Keeleaasta 2011

Mart Rannut, Integratsiooni Uuringute Instituudi vanemteadur

Möödunud keeleaastasse mahtus keelealalt mitmeid ettevõtmisi-sündmusi. Kuigi saavutusi jagus nii tehnoloogiasse (nt uued mobiiltelefonide kõnetuvastuspõhised rakendused) ja keelekorpusalale (nt ilmus „Eesti-vene õpilase ÕS”), oli põhitähelepanu all siiski keele staatus. Siia mahtus uus keeleseadus, keelepoliitikat käsitlev inimarengu aruanne ning viies keelefoorum, mille kõigiga üritati hõlmata olulist keelevaldkonnas viimastel aastatel ja arengusuundi, analüüsides seekaudu tänapäeva Eesti keelekeskkonna seisundit ja probleeme. Eelmise aasta 29. septembri keelefoorumil tutvustati seiret, kus on kokku võetud „Eesti keele arendamise strateegias 2004–2010” püstitatud eesmärkide täitmine, areng ja vajakajäämised ning ka uue „Eesti keele arengukava 2011–2017” eesmärgid, ülesanded ja kavandatud tegevus. Seire on välja antud nii pikemas variandis Eesti keelenõukogu veebilehel kui ka kokkuvõttena publikatsiooni kujul, kus antakse ülevaade täidetud, täitmisel ja täitmata ülesannetest koos üldhinnangu ja ettepanekutega. Tegijate arvates on kavandatu ka suures osas täidetud. Selle väite kontrollimine on aga keeruline, sest materjal pole paigutatud mujal maailmas levinud keelekorraldusmõõtmete ja valdkondade kaupa, vaid mingi tundmata süsteemi järgi. See puue ei ole aga takistanud mitmeski valdkonnas edukat eesti keele arendamist, kuigi kahes kõige olulisemas mõõtmes – staatust ja keeleõpet puudutavas – jäi eesmärk täitmata.

Uus keeleseadus

Nagu keeleseaduste puhul tavaks, võeti ka uus keeleseadus vastu otse enne valimisi, eelmise riigikogu viimasel tööpäeval 23. veebruaril. Tegelikult alustati tööga keeleseaduse kallal juba kolm aastat varem, millest esimesed kaks läksid tühja, kuna keskenduti avaliku keelekasutuse regulatsioonile. Viimasel hetkel tuli seadus ümber teha ja siis polnud enam mõtlemise jaoks aega. Tegemist on 1995. aasta seaduse uue redaktsiooniga, sest viimasesse oli tehtud kokku 17 parandust, mis hõlmasid üle poole seaduse mahust. Seaduse nimetamine uueks eksitab, sest struktuuri korrastamise kõrval on tehtud vaid tagasihoidlikke täiendusi. Koostamisel arvestati Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekutega, kellelt neid ka spetsiaalselt küsiti. Ülikoolide ja teadusasutuste arvamusi koostajatel vaja ei läinud, alusuuringud jäeti tegemata – eks sellest siis tehtud töö kvaliteet.

Hoolimata algsest püüdest teha keeleseadusest üldriiklik keelenormi kaitsja, on enamikus paragrahvides lõppversioonis siiski käsitletud keelestaatust ning ennekõike keelevalikut. Korpust on reguleeritud neljas paragrahvis, tehnoloogiat kahes ning keeleõppe mõõtmesse kuuluvat pädevust ja selle hindamist üheksas artiklis.

Erinevad eesmärgid seaduse koostamise alg- ja lõppfaasis torkavad silma: kuigi seaduse alguses lubatakse kaitsta eesti keelt, jääb suur osa avalikust keelekasutusest kaitse alt välja, seaduse põhitähelepanu on hoopis ametlikul keelekasutusel, sedagi ainult piiratud ulatuses. Isegi inimõigusparagrahv, kus käsitletud eesti keelt ja selle kasutamist inimõigusena, on uues seaduses väiksema haardega. Eesti keele oskus, mis on küll inimõigus rahvusvaheliste standardite järgi, ei ole meie keeleseaduses selles rollis mainimist leidnud.

Kiiruga on eelmisest seadusest uude ümber tõstetud OSCE vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli pärand aastast 2001: „Eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides. Avalikud huvid käesoleva seaduse tähenduses on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Eesti keele kasutamise ja keeleoskuse nõue peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust”.

Enne Eesti mõjutamist õnnestus tal need sisse suruda Läti keeleseadusse. Seega on maailmas kaks riiki, mis vabatahtlikult oma riigikeelt piiravad, minnes seejuures vastuollu Euroopa Inimõiguskohtu seisukohtadega (kaasuses Groener Iiri haridusministri vastu). Nimelt on kaotatud Eesti riigikeele sümboolne funktsioon, mille tõttu ei saa enam kehtestada mitmeid riigikeelenõudeid: just sümboolne funktsioon on seotud rahvusriikliku identiteedi ja kultuuri säilitamisega, kus avalikud huvid ja proportsionaalsus ei puutu asjasse. Seega on tehtud meie riigikeelest lihtsalt ametnike keel. Et totrus täielik oleks, lisati klausel, mille kohaselt võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt. Mis siis, kui need meetmed ei puuduta avalikke huvisid?

Uuendusena (juba mitmed korrad arutusel olnud ettepanekute mõjul) on jõudnud seadusse keeletehnoloogia. Seadusandjale osutus ilmselt piisavaks, et „riik toetab eestikeelse laiale kasutajaskonnale suunatud ja õppeotstarbelise tarkvara kasutamist”. Mida see ebamäärane sõnastus võiks tähendada, sõltub fantaasiast. Siinjuures jäeti kõrvale mitmed konkreetsed ettepanekud, mis võiksid just keeletehnoloogilise toe kaudu tagada eesti keele primaarsuse. Seaduses on veel üks tehnoloogiline regulatsioon, mille kohaselt nõutakse eestikeelse kokkuvõtva teabe olemasolu Eesti asutuste ja ettevõtete veebilehtedel. Arvata on, et sellise sõnastuse pakkus välja inimene, kel veebimaailmaga kokkupuude õhkõrn. Ega asjata pole Meelis Mihkla sellist virtuaal- ja tehnoloogiakauget seadust nimetanud keeleseaduseks keskealistele.

Ka audiovisuaalses valdkonnas on tõlke problemaatika jäetud ebamääraseks, kuigi mitmest Euroopa Liidu liikmesriigi seadusest oleks siin olnud vaid mahakirjutamise vaev. Puudu on tõlkemeetodite valik ja selle seos sihtrühmaga (nt lastesaadete tõlkimine). Meediaja kommunikatsioonipõhised inimõigused on hoopis ära unustatud. Plussiks on umbvõõrkeelse poliitreklaami keelamine, kuid mitmed teised seaduse mõttest möödahiilimise võtted on jäetud lahkesti regulatsiooni alt välja (nt suuline muukeelne reklaam ostukeskustes, võõrkeelne plakat tõlkega teisel küljel või lihtsalt poliitreklaami ümbernimetamine üksikisiku teabeks, mida seadus ei reguleeri).

Lootus, et pärast kurikuulsa Max van der Stoeli „mõjutusi” seadus valitavatele isikutele eesti keele nõude taaskehtestab (mille õigsust tõendas ka Euroopa Inimõiguste Kohus kaasuses Podkolzina Läti riigi vastu), ei täitunud. Seetõttu on jätkuvalt Ida-Viru ja episoodiliselt ka Harjumaa linnade volikogudes tegelikuks töökeeleks võõrkeel ning „ei kommentaari” tase on igapidi seaduslik. Seadus jätab kõrvaldamata jätkuva eestlaste diskrimineerimise huvihariduses (nt Ida-Virumaal, kus nii mõnelgi spordi-, muusika- ja kunstialal eeldatakse eesti lapselt head vene keele oskust).

Seadust koostas tubli tosin asjameest kolme aasta jooksul, lisaks veel hulk kaupmehi, kes teksti palehigis puurisid ja oma ettepanekutega välja tulid. Tulemus on sellegipoolest tagasihoidlik. On aeg tekst uuesti ette võtta ja tööle hakata, seekord tõsiselt. Ja veel: selle seaduse tõlge inglise keelde on äärmiselt kehva kvaliteediga ning osaliselt vigane.

Inimareng ja keeleküsimused

Keelepoliitikat on käsitletud esmakordselt ka inimarengu aruandes „Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet”, kus 5. peatükis on kolme Balti riigi teadlased analüüsinud keeleküsimusi, teema eestvedajateks ja suunaseadjateks Eesti sotsioloogid. Lisaks üldisele sotsio-demograafilise ja poliitilise konteksti ülevaatele analüüsitakse Eestis, Lätis ja Leedus riigikeele kui teise keele ning võõrkeelte oskust ja kasutust. Vaadelgem siin Eestiga seonduvat.

Eesti keelepoliitilise kirjelduse aluseks on korralikult tehtud võrdlev sotsioloogiline uurimus. Mitmed uurimistulemused on olulised. Näiteks viitavad nii objektiivsed andmed kui ka küsitlustes esile tulev enesehinnang sellele, et muu emakeelega inimesed seovad hea riigikeele oskuse parema sissetuleku võimaluse ning kõrgema staatusega. Ka keeleoskus paraneb tasapisi: viimase paarikümne aastaga oleme jõudnud niikaugele, et iga kolmas (harilikult nooremapoolne) mitte-eestlane eestlasega eesti keeles suhtleb. Puudusena tuuakse välja siiani jätkuv segregatsioon, mis „on omakorda kaasa toonud palgalõhed eestlaste ja venekeelsete töövõtjate vahel, suurema töötuse venekeelsete hulgas ning venekeelsete noorte halvemad karjäärivõimalused”, mistõttu on oluline alustada kakskeelse õppega juba põhikoolis.

Kahjuks sellega plusspool piirdub. Miinuspoolele tuleb kanda napp teoreetiline pagas, vähene taustatundmine ning faktivead. Parandan siin mõned suuremad apsud. Kõigepealt: vene keelel ei olnud Eestis ametlikku staatust isegi mitte Nõukogude okupatsiooniajal, seega ei saanud keeleseadus seda ära võtta. Seadus ise võeti vastu aastal 1989, mitte 1995. Sellega kehtestati ka riigikeele oskuse nõuded ning samal aastal lükati riigi keeleõppeprogrammid käima. Instrumentaalse ja integratiivse motivatsiooni eristajaks on nimetatud Edwardsit (1985), tegelikult eristasid seda juba 1950. aastatel Wallace Lambert ja Robert Gardner.

Vähene teadmine on asendatud Eesti ja teiste Balti riikide suhtes küllaltki negatiivse diskursusega, nt Balti riikide keelepoliitikat kirjeldatakse kui kontrollivat ja ranget, kuigi nõustutakse, et Euroopa kontekstis ei ole need jooned „enam ootamatud”. Autorid leiavad, et Eesti „normatiivne ja kontrollile suunatud keelepoliitika ei suuda enam vastata nendele väljakutsetele, mida toob kaasa Eesti uus positsioon üha avarduvas ja globaliseeruvas maailmas”.

Üles on loetud ilmselt kõik sotsioloogide keskel ringlevad müüdid Eesti keelepoliitika kohta. Autorid väidavad, et Eesti keelepoliitika eesmärk on eesti kirjakeele normi kaitse ja õige kasutuse kontrollimine ja tagamine: „… keelekorraldus juhindub seisukohast, et üha kasvav riigikeelt kasutavate muukeelsete arv kujutab normi säilimisele reaalset ohtu ning taasiseseisvuse esimesel aastakümnel keskendus keelekorraldus pigem normi ja reeglite järgimise kontrollile kui tegelikule lõimumisele”. Tegelikult jõuti kirjakeele normi kehtestamiseni alles aastal 1996 valitsuse määrusega, mis nüüd uude seadusse ümber tõsteti. Sellegipoolest on normi mõju ahtake, reguleerides ehk iga kümnenda inimese tööalast keelekasutust.

Inimarengu aruande koostajate arvates olid üheksakümnendad aastad täis hirmsaid keelekolle: „Taasiseseisvumise esimesel kümnendil peeti üksikindiviidi ise vastutavaks selle eest, kas ja kuidas ta riigikeele omandas. Keele mitteomandamist seoti avalikus diskursuses eelkõige isikliku tahtmatusega, sellest johtuvalt tuli inimesi keeleõppeks sundida, kasutades karistusmeetmeid, nagu rahatrahv või ametikohast ilmajäämise võimalus. Alles teisel iseseisvuskümnendil töötati välja keeleõppe toetamiseks vajalikud infrastruktuurid”. Autorid on ilmsesti mööda vaadanud faktist, et valdavalt tasuta riigikeele õppesüsteem regionaalsete keelekeskustega rajati juba aastal 1989!

Keelepoliitika tõhususe samastavad nad rangema karistamisega, väites, et „siiani pole suudetud teaduslikult tõestada, et kontrolli tugevdamine ja karistuste karmistamine kiirendab keelelist lõimumist või sunnib inimesi rohkem riigikeelt kasutama”. Huvitav, kas sotsioloogide arvates kehtib seaduspära ka haiglates: mida valusam süst, seda tõhusam ravi?

Eriti valusalt saab pihta autorite endi leiutatud normatiivne paradigma, mille järgi mitteeesti emakeelega Eesti elanik saab eesti keelt kasutama hakata siis, kui ta on omandanud (kirja-)keelenormi, väldib / püüab vältida aktsenti ja emakeele (grammatika) mõjutusi eesti keele kasutamisel. See mõjutavat tugevasti eesti keele õpetamist teise keelena – õpe keskenduvat peamiselt kirjakeele normi ja õpikutekstide korrektselt päheõppimisele. Muidugi on kahju, et koostajad ei ole kursis keeleõppemetoodika ning eesmärkidega, mis eristavad suhtlust ning kirjakeeleoskust. Viimane on vajalik tekstitöötlusega seotud töökohtadel ja edasise hariduse omandamiseks, kuid mitte igas ametis, nt poemüüja ja taksojuht saavad hästi ka ainult suhtluskeelega hakkama. Seega aetakse segi kirjakeele normi õpetamine ning nõukogudeaegne mahajäämus keeledidaktikas, millel eelmisega otsest seost pole. Autorid on aga resoluutsed: meie venekeelsete grupi puhul senised keeleõppe meetodid ja keelepoliitilised strateegiad ilmselgelt tulemusteni ei vii ning Eestis puuduvat kakskeelse õppe kogemus põhikoolis hoopiski! Kõmisevaid väiteid leiab kirjatükist külluses. Ega järeldusedki kehvemad pole: „Eesti väiksus ja demograafilised eripärad ei võimalda kopeerida mujal Euroopas kasutatud lahendusi … Võib püstitada hüpoteesi, et instrumentaalne orientatsioon ning normatiivne keeleideoloogia võivad soodustada pigem separatsiooni/marginaliseerumist või vastupidi, assimilatsiooni”. Teisisõnu, korraliku kirjakeele nõudmine paberimajanduses ongi meie venelaste hädade põhjus? Äkki peaks üritama mingit moodi hoopis ilma kirjaoskuseta Eesti riiki pidada?

Tundub, et lisaks meie Eestile eksisteerib veel teine Eesti, mida sotsioloogid uurimas käivad ja kust oma põrutavad tulemused ammutavad. Objektiivsuse huvides märgin, et sama peatüki allpeatükina avaldatud Anu Masso ja Katrin Kello uurimus üleminekust eestikeelsele õppele Eestis kujutab endast korralikku teise keele õppe alast uurimust.

Gümnaasiumide üleminek eestikeelsele õppele

Vene koolide hoolekogude tekitatud lärm vene gümnaasiumide üleminekul eestikeelsele õppele (rahvusvahelise standardi järgi nimetatakse 40% ühes ja 60% teises keeles õppimist küll kakskeelseks õppeks) puudutab formaalselt tõesti keeleõpet, kuid selle tagant paistab staatuslik võitlus vene keele „õiguste” eest. Kõikide asjasse puutuvate materjalidega tutvumisel torkab silma märkimisväärne raha ja muu ressursi kulu ning sarnasus mõnede Läti sündmustega, mis välistab teema iseenesliku kergitamise. Ilmselt on tegu naaberriigi vastavate struktuuride erioperatsiooniga, kus otsitakse sobivat konflikti õhutavat sotsiaaltehnoloogiat. Pole siis imestada, et hoolekogude argumendid sõna-sõnalt Vene välisministeeriumi omadega kokku langevad!

Muukeelsete gümnaasiumide eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav juba üle 18 aasta. Kui algselt oli ülemineku lõputärminiks aasta 2000, siis seda tähtaega on meie hakkajad haridusministrid jõudumööda venitanud: 1997. aasta seadusemuudatusega üleminekutähtaega pikendati ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe seadusega kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks. Eelmise aasta märtsis taotlesid Tallinna ja Narva linnavolikogu vene keeles õpetamise jätkamist osas gümnaasiumides. Lisandusid protestid vene gümnaasiumide hoolekogudelt, keda rahastas ka Tallinna linnavalitsus kodurahu programmi koolirahu fondist venekeelse ja Moskva-meelse Inimõiguste Infokeskuse kaudu. Valitsus siiski survele järele ei andnud ning kümnele Tallinna ja viiele Narva vene õppekeelega gümnaasiumile eestikeelsele aineõppele üleminekul erandit ei tehtud. Pole ka põhjust: loa andmisel eesti keelest erineva õppekeele kasutamiseks gümnaasiumis on tegemist kaalutlusotsusega, mis on vastavalt seadusele vabariigi valitsuse pädevuses.

Soovida on aga jätnud selles küsimuses vene elanikkonna teavitamine. Nimelt arvab enamik meie venelastest, et hoolekogude väidetel nende vene keeles õpetamise õigustel (ja riigi õigusrikkumistel) on tõepõhi all. Tegelikult on hoolekogude dokumentides, mida Tallinna ja Narva linnavalitsus oma taotlustes on kopeerinud, kokku kirjutatud mõttetu tsitaatide kuhi dokumentidest, millel puudub vähimgi seos meie gümnaasiumide ja venekeelse õppega. Miks on jäetud selgitamata, et hoolekogude argumendid on õiguslikult täielik jama? Selle asemel on valitsus suure raha eest tellinud teavitamise Pervõi Baltiiski Kanalilt, kes mõnuga Eesti riiki meie raha eest siunab ning fakte vägagi ühepoolselt tõlgendab. Sellise omapärase teavitusvormiga on kaasa läinud ka meie rahvusringhääling: nii venekeelses AKs kui ka „Kolmnurgas” anti vene gümnaasiumide üleminekut käsitlevates saadetes sõna kommenteerimiseks ikka Eesti vastasele, Eesti seisukohti rünnati neid selgitamata, seda mõnikord ka saatejuhtide kaasabil. Ju siis on tore, et meie riiki meie endi raha eest materdatakse.

Kuigi ülemineku küsimuses on valitsus üles näidanud põhimõttekindlust, ei saa praeguse lahendiga siiski pikalt õnnelik olla. Nimelt on segregatiivsed vene gümnaasiumid juba aastaid nii taseme kui ka õpilaste arvu poolest hääbumas. Ehk oleks aeg uurida riigikogus välja käidud mõtet luua eesti ja vene õpilastele ühised gümnaasiumid, vähemasti väljaspool Ida-Virumaad. Probleem on ulatuslikum. Muukeelse hariduse sobitamisel rahvusvaheliste inimõigusnormidega on Eesti jätkuvalt hädas: põlvkond pärast eesti keele kui riigikeele kehtestamist ei suuda Eesti riik ikka veel riigikeelt oma muulastele kohustusliku põhihariduse raames selgeks õpetada. Viimase all mõeldakse võrdseid võimalusi, s.t konkurentsivõimelist keeleoskust edasisel haridusteel ja tööturul. Praegu näeb aasta tagasi (!) vastu võetud põhikooli õppekava ette eesti keele oskust tasemel B1, mis võrdseid võimalusi ei taga. Põhikoolilõpetajatest ligi kaks viiendikku ei suuda saavutada sedagi taset. Selline edasiõppimises ning töökarjääris piiranguid põhjustav keeleoskus kujutab endast riigipoolset inimõiguste rikkumist, sest õppekavad konkurentsivõimelist muukeelset haridust ei võimaldagi. Kahtlemata on siin teeneid mitmelgi meie haridusministril, kelle keelepoliitiline tegevus lausa äpumeetriga mõõtmist nõuaks. Nii möödunud aastal meid väisanud OSCE vähemusrahvuste ülemvolinik Knut Vollebaek kui ka vähemusrahvuste raamkonventsiooni järelevalvekomisjon on avaldanud muret jätkuva haridusliku segregatsiooni pärast.

Kokkuvõtteks võib Eesti keelepoliitika kõige suuremaks valukohaks lugeda tagasihoidlikku staatuskorraldust. Eriti annab see tunda andmete süstemaatilise kogumise ja uuringute vähesuses, keelehalduse ja selle valdkonna nõustamise puudumises ning küllaltki ebamäärases, et mitte öelda saamatus keelemainekujunduses.

Uuest aastast

Eelmisel aastal saime juurde uue ja tubli keeleakadeemiku. Karl Pajusalu on mees, kes on jõudnud palju ning temalt on oodata teadustegusid ka edaspidi.

Sel kevadel ootab gümnaasiumilõpetajaid ees uus, ajakohastatud gümnaasiumieksam. Olen ise uue vormi pooldaja, vana küpsuskirjand ei näidanud ammu enam küpsust ehk valmisolekut edasiseks õppimiseks ja tööks. Ühes paar aastat tagasi tehtud uurimuses tuli välja, et mõne aasta eest keskkooli lõpetanutest ei olnud keegi leidnud võimalust oma kirjandi kirjutamise oskust rakendada. See-eest oli töös ja muidugi õppimises vaja läinud just tekstitöötlusoskusi, mida mõõdetakse just uue kirjandiga.

2012 on rahvaloenduse aasta. Loendusel esitatakse ka mitmeid keeleküsimusi, mis teeb selle keeleinimestele eriti oluliseks ning toob juurde arvestatavat teavet. Üks põnevamaid küsimusi puudutab (murde) keele oskamist, seega saame usaldusväärsemat teavet selle kasutajaskonna ja valdamise kohta. Julgen avaldada ka oma loendusennustuse: kui statistikaamet arvab, et eestlased moodustavad elanikkonnast alla 69%, siis tõenäoliselt on põhirahvuse osa Eestis siiski paari-kolme protsendi võrra suurem. Põhivoolu kuulumine ja staatus maksab ka midagi. Eestlane olla on uhke ja hää!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming