Keel on meie kõigi ühine looming

Reet Kasik: „Haritlane on kirjakeele kandja, töötagu ta meedias, ametiasutuses, koolis, valitsuses või mujal rääkimist ja kirjutamist nõudvas ametis.“

AILI KÜNSTLER

Reet Kasik on Tartu ülikooli kauaaegne õppejõud – ja väga hea, nagu võin omast kogemusest tema üliõpilasena kinnitada – ning õpetanud ka Oulu, Turu ja Helsingi ülikoolis. Uurijana on teda huvitanud jätkuvalt eesti keele sõnamoodustus. Selle viljana ilmus 2015. aastal ka „Eesti keele varamu“ sarja esimese raamatuna monograafia „Sõnamoodustus“. Nii keeleteadlase kui ka aktiivse kodanikuna on ta kaevunud kriitilisse tekstianalüüsi, käsitlenud üld- ja erialakeele hoolde, kirjakeele allkeelte ning eesti keele uurimisloo küsimusi. Alles hiljuti kadus TÜs ajakirjandus eraldi erialana,¹ mistõttu võtan siinkohal vastse Wiedemanni auhinna laureaadiga jutuks ennekõike sõna kasutamise teema.

Aili Künstler: Ajakirjanduse eraldi erialana õpetamise kaotamise pärast pole ehk põhjust muretseda? On ju hea ajakirjaniku pagas ennekõike sotsiaalne närv, asjatundmine käsitletava teema vallas, mõtlemisvõime – seda kõike justkui otseselt ajakirjandusosakonnas õpetada ei anna. Väljendusoskus muidugi ka – ja seda saab natuke ka õpetada.

Reet Kasik: Kõike seda, mida ajakirjanikule vajalike oskustena nimetate, on võimalik ja hädavajalik ülikoolis õppida. Kool õpetab mõtlema. Väljendusoskus on tugevasti seotud selge ja loogilise mõtlemisega. Juhan Peegli ajakirjandusosakonnas, kus mina õpetasin, olid keele ja stiili kursused kesksel kohal. Püüdsin õpetada tulevastele ajakirjanikele eesmärgipärast keelekasutust, väljenduse selgust, täpsust ja kujundlikkust, näidata keele rikkust, väljendusvõimalusi ja arendada oskust nende hulgast valida. Mul on hea meel, et ajakirjandust jälgides ei ole ma pidanud oma õpilaste keelekasutuse pärast häbenema.

Künstler: Toimetamise oskus olevat uue õppekava tuum. Kas saab kasvatada ka kriitikameelt enda taandamise suhtes ideoloogiatöötajaks ja selgroogu jääda teabe vahendajaks? Viimase aasta jooksul on isegi keskses uudistesaates „Aktuaalne kaamera“ näha-kuulda olnud, et segiläbi räägitakse samadest isikutest kord kui pagulastest, põgenikest või migrantidest, pagulaskriisist ja rändekriisist, rahvuslastest ja separatistidest. Kas riigimeedia peaks olema infoedastuse lipulaev või pole see oluline?

Reet Kasik: Eesti keele püsimajäämiseks on tähtis, et avaliku keelekasutuse eest kantaks hoolt. Oluline on, et mingid avaliku suhtluse alad ei läheks eesti keele kasutusvaldkondade hulgast välja, et näiteks teadus või kõrgharidus või ärimaailm ei muutuks täiesti ingliskeelseks. Niisama ohtlik on, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirjakeelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda. Haritlane on kirjakeele kandja, töötagu ta meedias, ametiasutuses, koolis, valitsuses või mujal rääkimist ja kirjutamist nõudvas ametis. Asi on väärtushinnangutes. Kui avalikes tekstides on ähmane väljendusviis, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madalstiilsed väljendid, siis on keelekasutaja harimatu või ei väärtusta oma emakeelt. Seaduste ja käskimisega olukorda ei paranda, õpetamisega küll.

Künstler: Teie koostatud ja toimetatud eesti ajakirjanduskeele analüüsi kokkuvõte ilmus 2008. aastal.² Milline on seis praegu?

Kasik: Keele pärast pole eriti põhjust nuriseda. Ajalehtede paberväljaanded, aga ka näiteks ETV ja Vikerraadio on suhteliselt korraliku keelekasutusega. Muidugi tuleb siin ajakirjanike kõrval esile tõsta ka keeletoimetajaid. Pikkamööda muutuvad lehtede võrguväljaanded ja avalikud portaalid samuti keeletundlikumaks. Raamatute keeletase on kõikuvam: kirjastusi on palju ja mitte kõik ei ole leidnud endale häid keeletoimetajaid.

Künstler: Viimasel ajal paistab olevat põletavaim küsimus, kes mida kelle kohta ütles. Johannes Tralla manitses Mihhail Lotmanitki tema kui semiootikuga intervjuud tehes kujundlikkuses hoogu pidama. Mart Nutt on rõhutanud, et nn poliitiline korrektsus hävitab demokraatia.

Kasik: See on rohkem lugeja probleem – ikka leidub keegi, kellele ei meeldi või kes valesti aru saab. Lugejad on arvutiajastul väga aktiivseks muutunud. Autor on nagu Albikära Ants, kes kuidagi ei suuda kõigi meele järele olla.

Künstler: Olite seotud projektiga „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses“.³ Nüüd on viis aastat möödas. Üldkeele ohtlikku laialivalgumist on vististi toetanud ka kirjakeele normingute lõdvendamine: kahjuks mõistetakse seda nii, et normingut polegi vaja teada ja on ükskõik, kuidas sõnu käänata, millised sõnad, mis käänetes ja järjekorras ritta panna – ise tean. Krista Kergegi on sedastanud: „Siiski, keelepiire ületav suhtlus ja tõlgete rohkus tähendab võõrkeelte mõju kasvu, praegune rühmitumise aeg aga, et laenud levivad juhuslikumalt. Eesti ühiskirjakeel – meie keele tuumosa – hajub.“⁴ Mida olete täheldanud teie?

Kasik: Eks keelekasutajate haridus ja keeletase ole erinev. Toorlaene ja võõrkeelte struktuuride matkimist muidugi on, eriti toimetamata tekstides, aga keelekorraldajad juhivad pidevalt sellistele asjadele tähelepanu ja annavad nõu, kuidas oleks parem. Mida õnnestub tõrjuda, mida mitte, selgub võib-olla aastakümnete pärast. Keel ei ole midagi sellist, mille keeleteadlased on tarbija jaoks valmis teinud. Ta on meie kõigi ühine looming. Keelemuutused – nii uued kirjakeele normid kui ka kõnekeele arengusuunad – võivad meeldida või mitte meeldida, aga need ei ohusta eesti keelt. Vastupidi – just pidev muutumine hoiab keele paindliku ja elavana ning tagab selle elujõulisuse ja arengu.

Künstler: Pakiline teema on ka koolikeele küsimus. President Kaljulaid küsib Sirbis avaldatud intervjuus: „Miks ei võiks olla eesti lasteaiad kakskeelsed, nii et kõik lapsed oleks algkooli astudes kaks- või kolmkeelsed?“⁵ Mida tooks selline hariduskorraldus kaasa riigi tasandil?

Kasik: Keelteoskus on igale inimesele kasulik. Samuti on loomulik, et koolis õpetatakse võõrkeeli, aga Eesti riigi asi on tagada üle Eesti ühtne eestikeelne kooliharidus.

Künstler: Praegu on arutuse all Eesti keelestrateegia kuni aastani 2027. Millele peaks teie meelest riigi keelestrateegias fookuse koondama?

Kasik: Kõige tähtsam on eestikeelne haridus. Keele taandareng algab alati haridusest. Arengukavas tuleb seada selged eesmärgid ühtse eestikeelse haridussüsteemi kujundamiseks. Samuti on riigi ülesanne tagada kõrghariduses eestikeelne õpe kõigil õppetasanditel, et luua eestikeelset haritlaskonda. Kui eesmärgiks seatakse tegelik või kujuteldav rahvusvahelistumine ja ülikoolist tehakse suletud eliidi ingliskeelne tippüksus, siis kaotatakse side ühiskonnaga, s.t selle Eestiga, kes ülikoole rahastab. Tagajärjeks on, et ülikool lakkab olemast Eesti poliitiline, ühiskondlik ja kultuuriline mõjutaja. Keegi võtab selle rolli üle, aga ma ei ole veendunud, et see keegi esindab ülikooliga võrreldavat teadmist, tarkust ja mõistust.

1 Lea Larin, Väärtustamine peab algama riigi tasandilt. – Sirp 2. II 2018.

2 http://www.tyk.ee/admin/upload/files/raamatud/1308311820.pdf

3 Riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu“ projekt aastatel 2009–2013.

4 Krista Kerge, Võõrapärane või uus? Pilguheit tõlgete keelele. – Keele Infoleht 15. XII 2017.

5 Rebeka Põldsam, Meie väike saladus. – Sirp 9. II 2018.