Keelenõuandjate juubel ja spikker

AILI KÜNSTLER

Alanud aasta on keelenõuandjatele eriline: 2016. aasta augustis saab eesti keele instituudi keelenõuanne viiekümneaastaseks. Juubeliaasta alustuseks on jaanuari alguses ilmunud juba vanemkeelekorraldaja Maire Raadiku „Õigekirjaspikker. Eesti keele põhireeglite kogumik“, samuti keeleteadlase Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ viies trükk. Ilmselt on sel aastal põhjust oodata selle sündmuse äramärkimist veel mitmel moel.

Mida eesti keele instituudi keelenõuandjad juubeliaastal teha plaanivad?

Maire Raadik: Tegelikult alustasime juba eelmise aasta augustis, kui keelenõuande 49. aastapäevaks ilmus kogumik „Keelenõuanne soovitab 5“. Keelekorraldajatena tahaksime 50. aastapäeva kindlasti tähistada teemakohase teaduskonverentsiga, keelenõuandjaina peame aga mõtlema, kuidas oma tööd rahvale veelgi paremini tutvustada, et võimalikult paljud neist, kes keelenõu vajavad, seda ka saaksid.

Atlexi kirjastuse keelevoldikute sarjas ilmunud „Õigekirjaspikker“ on tõepoolest spikker: lehekülgi on vaid 10, kaal 50 grammi. Kirjastuse kodulehelt on näha, et eestlastele läheb emakeele kohendamine üllatuslikult rohkem maksma (4 eurot) kui teiste keelte spikri pruukimine, kuigi peaks sellele vaatamata olema taskukohane igaühele. Mida sealt spikerdada saab ja kas on olemas ka elektrooniline spikker?

Atlexi kirjastus tegi mulle eelmise aasta kevadel ettepaneku koostada voldik, mis võtaks kokku eesti keele kui emakeele põhireeglid ja mida saaksid kasutada nii kooliõpilased kui ka kõik teised, kel on aeg-ajalt vaja õigekirja asjus kiiret vastust. „Õigekirjaspikri“ keskmes on ortograafia, lisaks on natuke morfoloogiat (sh oma- ja võõrnimede käänamine), süntaksit (lause kirjavahemärgid, ühildumine) ning natuke sõnamoodustust (liidete õigekiri, nimetuletised jm).

Voldiku mahuks oli ette antud üks autoripoogen, seetõttu tuli hoolega kaaluda, mida ja kuidas esitada. Ülevaatlikkuse huvides on enamik materjali tabelites ning ruumi säästmiseks on reeglid sageli esitatud näidetena (näiteks suure ja väikese algustähe, kokku- ja lahkukirjutuse või lühendiosa tabelid). Näidete vahele on põimitud lühikesi kommentaare (teise värviga), osa tabelite päises on eraldi reegliplokk. Elektroonilisest spikrist ei ole kirjastusega juttu olnud.

Eesti keele põhireeglite spikker on kirjastuse tutvustuse järgi mõeldud „õppurile, õpetajale, tõlkijale, toimetajale, ametnikule, ajakirjanikule“. Selles reas on vaid õppurid need, kellelt ei saa eeldada põhireeglite tundmist, ülejäänud peaksid ju neist justkui teadlikud olema. Kas voldiku väljaandmise taga on sedastus, et eesti haritlaskonna seas jätab põhireeglite tundmine soovida?

Ma ei olnud küll oma kooliajal eriti usin spikerdaja, kuid ise teisi õpetades olen näinud, et kui asjast ikka üldse aimu pole, ei aita ka abivahendid. Seepärast kordan: mõte oli koguda kokku põhiteadmised, mis koolilõpetajal peaksid eesti õigekirja kohta olema, ning materjali sobib kasutada nii neil, kes alles õpivad, kui ka neil, kel on kooli lõpetamisest vähem või rohkem aega möödas ja kes soovivad oma teadmisi värskendada.

„Õigekirjaspikker“ õpetab vältima elementaarseid õigekirjavigu ja saavutama sedakaudu oma kirjatükkidega usaldusväärsust. Vigased tekstid ei ärata usaldust.

Eelmisel aastal ilmus samas sarjas Sirje Rammo ja Maarika Terali „Eesti keele grammatika põhireeglid eesti keelt võõrkeelena õppijatele“. Kas nende kahe voldiku õpetused mitte ei kattu, põhireeglid peaksid ju ikka ühed ja samad olema?

Küllap nad osalt kattuvad, kuid on siiski vahe, kas õppida keelt ema- või võõrkeelena. „Õigekirjaspikker“ annab põhireeglid, lähtudes emakeele kõneleja vajadustest. Teadmise selle kohta, mida eestlane keelereeglitest otsida võiks, mis on talle raske või milles ta kahtleb, on mulle ja mu kolleegidele andnud aastatepikkune keelenõuandetöö.

Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ viiendast trükist leiab rohkesti täiendusi ja uusi näiteid, arvestatud on Emakeele Seltsi keeletoimkonna 2012. aasta otsustega ajaloosündmuste algustäheortograafia ning määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamise kohta. Tundub, et tegu on ikkagi muutunud normingu, mitte soovitustega. Kas need otsused kajastuvad ka spikris?

„Õigekirjaspikker“ sai valmis eelmise aasta lõpus, sama moodi nagu Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ viies, täiendatud trükk, ning mõlemad fikseerivad selle seisu, kus on eesti keele normingud 2015. aasta lõpus (nii voldiku kui ka „Eesti ortograafia“ ilmumisaasta on 2016). Oli õnnelik juhus, et need kaks käsikirja samal ajal valmisid ning saime reegleid vastastikku täpsustada ja ühtlustada. Üks selline muudatuse koht oli arvsõnade kokku-lahkukirjutuses, kus leidsime, et kahest sõnast koosnevaid, põhiarvuna lahku kirjutatavaid järgarve, murdarve ja ne-/line-arvsõnu võib kirjutada nii lahku kui ka kokku: seitsme tuhandes ~ seitsmetuhandes, seitsme tuhandik ~ seitsmetuhandik, seitsme tuhandene ~ seitsmetuhandene (lahkukirjutuse tava on varasem).

Eelmisel aastal lisandus keeleinstituudi tasuta keelenõu kodulehele (keeleabi.eki.ee) võimalus tellida keelenõunuppude uudisvoogu „nõuanded“ ja „teated“, samuti isikunimeandmebaas. Mulle tundub, et näiteks ajakirjanikud võiksid olla viimase sagedased kasutajad. Kuidas ja mida sealt leiab?

Isikunimebaasist saab praegu abi eesti perekonnanimede käänamisel. Andmebaasi põhjaks on 350 sagedasemat eesti perekonnanime (käänamisõpetus on antud ka käsiraamatus „Väikesed tarbetekstid“) ning baas täieneb pidevalt. Isikunimebaasist saab otsida üksiknimesid ja vaadata ka kõiki sama tähega algavaid nimesid. Kui baasis ei juhtu otsitud nime veel olema, võib tähejärjendi põhjal leida mõne kujult lähedase nime, mida saab käänamisel eeskujuks võtta. Iga nime kohta on antud nimetava, omastava, osastava ja alaleütleva käände vorm; kui nime saab käänata mitut moodi, on näidatud kõik võimalused. Edaspidi tuleb isikunimebaasi ka väike õpetus eesti eesnimede käänamise kohta.

2. X 2015 Keele Infolehes enda koostatud ja toimetatud keelenõuande viiendat kogumikku tutvustades ütlete, et keelenõuanne liigub allikmaterjalide koostamise poole. Kas see tähendab, et telefonitsi ja meili teel nõusaamise võimalus kaob?

Ei, seda küll mitte. Keelenõuküsijaid on ju mitmesuguseid: mõnele meeldib helistada, mõni eelistab oma küsimuse meili teel saata ja mõni tahab ise andmebaasist vastust otsida. Püüame teha nii, et keelenõuande leht pakuks sobiva võimaluse igaühele. Alati on keerulisemaid küsimusi, mis nõuavad telefoni või meili teel arutamist (või lausa kokkusaamist), ja on tüüpküsimusi, millele saab anda ka tüüpvastuse.