Keeleuurimise innustaja peab ka ise uurija olema

Valve-Liivi Kingisepp: „Rõõmu on valmistanud üliõpilased, kes ise probleeme näevad ja lahendusi otsida tahavad ega oota kuldmuna õppejõu suust” Sinu pedagoogiline tegevus on kestnud peaaegu 50 aastat. Sellesse aega mahub õpetajatöö nii koolis kui ka Tartu ülikoolis. Kuidas kujunes õpetajast õppejõud? Minu pedagoogitöö algas pärast TRÜ eesti filoloogia lõpetamist 1959. aastal Võnnu keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Koolmeistriaja kõige meeldivamad mälestused on just maaperedes kasvanud siira silmavaatega õpilastest, kes suhtusid õpetajaisse lugupidavalt, olid valmis õppima ja arenesid silmanähtavalt. 1962. aastal abiellusin Peet-Henn Kingisepaga ja asusin elama Tartusse. Tööd sain ülikooli eesti keele kateedri vanemlaborandina ja samal ajal õpetasin paar aastat Tartu kunstikoolis. Ülikooli oma endiste õppejõudude hulka tööletulek tekitas esialgu kõhedust, aga harjusin kiiresti, sest üldine õhkkond oli sõbralik ja tänu kolleeg Juhan Peegli naljasoonele vallatugi. Kateedrit juhatas tollal professor Arnold Kask. Mina sain esimeseks ülesandeks korda seada kateedri murdearhiiv. Igapäevatööks oli murdelintide litereerimine. Litereerisin ka Johannes Voldemar Veski mälestusi, mida olid lindistanud emakeele seltsi eestvõttel Heino Ahven, Juhan Peegel ja Huno Rätsep. 1970. aastal kandideerisin kateedri vanemõpetaja kohale ning alustasin eesti keele ja kirjanduse õpetamist vastloodud ettevalmistusosakonnas. Kuigi õpetajakoormus oli esimestel aastatel väga suur, jätkasin vähehaaval oma uurimistööd ja 1981. aasta talvisel pööripäeval kaitsesin kandidaadiväitekirja „O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Lehhe” sõnavara”.

Missugune on olnud õpetajate ja juhendajate roll sinu elus?

Olen saanud oma õpetajatelt väga häid teadmisi ja kollegiaalset kohtlemist. Hilisemas tööelus olen märkamatult matkinud neid oma õpetajaid, kellega on olnud sarnaseid iseloomujooni.

Näiteks Paul Ariste tundis alati sügavat huvi üliõpilaste päritolu ja sugulussuhete vastu. Tunnistan, et ka mulle meeldib teada, kust koolist üliõpilane on tulnud ja kes on olnud ta emakeeleõpetajad.

Kuidas on aja jooksul muutunud üliõpilase ja õppejõu suhe?

Üliõpilaste arv loengusaalis on kasvanud, nende näodki ei jää enam meelde, rääkimata tihedast läbikäimisest. Suhtlus käib suuresti arvuti vahendusel. Vastastikune võõrandumine on kahjuks ilmne. Ühtlasi on võrgusuhtlusel omad eelised. Noored võiksid mõelda, kuidas neid eeliseid keeleõpetuses rakendada.

Oled ülikoolis juhendanud kümneid uurimistöid. Kuidas olla üliõpilasele hea juhendaja?

Kõigi oma juhendatavatega olen leidnud ühise keele. Juhendajal tuleb muidugi nõudlik olla, töö koostamiseks tähtajad seada ja juhendatavaga kohtudes küsida, kuidas tal elu läheb. Kontakt on oluline, tuttavat tuleb tunda, mitte nägu metsa poole pöörata. Rõõmu on valmistanud need, kes ise probleeme näevad ja lahendusi otsida tahavad ega oota kuldmuna õppejõu suust. Mõni diplomand on jäänud eluaegseks sõbraks, mõnest on saanud kolleeg, mõttekaaslane.

Sinu juhendamisel tegutses Tartu ülikoolis 1980. aastatel üliõpilaste teadusliku ühingu eesti keele ja soome-ugri keelte ring, mille üritused olid väga populaarsed. Kuidas õnnestus tollastes sumbunud oludes üliõpilaste mõtteid virgutada ja neid ühistööle ärgitada?

Üliõpilaste keeleringi hakkasin juhendama koos Paula Palmeosega ning jätkasin koos Tõnu Seilenthaliga kokku kaheksa õppeaasta jooksul. 1980. aasta sügisel kateedrijuhatajalt seda nn ühiskondlikku ülesannet saades mõtlesin palavikuliselt, mida teha ringis teistmoodi kui seni. Kateedrijuhataja soovitas mul innustada üliõpilasi slängi uurima. Asjahuvilistest moodustuski 12-liikmeline rühm. Käsitlesime slängi kui üht võimalikku uurimisväärset allkeelt. See oli tollal uudne lähenemine.

Slängirühma liikmeist kujunes järgmistel aastatel keeleringi juhttuumik, kellega arutasime, mis pakub üliõpilastele endile huvi. Uued mõttesuunad ja keeleteadusest laiem teemaring tõi kokku suure kuulajaskonna, näiteks korraldasime koos psühholoogiaringiga lastekeele konverentsi. Suurepäraselt õnnestus ka kõnekoosolek „Metafoor eri teadusharudes”. Tõnu Seilenthali initsiatiivil algatati soome-ugri rahvaste keelt ja kultuuri tutvustav kõnekoosolekute sari „Rahvapuu”.

Omamoodi närvipinget pakkus mulle kui juhendajale 23. veebruaril 1988 koos žurnalistika ja kirjanduse ringiga peetud koosolek „Kolmevärviline Eesti – valge laik meie teadmistes”. Matti Pätsi ettekannet tema vanaisast Konstantin Pätsist kuulas tudengkond erilise huviga. Aeg oli poliitiliselt ärev, suur ärkamislaine seisis ukse ees, seda oli selgesti tunda.

Keeleringi kõige populaarsemaks töövormiks kujunesid kevad- ja sügiskoolid. Igal keelekoolil oli oma peateema, näiteks „Keel ja psüühika”, „Muutuv keel”, „Keele piirid”. Esinema kutsusime valdkonna juhtivaid keeleteadlasi, ülikooli õppejõude, ringi vilistlasi, muude humanitaaralade spetsialiste. Tingimata pidi ettekandeid olema ka oma üliõpilastelt. Soovisin, et keelekoolid korvaksid ametliku õppeplaani puudujääke, seoksid õppijat ja õpetajat, looksid ühistunnet, annaksid üliõpilastele korraldamiskogemusi ja võimaluse oma vaimu väljendada.

Mulle olid need äärmiselt innustavad tööaastad. Tänu keeleringile sain valmis oma kandidaadiväitekirja, mis vahepeal oli unarusse jäänud. Kui tahad noort inimest keeleuurimisele innustada, pead juhendajana ka ise uurija olema. Pedagoogitöö suur rõõm on jälgida, kuidas kogenematust esmakursuslasest sirgub mõne aasta jooksul uurija-mõtleja, kaastööline.

Sind tuntakse kui empaatilist ning inimlikku õppejõudu ja juhendajat. Kas heaks pedagoogiks sünnitakse või on selleks võimalik ka õppida?

Arvan, et hea tahtmise korral ja sihiteadlikult õppides võib omandada väga paljusid erialasid, kus sünnipärane anne pole ainumäärav. Aga anded ja eeldused loovad eeliseid. Nii on see ka õpetajaametis, kus meeldiv hääl, hea välimus, miimika, kõneosavus, näitlemisoskus köidab kuulajaid.

Oled töötanud eesti keele lektorina ka Soomes Oulu ülikoolis. Kuidas sealt saadud kogemus mõjutas edasist õpetamis- ja teadustööd? Kas Soome ja Eesti ülikool erinesid milleski?

Oulu ülikoolis eesti keele lektorina töötamise aastad (1988–1992) olid mulle väga erilised, sest see aeg oli eriline ka Eestile. Läksin Soome ühe teise riigi kodanikuna ja naasin Eesti kodanikuna. Põhjasoomlaste huvi Eestis toimuva vastu oli ülisuur, sooviti kogu hingest meie iseseisvumist.

Suurt vahet soome ja eesti üliõpilaste vahel polnud. Soome üliõpilane õppis ehk sihipärasemalt ja pühendunumalt, teades konkreetselt, mida omandada tahab ja mis tööd tegema hakkab. Lõbus oli teietamiselt sinatamisele üle minna, see tegi võõrad lapsed otsekui omadeks. Komme jäi külge ja saatis mind osalt hiljem Eestiski töötades.

Lektori töötingimused olid meie tolleaegsete oludega võrreldes hoopis tänapäevasemad. Meeldivalt üllatas väliseesti kirjanduse ja teatmeteoste rohkus kabineti raamaturiiuleil – kõik see, mis Eestis kuulus keelatud kirjanduse hulka. Aega lugemiseks aga nappis, sest õpetasin eesti keelt ka linna ja ümbruskonna rahvaülikoolides. Oulu aeg pakkus mulle rohkesti kogemusi, mida on vaja akadeemilises maailmas.

Oled ikka südameasjaks pidanud tööd kooliõpilastega, korraldanud keelepäevi, emakeeleolümpiaade ja muid noorte keeleüritusi, hinnanud riigieksamikirjandeid. Kuidas aga kujundada õpilaste keelehoiakuid praeguses maailmas?

Arvan, et keelepäevade sisu ja vorm peab õpilastele endale meeldima. Ettekanded võiks jääda õpilaste enda valida – omaalgatus tavaliselt liidab.

Riigieksamikirjandeid olen hinnanud kümmekond aastat. Traditsiooniline arutlev kirjand kui ainus tekstiliik, mida koolis põhjalikult õpetati, süvendas standardtasemel kirjutamist.

Praegune kaheosaline eesti keele riigieksam on kahtlemata edasiminek: uued ülesanded arendavad tekstimõistmisoskusi, olulise eraldamist ebaolulisest ja oma seisukohtade väljendamist. Ise pooldan küll sellist eksamivormi, mis kontrolliks ka grammatika ja õigekirja tundmist. Hea emakeeletunnetuse kinnistamisele aitaks kaasa, kui põhikooliõpilased jaotataks eesti keele tundideks väiksematesse rühmadesse, nagu tehakse võõrkeele õpetamisel.

Kas sul on mõni keskne põhimõte, millest oled oma elus ja töös ikka tuge saanud?

See on lihtne. Olen alati tahtnud olla hea laps, tubli õpilane, rõõmsameelne ja omakasupüüdmatu kaaslane; inimene, kelles ei kustu armastus tarkuse ja ilu vastu.


Valve-Liivi Kingisepp

Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi emeriitdotsent Valve-Liivi Kingisepp. 2010. aasta detsembris on tänavuse laureaadiga seoses Valve-Liivi Kingisepa ja tema õpilaste koostatud väljaandega „Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350” vestelnud vana kirjakeele uurimisest põhjalikult Külli Habicht („Göseken on tulnud minu juurde kolmel korral”, Sirp 10. XII 2010, nr 46). Seekord jagab suurte kogemustega vana kirjakeele uurija ja Tartu ülikooli kauaaegne eesti keele õppejõud Valve-Liivi Kingisepp oma nooremate kaastöötajate ja õpilaste Miina Norviku, Pille Penjami ja Külli Habichtiga meenutusi, kogemusi ning mõtteid ülikoolitööst ning emakeele õpetamisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming