kutseid ei pidanud küll kirjutusmasinal paljundama nagu ettekandekoosolekute omi, need trükiti trükikojas. Keelepäevadest osavõtmine kujunes aga iseenesestmõistetavaks, sest igast üritusest pidi jääma seltsi arhiivi jälg protokolli kujul ning (lühi)ülevaade Keelde ja Kirjandusse. Tegelikult oli see huvitav aeg ja raske on siin paari sõnaga kokku võtta seda, mida tähendasid keelepäevad meile endile. Kuigi kaugemad sõidud, näiteks saartele, olid pisut väsitavadki ega mahtunud enamasti ühe päeva sisse, mõjusid kaasatoodud muljed kõigile osavõtjaile ergutavalt. Veel praegugi on tore meenutada neid käike kümnetesse Eestimaa koolidesse. Iga keelepäev oli ju kordumatu, igal päeval oma nägu ja võlu.

Aeg-ajalt olin kaasatud seltsi väljaannete käsikirjade trükiks ettevalmistustöödesse. Ka seltsi arhiivi korrastamine kuulus minu kohustuste hulka.

Kuidas on seltsi raamatukogu ja väljaanded aegade jooksul arenenud?

Seltsil on väga hea erialane raamatukogu, eriti vanema kirjanduse osas. See on meiega samas majas töötavatele instituudi keeleinimestele ja folkloristidele olnud mugav ja käepärane kasutada. Raamatukogu on enam-vähem sama vana kui Emakeele Selts. Esimese raamatuna on inventariraamatus registreeritud Lauri Kettuneni „Eesti-soome sõnaraamat” („Virolais-suomalainen sanakirja”, 1917), sellele järgnevad Eemil Nestor Setälä „Ühissoome häälikulugu” („Yhteissuomalainen äännehistoria”, 1899), Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatu” kolm esimest trükki jne. Loomulikult on raamatukogus olemas kõik seltsi oma väljaanded. 1944. aasta lahingute eel evakueeriti seltsi murdekogud ja osa raamatukogust mitmele poole maale, kus need suuremalt osalt alles jäid. Tartusse Rüütli tänavas asuvatesse seltsi ruumidesse jäänud vara hävis tulekahjus. Suuremat kahju tegid raamatukogule aastad 1949−1952, kui selts pidi kustutama ja TA raamatukogu erifondi andma ligi paarsada väärtuslikku trükist. Selle korralduse täitmist kontrolliti. Neid erifondi eraldatud väljaandeid sai kasutada asutuse juhataja eriloal, kus oli ära märgitud kasutamise eesmärk. Mõned raamatud, nagu Mägiste „Soome-eesti sõnaraamat”, Saareste „Eesti murdeatlas” jt, mis käsiraamatutena olid murdeuurijatel kasutusel vaata et iga päev, jäeti alles, kuid autorite nimed tuli tušiga kinni katta.

Praegugi täieneb seltsi raamatukogu nii vahetuse, kinkimise kui ka ostu teel. Vahetuspartneriteks on endiselt Soome, Rootsi ja meie omad teadusasutused, kinkijateks seltsi liikmed. Sel moel jõuavad ka meie enda väljaanded teiste teadusasutuste lugemislauale.

Seltsi väljaannetest ilmub regulaarselt aastaraamat, mida praeguse hetkeni on üllitatud 56 numbrit. Toimetiste sari on jätkunud ebaregulaarselt. 2000. aastast ilmub uue sarjana Oma Keel (kaks numbrit aastas), mis on leidnud hea vastuvõtu. Tasapisi ja jõudumööda on jätkatud ka sarja „Valimik korrespondentide murdetekste” avaldamist. Äsja nägi ilmavalgust kaheksas valimik „Minevikupärandit Häädemeestelt”, mis peegeldab üht osa seltsi auväärse kirjasaatja Marta Mäesalu tööst, mida ta aastakümnete jooksul tegi oma sünni- ja kodukihelkonna Häädemeeste rahva elutava, murdekeele ja muu vaimse ning ainelise kultuuri jäädvustamisel.

Mis on meelde jäänud inimestest, kellega oled tööalaselt kokku puutunud?

Neid inimesi, kellega olen rohkem kui poole sajandi jooksul tööalaselt kokku puutunud, on õige palju. Raske on ühtesid teistele eelistada. Seda võin aga küll kinnitada, et mul ei ole midagi negatiivset või tagantjärele ängi tekitavat meenutada. Mu lähimatest kolleegidest Heino Ahvenast, keda pean enda n-ö tööinimeseks väljaõpetajaks, saan küll rääkida ainult kiitvalt. Tema eriliselt delikaatset suhtluskultuuri märkasid ja kogesid ju teisedki ja mind lausa kadestati selle pärast, et võisin töötada tema alluvuses. Sama meeldivad ja heasoovlikud on olnud ka järgmised teadussekretärid: Mart Meri, Tõnu Tender, Asta Õim, Maria-Maren Sepper, Annika Hussar, Killu Paldrok. Tihedalt on tulnud lävida ka paljude seltsi juhatuse liikmetega, tuntud ja lugupeetud inimestega. Paljud neist rändavad juba Toonela teedel, tänaseid jään mäletama tänu ja sooja tundega. Minu esimestest tööaastatest meenuvad vahetevahel külaskäigud prof Veski juurde koju, kui mind saadeti temalt kui seltsi esimehelt allkirju paluma mitmesugustele panga- ja muudele dokumentidele. Huvitav oli kuulata tema muhedat ja tarka juttu. Kohvi-teed me ei joonud, aga šokolaadikommi ja küpsiseid pakuti alati.

Akadeemik Veski koduga meenuvad küllap paljudele suvised Veski päeva konverentside lõpuhetked Asta Veski maitsvate küpsetiste, traditsioonilise maasikatordi, veini ja kohviga. Nüüdseks puhkavad mõlemad Raadi kalmistul ning Veski mälestusele pühendatud konverentside lõpuhetked ongi seotud nende kalmule lillede paneku ja küünalde süütamisega.

Milliste asutuste ja organisatsioonidega on selts aegade jooksul kokku puutunud? Missugust vastukaja ja ootusi seltsi tegevus ühiskonnas eri aegadel on äratanud?

Tihedas koostöös tegutses selts KKIga, eriti murdesektori inimestega. Tundsime end väga ühise perena, sest meie tegevuspõld oli ühine. Nii näiteks korraldas selts iga paari-kolme aasta tagant oma korrespondentidele murdeseminare, kus said kokku kohalikud murdekogujad ja nende töövilja tarbijad – murdeuurijad. Jutuajamised olid arendavad ja kasulikud mõlemale poolele. Korrespondendid kuulsid murdeuurijailt vajalikku oma tööks, esinesid ise oma kogemustest rääkides jne. Murdeuurijad leidsid omakorda kohalike kogujate abiga murdekõne lindistamiseks sobivaid põlised murdekõnelejad.

Lisaks KKI-le olid seltsil pikaaegsed ja tihedad koostöösuhted tolleaegse TRÜ eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri perega. Traditsiooni kohaselt valiti ESi esimeheks alati eesti keele kateedri juhataja. Mitmed (keele)õppejõududest kuulusid seltsi juhatusse või revisjonikomisjoni. Ka seltsi väljaannete toimetuskolleegiumidesse kaasati TRÜ ja KKI inimesi. Aastaid oli ESi aastaraamatu peatoimetajaks prof Paul Ariste.

1961. aastal alguse saanud keelepäevade korraldamisega kujunesid seltsi koostööpartneriteks mitmed linnade ja asulate (täitevkomiteede) kultuuriosakonnad, hiljem peamiselt koolid. Aktiivseid koole oli üle vabariigi päris palju. Eriti tihedaks kujunes koostöö Märjamaa keskkooliga tänu suuresti nende tolleaegse direktori Leonhard Vaide initsiatiivile. Seal peeti üle kümne keelepäeva.

Keelepäevade eeskujul hakati hiljem korraldama ka rahvaluule- ja stilistikapäevi. Üldse oli huvi nende ürituste korraldamise vastu noil aastakümneil (1960−1990ndad) väga suur. Tolleaegsetes oludes osutus uus töövorm üle ootuste populaarseks. Sellest kujunes lausa rahvaliikumine eesti keele kaitseks. Emakeele Seltsi ja Heino Ahvena nimi sai laialt tuntuks. Emakeele Seltsist tulnud esinejaid oodati ja kuulati suure huviga. Kooliperel oli n-ö oma kodus võimalus silmast silma näha tuntud keeleinimesi. Mitmed esinejatest nagu Elli Riikoja, prof Ariste, prof Huno Rätsep, Henn Saari jpt kujunesid populaarseiks ja oodatuiks. Koolikeelepäevadel esines alati ka üks-kaks õpilast oma ettekannetega. Populaarsemaks teemaks oli ülevaade kaasõpilaste eesnimedest, ka õpilassõnavarast meeldis neil rääkida ja kaasõpilastele oli see põnev kuulata. Koostööd arendati ka VEKSAga. Tallinnas toimus mitu keelepäeva väliseestlastele.

Milliseid muresid seltsi tegevuses ette tuli?

Nõukogude ajal oli palju häda ja vaeva väljaannete kirjastamisega. On meeles aastast aastasse kestnud probleemid paberiga: kuidas ja kust saada vajalik kogus trükipaberit? 1970ndatel hakkas trükikodasid üha teravamalt kimbutama trükimärkide vähesus või hoopiski puudumine. Ega rahamuredki väiksemad olnud. Praegu tundub anekdoodina tõestisündinud lugu, kuidas Heino Ahven käis, järjekordse „Kodumurde” käsikiri portfellis, ühest trükikojast teise, otsides kohta, kus jutule võetaks. Aastaraamatu ja toimetistega oli asi veelgi keerulisem, sest neid trükiti ainult Tartus Heidemanni-nimelises trükikojas, kus olid foneetilised trükimärgid. Vajalike märkide vabanemist pidid käsikirjad ootama sageli kuid. Neid kordi oli ikka väga palju, kus ESA peatoimetaja prof Paul Ariste käis trükikoja ülemusi keelitamas ja meelitamas, et raamat õigel ajal ilmuks.

Milline on olnud seltsi liikmeskond eri aegadel?

Põhikirja järgi võivad seltsi liikmeteks saada eesti ja selle sugulaskeelte alal tegutsevad filoloogid, samuti need, kel on teeneid nende keelte ainestiku kogumisel või kes mingil muul viisil seltsi eesmärkide taotlemisele kaasa aitavad. See printsiip on kehtinud minu meelest kogu aeg. On küll olnud aegu, mil keelehuvilised üliõpilased arvati esmalt liikmekandidaadiks ja kui noorel filoloogil jätkus tõsist tahtmist seltsi tegevuses kaasa lüüa, siis võeti vastu tegevliikmeks. Alati on seltsil olnud ja on ka praegu välisliikmeid mitmete maade estofiilide hulgast.

Mida sinu hinnangul peaks selts oma edasises tegevuses silmas pidama?

Soovin, et Emakeele Selts suudaks säilitada oma väärika ja nime õigustava positsiooni meie keeleelus. Palju jõudu selleks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming