Kodu

 

Juku-Kalle Raid

Talv tuleb aga päike paistab kolinal

juba varahommikul aknast kardinasse.

Päike paistab külma ja on

jäiga või värvi külmkapis.

Kommipaberid põrandal ? närtsutatud, tühjad ?

meenutavad siinvedelend sind,

või õigemini sinu kauast mittekohalolekut.

Köögis on kannus tee hallitama läind,

kohe läheb põlema puhur, sest

puid tuua kuurist

on nüüd juba liig kauge ja mõttetu.

Ei huvita lihtsalt ja milleks

peakski midagi veel viitsima.

 

Mis on kodu?

Kodu on stagnatsioon.

Kodu on külmumine.

Kodu on osavõtmatus.

Ja kohutav kurbus

kui paistab võitükisarnane külm päike.

Kallis kodu, ma ei tahtnud niimoodi solvata,

aga ma sülitan endale näkku sinuga rääkides.

Ma pean.

 

Käin sinus ringi kui lollil ekskursioonil

mööda luteri kirikut:

Paar su kinnast on ikka riiulil

ei pane neid kätte, äkki sul

läheb veel vaja,

äkki sul läheb vaja ka neid

haisvaid kanakonte, mida

keegi ilus võõras naine siia

kord puhtakslakutuna unustas.

Lilled kuivavad külmal aknalaual

ja anuvad juua.

Kuid kuidas ma neile vett annan

Kui janu endaski on täitmatu ja

kui käin siin üha vähem ja vähem

ja isegi kui tulen pole mind justnagu kohal.

Ma kardan sinusse ära eksida.

Vaid vahest ärkan kui astub sisse mõni

haige melanhoolne sõber

et juua pudel viina, vaadata

mustvalget filmi ning nutta:

Ma vihkan kunsti, ma vihkan kunsti,

ma vihkan kunsti.

Mis lillekastmisest siin veel rääkida?

Linnumaja tühjal katusel käivad

nõutud tihased ja palju teisi

(eelmisel talvel nägime oma kahtkend erinevat lindu)

kes siit kõik otsivad jälle süüa,

mida ma ei saa panna, kuna

pole miskit järele jäänd endalegi.

Ja kuidas saakski linde toita surnu?

 

Olen nagu kuningas eikellegi kuningriigis,

tahan ära ja tagasi,

kui vaid keegi teaks, mis see on.

Pool kuninriiki annan sellele, pool kasutut

külmuse osariiki, kes ütleks:

kuhu kaob olnu, kuhu kaob see mis

just oli olemas, siin nii iseenesest ja kus

on tast kinnihoidmise sangad ja kus on ta nüüd.

 

Kardan paaniliselt su märguannet

erinevate võimalustega.

Ma ei tea enam ammu, mis sealt tulla võib.

 

Tegelikult: ootan et sa räägiks,

aga hoopis teisi asju.

Kui nüüd liigutad, hakkavad käed värisema

ja ma resümeerin: oh ?itt.

Ei taha teadet vastu võtta.

Lõpuks ikkagi võtan, klomp kurgus,

higi tilkumas näritud küünte alt.

Alati lõhkeb sel hetkel kusagil mõni pomm,

nii ka praegu,

lööklaine surub mu pikali

ja kiirgus tapab tapab tapab.

 

Kuidas mõtled sa, et tuled nüüd teisipäeval

siia, siia kohta, mida kütab põlev kurbus,

kärssav puhur ja kokkuriisutud kirg?

Kuidas tuled sa rüvetama puhast valget surma,

korrastama kaost

või rääkima mõttekaid sõnu?

Kuidas mõtled, et tuled

tagasi aega, mis pole kunagi kuulund

meile ega kellelegi teisele,

aega, mis pole kuulund

kuhugi peale iseenda pimeda söögitoru?

Ja kuidas mõtled, et lahkud

nii et sind alla ei neelata?

Ja kuidas elad sellel juhul edasi?

 

Ei.

Ma ei ava ust enne kui vastad.

Kirjalikult.

Ja kolmes erinevas eksemplaris.

 

Sest kes sündind pistik südames

see sureb näpud stepslis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming