Kümme küsimust Wiedemanni grammatika kohta

Karl Pajusalu

Lauri Kulpsoo Grammatika tõlkijat Heli Laanekaske ja toimetajat Ellen Niiti küsitleb Karl Pajusalu Eelmise aasta lõpul ilmus Ferdinand Johann Wiedemanni silmapaistvamaid suurtöid „Eesti keele grammatika” („Grammatik der ehstnischen Sprache”) esmakordselt eestikeelsena. Selle 1875. aastal trükivalgust näinud ja rohkem kui sajaks aastaks suurimaks eesti keele grammatikaks jäänud Wiedemanni mälestusmärgi maakeelele on tõlkinud Tartu ülikooli dotsent Heli Laanekask ja toimetanud dotsent Ellen Niit. 1. Ferdinand Johann Wiedemanni eestisaksa sõnaraamat, mis ilmus esmakordselt 1869. aastal, on eesti keele- ja kultuuriruumis tänaseni hästi tuntud. Sellele on aidanud kindlasti kaasa ka sõnaraamatu väljaanded aastatest 1893, 1923 ja 1973. Wiedemanni sõnaraamatu kõrval on aga jäänud suhteliselt tundmatuks tema suur eesti keele grammatika, mille ta avaldas 1875. aastal. Olukorda parandas ehk mõneti 2005. aastal ilmunud uustrükk, kuid ometi on see läbi aegade suurim eesti rahvakeele grammatika leidnud vähest kasutamist. Millega võib seda seletada? Heli Laanekask: Wiedemanni grammatika retseptsiooni tasuks eraldi uurida. Silmapaistev soome-ugri keelte uurija, Peterburi Teaduste Akadeemia liige oli loonud rahvusvahelisele keeleteadlaste seltskonnale suunatud saksakeelse teadusliku keelekirjelduse, mida see sihtrühm arvatavasti ka tähele pani ja kasutas. Muidugi oodati ja märgati Wiedemanni grammatikat ka Eestis, kuid meil pole ju selle aja kohta kasutada mingit bibliomeetrilist andmestikku. Pealegi saavad autoriteetsetest seisukohtadest kiiresti otsekui enesestmõistetavad tõed, mille autorit enam keegi ei mäleta. Millised ikkagi olid need klassikaliste keelte ja saksa keele grammatikad, millest Wiedemann eeskuju võttis? Ometi on selge, et pärast Wiedemanni kapitaalse teadusliku grammatika ilmumist ei olnud ühelgi eesti grammatika üld- või erikäsitluse kirjutajal võimalik sellest mööda vaadata. Oleks kena täpsemalt teada, mil viisil on kasutanud Wiedemanni grammatikat oma töödes nt Mihkel Veske, Karl August Hermann, Jakob Hurt, Johannes Voldemar Veski, Johannes Aavik, Elmar Muuk, Andrus Saareste jt. Praegugi tehakse Wiedemanni poole vähemalt formaalne kummardus, sisuline arvessevõtmine vajaks taas eraldi uurimist. Vähemalt eesti fonoloogid, murde- ja kirjakeele ajaloo uurijad pole Wiedemanni keeleõpetust unustanud. Rahvusvahelises keeleteaduses on Wiedemanni saksakeelne eesti grammatika aga meeldetuletamist väärt. Oledki ju ise seda teinud 2005. aastal Linguistica Uralica ingliskeelses artiklis, rõhutades eriti, et Wiedemann annab eesti keele ülesehitusest mitmekesisema pildi kui hilisemad standardkeelele orienteeritud keelekirjeldused. Robert T. Harms on nt oma generatiivses „Eesti keele grammatikas” („Estonian Grammar”, Indiana ülikool, Bloomington 1962) Wiedemanni teost kasutanud; Cornelius Hasselblatti „Eesti keele grammatiline sõnaraamat” („Grammatisches Wörterbuch des Estnischen”, Wiesbaden 2008) aga sisaldab küll valikbibliograafias viite Wiedemanni sõnaraamatule, kuid mitte grammatikale. (See pole etteheide!) Tõepoolest, sõnaraamatut on hiljem rohkem kasutatud ja tähele pandud, kuni sinnani välja, et vähemalt 1960. aastate lõpul Tartusse eesti filoloogiat õppima tulnut ei löödud rebaseks mitte mõõga, vaid ikka Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatuga, ja seda on vist hiljemgi praktiseeritud.

Eesti keelt professionaalselt uuriva teadlasena oli Wiedemann oma kaasajas peaaegu et suur üksiklane, kelle poole eesti keele moderniseerimisest ja standardiseerimisest parajasti väga huvitatud eesti rahvusmeelne keelekollektiiv aukartusega alt üles vaatas. Wiedemannist loodeti, et ta roogib Heraklesena puhtaks eesti keele Augeiase tallid, s.t ütleb, milline peab olema kirjaviis – see oli vanalt uuele üleminekul kirju ja segane –, milline mitmest-setmest kirjakeeles käibel keelevormist või sõnakujust on see kõige parem ja õigem ja milliseid nimetusi tuleb kasutada ellu tulvavate uute mõistete jaoks. Sellele lihtsameelsele ootusele Wiedemanni sõnaraamat ja grammatika otseselt ju ei vastanud: teoste eesti ortograafia on mõeldud keeleteadlasele ning teosed kajastavad kogu tolleaegset eesti keelt, osutamata enamasti skaalale õige-vale või parem-halvem. Tegemist on niisiis kirjeldavate, mitte reeglistavate teostega.

Moderniseeruv eesti keel vajas tohutul hulgal uut leksikat. Selle loomise üheks allikaks olid eesti murded, mille sõnu oli nüüd käepärane leida Wiedemanni sõnaraamatust. Veskil olnudki terminoloogiakomisjonides alati Wiedemanni sõnaraamat portfellist võtta. Murdeuurimine kujunes eesti lingvistika üheks peasuunaks ning kogumisel ja küsitluskavade koostamisel oli hea toetuda Wiedemanni sõnaraamatule. Tõlkimine oli uuenevas ühiskonnas väga oluline. Taas pakkus sama teos hindamatut abi, pakub õieti siiani: kuigi sõnaraamatuid on praeguseks palju rohkem, on nt eesti murrete sõnaraamatu lõpuleviimine kahetsusväärselt aeglustunud.

Nii Wiedemanni grammatika kui sõnastiku puhul tahan rõhutada sedagi, et need aitasid kindlasti kaasa uutmoodi, ühtse ja rikkaliku eesti normikeele tekkimisele. XIX sajandi esimesel kolmandikul Beiträges vaielnute unistus teostus: võtnud küll aluseks Põhja-Eesti keskmurde, võisid eesti keelekorraldajad nüüd eesti keeles vabalt kasutada ka teiste murrete jooni. Wiedemann viis suurejooneliselt lõpule selle arengukaare, mis vabastas murded ja rahvakeele halvustavast pitserist ja võimaldas üheks liita kaks tol ajal ikka veel alles kirjakeelt, tallinna ja tartu oma. Oled ju ise hästi iseloomustanud Wiedemanni-järgset Karl August Hermanni normatiivset eesti keele grammatikat (1884) ja väitnud, et selle edu üks põhjusi oli „keskne perifeeria”: Hermann kasutas põhiliselt oma Põltsamaa-lähedase kodukoha keelevorme, mis olid kahe eesti peamurde, Põhja- ja Lõuna-Eesti piirialal kummagi suhtes perifeersed, kuid sobisid mõlemat ühendama. Lõunaeestilisi ja muudestki murretest pärit sõnu ning jooni oli kirjameestel nüüd otsekui luba kasutada; selle ainese standardkeeles kohanemine/kohanematus on muidugi omaette küsimus.

Lingvistika seisukohast on Wiedemanni grammatika mõnetise ununemise üks põhjusi ehk seegi, et lisaks eesti grammatikakirjanduses valitsevale normatiivsele suunale hakati nii eesti kui ka soome-ugri ja indoeuroopa keeleteaduses ikka rohkem kasutama võrdlevajaloolist meetodit, millest Wiedemann oli oma uurimusi kavandades teadlikult loobunud. Seda otsust tuli tal põhjendada juba oma kaasaegsele innukale noorele keeleteadlasele Mihkel Veskele, ka grammatika eessõnas seletab Wiedemann: „Ajaloolise lingvistika lähtepunktiks peab ju ikkagi olema tänapäeva keel, ning mida täpsemalt ja laiemas ulatuses tänapäevast keelt tuntakse, seda kindlam ja laiem on baas selleks, et uurida ja avastada neid keelevorme, mis praegustele eelnesid või võisid eelneda”.

Mõnevõrra võis ka rahvus põhjustada Wiedemanni grammatika umbusaldamist: saksa keele jooni tõrjuti XX sajandi alguse eesti keelest sama innukalt, kui hiljem vene ja nüüd soome ning inglise mõjusid, ja Wiedemann oli ju ometi sakslane. Juba Hermann teatab oma grammatika eessõnas, et on käinud ise teed kui kaks meie suuremat keeletundjat Ahrens ja Wiedemann: „See tuli sest, et mina Eestlasena Eesti keele sees olen üles kasvanud ja ikka rahva seas elanud ja mul selle pärast keele kohta teised tundmused on kui nendel”.

Ellen Niit: Vähese kasutamise kohta ei oska midagi väita, sest ega me ei tea, kui palju seda on kasutatud. Vähese kasutamise üks põhjusi on ehk ka saksa keele oskuse vähenemine. Olukord oli teine XX sajandi alguses, kui puudus kõiki valdkondi hõlmav teaduslik eesti keele kirjeldus. Paul Ariste (1976, ESA , nr 22, lk 7) kirjutab, et Wiedemanni grammatika eessõnas on täielik kriitiline ülevaade teostest, kus juba varem oli eesti keele grammatikasüsteemi käsitletud, s.t seal oli eesti keele uurimise ajalugu. Tema tudengipõlves oli see üliõpilastele kohustuslik õppevahend.

2. Wiedemanni grammatika tõlge algab tõlkija asjatundliku sissejuhatusega Wiedemanni tegevusse ja grammatika kirjutamise tausta, seejärel on juttu ka tõlke võimalikust sihtrühmast, kes võiksid olla tõlkija arvates noorema põlvkonna eesti humanitaarid ja teiselt poolt eestihuvilised saksa keele valdajad. Kas midagi võiksid sellest raamatust leida teisedki keelehuvilised? Kui palju on selles ehedat eesti keelt, omapäraseid sõnu ja vorme?

Heli Laanekask: Kui tõlkimise lõpp paistma hakkas, siis unistasin tegelikult, et tõlke sissejuhatus oleks kollektiivne kirjutis: Wiedemanni grammatika murdekäsitlusest võinuks kirjutada nt Karl Pajusalu, foneetikast Ellen Niit, kirjakeele ajaloost ja morfoloogiast Jaak Peebo või Külli Habicht, sõnamoodustusest Reet Kasik, süntaksist Helle Metslang või Mati Erelt … Ka grammatika üldkeeleteaduslik taust ja võimalikud eeskujud väärinuks põhjalikumat süvenemist. Aga teist mõne juures, head kolleegid, maad kuulates sain aru, et sellise töö juurde asumine nõudnuks teilt vähemat hõivatust – ja minult rohkem energiat ning veenmisoskust, kui mul varuks oli. Muidugi oleksin pidanud veenmisega ka varem alustama. Wiedemanni grammatikat on siiski ka uuemal ajal interpreteeritud, autoriteks nt Paul Alvre, Paul Ariste, Toomas Help, Mati Hint, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop jt. Usun, et lingvistid leiavad Wiedemannilt edaspidigi nii klassikalisi seisukohti kui ka edasiarendamist väärt ideid. Mis puutub tõlke sihtrühma, siis selle üle pidin järele mõtlema enne tõlkima asumist – eriti seoses tõlke mõttekusega üldse, kui värske faksiimile (2005) oli olemas, aga ka seoses kommentaariumiga ja saksakeelsete sõnaseletuste tagasitõlgetega – ja nii ma need noored humanitaarid ja eestihuvilised saksa keele oskajad enda jaoks välja mõtlesin. Loomulikult võivad tõesti rohked keelenäited ja loendid pakkuda avastamisrõõmu igaühele, kes raamatut avama, sirvima või lugema juhtub. Löögem see lahti täitsa juhuslikust kohast: kiitsama, kiivama, koerama, kohmama, kohrama, koinama, kollama, kopsama, korjama, kosjama, koormama, kõhmama, kõrvama, kõõmama, kraanama … kas ma ikka päriselt oskan eesti keelt? Tõepoolest, praeguseks ongi mitmed keelendid saanud erilise arhailise varjundi, kõnelemata omaaegsest olustikust, mida need kajastavad. Saame aru, mis tähendab viidi varga pähe linna, aga mida tähendab tegi suremise pähe seaduse? Tõlkest võib leida nii Wiedemanni saksakeelse seletuse kui ka tõlkija eestikeelse ‘tegi surma puhuks korralduse’. Kui oleksin ajaloolane, luuletaja või kirjanik, siis hoiaksin seda teost lausa voodipeatsis või lauanurgal. Muide, tõlke esitlusel Tartus saimegi kuulata Wiedemanni grammatikast inspireeritud värsket luuletsüklit – aitäh, Luulur (alias Jaan Malin)!

3. Wiedemann nendib oma grammatika eessõnas, et eestlane oskab oma keelt täiuslikult kodukoha murde piires, ei ole olemas üldiselt tarvitatavat keelekuju. Ta ei püüa seda ka välja mõtelda. Tänapäeval näikse olukord olevat hoopis vastupidine: eestlane räägib koduski üsna kirjakeelelähedast eesti keelt, murdekeel on suuresti unustusse vajunud. Kas ja kui palju saab Wiedemanni grammatika olla abiks neile, kes on huvitatud mõne Eesti piirkonna vanast keelepruugist?

Heli Laanekask: Saab ikka: Wiedemanni grammatika sissejuhatuses on sisukas ja innovatiivne eesti murdeliigendusele ja murrete ning kirjakeele vahekorrale pühendatud osa koos keelenäidetega, ja kogu edaspidises käsitluses kasutab ta lisaks Põhja-Eesti keskmurdest ja tollastest kirjakeeltest nopitud keelenditele ka Eesti alade rahvakeelest pärit näiteid. Võru murde kohta oli ta varem (1864) kirjutanud ju ka päris omaette grammatika (uusväljaanne koos eestikeelse tõlkega 2002. a), kuid ikkagi kajastas ta Võru murret kui keskset Lõuna-Eesti keelekuju põhjalikult ka oma suures grammatikas.

Ellen Niit: Loomulikult on see heaks abivahendiks, sest Wiedemanni eesmärk oli grammatika koostamisel vägagi avar: tuua keskeesti keelepruuki (tp-l põhjaeesti keskmurret) kirjeldades paralleele ja andmeid teisteltki murdealadelt. Osa materjali on tal võetud ka varasematest grammatikatest ja trükistest. Analüüsitud on ka luulekeelt, mis pärineb peamiselt „Kalevipojast”. See võiks huvi pakkuda ka kirjandusteadlastele.

Grammatika sissejuhatuse teises osas „Murded ja kirjakeel” räägib autor kahest peamurdest, tallinnaeesti ja tartueesti murdest. Ta täpsustab, et õigupoolest tuleks neid nimetada kaheks peamiseks murderühmaks, sest neil on omakorda mitu alljaotust. Iga maakoha keelekasutuse järgi tunnevad naabrid ära, kust kõneleja pärit. Rahvakeele sõnade ja vormide najal tõmbab ta piiri põhja- ja lõunaeesti keelekasutuse vahele, iseloomustades neid üldiselt. Näiteks peatutakse Võru murde häälikulistel, vormilistel ja sõnavaralistel iseärasustel. Kuna aga grammatika on kirjutatud eelkõige Kesk-Eestimaa keele põhjal, võttes arvesse ka teisi murdeid, on põhjaeesti keele kirjeldus üksikasjalikum, ulatudes kaheksa leheküljeni lõunaeesti kahe lehekülje vastu. Üsna kõnekas on tema ettepanek jagada põhjaeesti keeleala Tallinna-Põltsamaa joonega kaheks – edela- ja kirdeosaks, mida ta siis üksikasjalikult kirjeldab. Edelaosa hulka on loetud ka saared, kuna kogu selles piirkonnas on olnud rootsi asustust.

4. Millised olid suurimad kõhklused tõlkimise juurde asudes?

Heli Laanekask: Kahjuks alguses kõhklusi ei olnud, vastupidi, kui mulle 2004. aastal Oulu ülikoolis loenguid pidamas käies selle ettepaneku tegid, asusin tõlkima suure rõõmu ja huviga. Esiteks olin kunagi saanud oma healt õppejõult ja kolleegilt Aino Valmetilt kingiks Wiedemanni grammatika 1875. aasta väljaande ja olin juba ammu tundnud vaikset süümepiina, et polnud seni raamatuga põhjalikumalt tutvunud. Tõlkides tuli raamat igal juhul korralikult läbi töötada. Vahemärkuse korras: vana tugev köide pudenes lõpuks nii laiali, et viimasel aastal töötasin aevastades ja nuusates; raamatueksemplar vajab nüüd tublit restauraatorit. Olin ka siit-sealt lugenud Võru murde grammatika eelmainitud tõlget ja mõelnud, mis ma teisiti teinuks. Samuti meeldis mulle väga juba too idee vanu grammatikaid eesti keelde tõlkida, millega Huno Rätsepa esialgsel juhendamisel oli algust teinud Marju Lepajõe Gutslaffi ümber pannes (ilmus 1998, lisandunud on teisigi). Arvasin ka, et minu ellu Eesti ja Soome vahel pendeldades sobib selline töö, mille võib iga hetk kõrvale panna ja mida iga hetk taas jätkata. Tegelikult kujunes see kõrvalepanemine muude ülesannete survel mõnikord liiga pikaks ja igakordne sisseelamine üpris vaevaliseks. Alguses sai koguni arvatud, et keegi võiks aidata pikkade eesti näitejadade kirjutamisel, mina vaid tõlgiksin need „vahepealsed saksakeelsed osad”. Piinlikku kergemeelsust tööle hakkamisel tõestab ka 2005. aasta faksiimile väljaandjate (Pajusalu ja Sutrop) eessõnas esitatud soovunelm: põhjaliku kommentaariga varustatud tõlge ilmuvat kahe aasta pärast. Võin küll öelda, et faksiimile ilmumise ajaks oli mulle selge, et ees seisab pikk ja raske töö, kartsin, et ei saa hakkama. Täbaraks osutus juba puhttehniline pool: teksti mahukus (originaalis ligi 700 lehekülge) ja eriline märgistik, mille arvutil tootmiseks käisin nõu küsimas keeleinstituudis Indrek Heina käest. Jätkuvalt tuli ette sisulisi raskusi ja kahtlusi. Kogenud tõlkija ja kirjakeeleajaloolane Kristiina Ross luges mingit algustükki, tegi häid märkusi – aitäh talle veel kord, süda läks siis veidi kergemaks –, ka muidu vaatasin ühtelugu Rossi jt Ahrensi-tõlkeid raamatus „Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200” (2003). Ma ei lahendanud kõiki asju päris samamoodi kui eelkäijad, aga oli hea tunda, et teisedki on seda laadi probleemidega kimbus olnud ja ikkagi hakkama saanud. Hea meel oli ka selle üle, et toimetajaks oli tubli ülemus, Tartu ülikooli eesti keele õppetooli tollane juhataja professor Mati Erelt pannud foneetiku, murdeuurija ja vilunud teadustoimetaja Ellen Niidi, kellega lähem tutvumine ja koostöö oli erakordselt meeldiv.

5. Tõlkes torkab silma selle imetlusväärne täpsus, säilitatud on ka omaaegne terminoloogia. Praegu vähem tuntud terminite seletused on tänuväärselt raamatus esitatud. Kas Wiedemanni arusaamine eesti keelest ja kirjeldusviis olid tõlgitavad? Kas jäi veel midagi, mille pärast tasub ka originaali poole pöörduda?

Heli Laanekask: Täpsuse tagaajajal tasub ikka originaali vaadata. Wiedemanni esitusviis on raskepärane ja üksikasjalik. Loodan siiski, et sellegi tõlke puhul kehtib kirvereegel, et tõlketeksti on lihtsam lugeda kui originaali. Tõlkimiseks on ju tulnud ka keerulistest asjadest ikkagi aru saada ja nii kujunebki ümberpanekust omamoodi seletus. Pikemalt ette kavandades oleks ehk võimalik olnud esitada Wiedemanni grammatikagi faksiimiletrükina koos paralleelse tõlkega? Muidugi poleks see sel juhul mahtunud ühte köitesse, kuid tekstide paralleelne lugemine-sirvimine olnuks kasutajale lihtsam ja sõnaseletuste tagasitõlkega seotu ehk kergemini lahendatav. Terminoloogia tänapäevastamist ei pidanud ma teaduslikus tõlkes õigeks. Termin pole ju üksnes sõnakuju, selles kajastub ka omaaegne nähtuste mõistmine, seletamine ja liigendamine. Mis puutub kommentaaridesse, sõnaseletustesse ja võõrkeelsete osade tõlgetesse, siis püüdsin anda ainult kõige hädavajalikuma. Näiteks ei esitanud ma üldjuhul Wiedemanni keelenäidete seletusi, kui Wiedemann ise polnud saksakeelset seletust lisanud. Näitematerjali hulgas leidub kindlasti nüüdsele eestlasele tundmatut, nii et arusaamiseks tuleks pöörduda Wiedemanni sõnaraamatu poole. Ladina- ja kreekakeelsed osad tõlkis ja kreekakeelse teksti kirjutas sisse professor Anne Lill, kes mõnd muudki täbarat kohta mõista aitas – aitäh!

6. Tänapäevane arusaamine keelest ja selle kirjeldusviisidest on Wiedemanni ajaga võrreldes suuresti muutunud. Mida see tähendas grammatika tõlkimise ja toimetamise seisukohalt?

Heli Laanekask: See tähendas vajadust süveneda ja mõista. Leidsin end sageli Wiedemanni imetlemas: milline vahe mõistus, milline töövõime, kui täpne, kui üksikasjalik, kui pädev analüüs!

Ellen Niit: Eks keelekirjelduse muutus ole toonud kaasa kõigepealt terminoloogilise probleemi. Kui terminid oleks asendatud, oleks see nõudnud kogu teksti suuremat ajakohastamist. Näiteks häälikuõpetuse osas on g, b, d ja z puhul märgitud, et need on helilised. Tänapäeval on g, b, d klusiilide väiksema häälduspingutusega hääldatud lühemad ja nõrgemad vasted, z-i määratletakse aga kui poolhelilist või -helitut. Selle hääliku märkimine tartueesti murdes ka rõhutu vokaali järel oli ootamatu (nt hobeze, nurizema, kiwize). Toimetamisegi käigus pidi täpselt (kuivõrd täpsus nii arvukate üksiknäidete puhul on üldse võimalik) näpuga järge ajama, millise kvaliteediga häälik sõnas on kirja pandud.

Laensõnade käsitluses näidatakse, et eestlane asendab puuduva hääliku oma häälikuga. Hääliku sch puhul on kodunenud laenudes s, kuid nooremates laensõnades on kirjutatud võõrapärase sch asemel võõrsõna paremaks tähistamiseks sh, millist häälikujärjendit kunagi eesti omasõnades ei esine. Ühendis sh on h hääldamatu täht ja seetõttu Wiedemann prognoosib, et neid sõnu ei saa eesti keeles hääldada teisiti kui s-algulistena, seega nt Schocolate > shokolád > sokolád (argihääldus ongi läinud seda teed, kuigi kirjakeeles on kasutusel š ). Peenenduvate (temal muljeeruvate) häälikute reas on ka r.

Peenenduse osas on mööndud, et murdeti võib olla kõrvalekaldeid kas vähenemise või laienemise suunas. Aktsendipeatükis mainitakse, et ülipika vältega sõnad erinevad teistest teravama rõhu poolest. Ta toob sisse kerge ja raske rõhu mõiste ning selgitab, et sama häälikstruktuuriga kirjapildi taga võib peituda erinev hääldus (saan : saani : saani). Huvitav on tähelepanek, et Võru murdes on sõnades raske rõhutamise puhul veel üks aste. Nimelt eristavat võrulased ühesilbiliste sõnade sisseütlevat käänet samamoodi kõlavast osastavast veidi tugevama rõhutamisega, nt mulk, kann, vakk, omastav (kerge rõhuga) mulgu, kannu, vaka, osastav (raske rõhuga) mulku, kannu, vakka, sisseütlev (veelgi raskema rõhuga) mulku, kannu, vakka. Seda esitades toetus ta ilmselt sulghäälikute analoogiale: häälikutest b, d, g tuleb osastavas p, t, k ja sisseütlevas pp, tt, kk, nt sõna nimetav ja omastav on hädä, osastav hätä ja sisseütlev hättä. See meenutab lähiminevikust foneetikute katset selgitada nn neljanda välte probleemi.

Tuuakse välja ka see, et Võru murdes võib ühes sõnas olla kuni neli varianti (nt uba, oa, osastav upa, sisseütlev uppa).

7. Eessõnas on osutatud probleemile eesti sõnade saksakeelsete tõlkevastetega. Need on otsustatud jätta teksti originaalkujul, mõnikord on tehtud tagasitõlge. Millised seigad andsid põhjust tagasitõlkeks?

Heli Laanekask: Möönan kohe, et siin võib nõudlik tõlke kasutaja näha ebajärjekindlust ja subjektiivsust, kuid tahaksin, et sellega lepitaks. Wiedemann on mõnikord lisanud eesti sõnadele saksa tõlked, mõnikord mitte. Selle joone olen tõlkes säilitanud, nagu ka saksakeelsed tõlkevasted ise. Tagasitõlke lisasin sel juhul, kui mulle tundus, et eestikeelne näide on praegusele lugejale tundmatu, aga ka siis, kui eestikeelne näide ja saksakeelne tõlkevaste päriselt ei kattu. Eestikeelne näide võib mõnikord olla laiema või kitsama sisuga kui saksakeelne tõlkevaste. See on ilmselt olnud Wiedemanni teadlik valik ja tahtsin sellest tõlke lugejale märku anda.

Ellen Niit: Olen eesti murrete sõnavaraga üsna pikalt tegelnud nii murdesõnaraamatu koostamise kui ka toimetamise käigus. Kuigi murdeid on süstemaatiliselt kogutud teatud Eesti piirkondadest Wiedemanni sõnaraamatu alusel, oli tema sõnaloendites palju esmakordset ja uut. Põhjaeestlasena olid minu jaoks kõige avastuslikumad vanad lõunaeesti keelest kogutud sõnad ja muidugi eriti rikas sõnatuletuse osa.

Sõnavara kiire arengu tõttu on mitmeid valdkondi puudutavad sõnad asendatud uutega. Seetõttu on tagasitõlked eriti vajalikud. Vanade ja harva esinevate sõnade tõlkimine oli ilmselt üks suuremaid probleeme. Sõnade tähenduse täpsustamiseks tuli pöörduda sõnaraamatute ja mitmete uurijate poole nii eesti keele instituudis kui ka Võru instituudis. Suur tänu siinkohal neile.

8. Grammatikal puudub käsitletud murrete, keelenähtuste ja sõnade register. Wiedemann on ise küll esitanud üsna põhjaliku sisukorra, paraku ei anna see täielikku ülevaadet. Kas tasuks grammatikast teha lisaks elektrooniline versioon, mis sisaldab registreidki?

Heli Laanekask: Wiedemanni sisukorda tasub tõepoolest tähele panna, see kujutab endast tegelikult omamoodi sisuregistrit, kus leidub selliseidki pealkirju, mida tekstis pole, mis aga teksti mõtet paremini mõista aitavad. Elektrooniline versioon grammatikast koos registritega oleks lihtsalt suurepärane. Juba lihtsalt võrgus olev tekst ise koos tavalisse arvutiprogrammi kuuluvate otsivõimalustega pakuks huvilisele paberraamatut täiendavaid võimalusi.

Ellen Niit: Sõnaregister tuleks üpriski mahukas, sest tundub, et autor on esitanud mingit nähtust kirjeldades süstemaatiliselt näitestiku oma sõnaraamatust. Elektroonilise versiooni puhul pole aga mahul tähtsust. Kahtlemata kergendaks see materjali leidmist.

9. Mis tunde jättis see aastatepikkune suurtöö eesti keele kohta – kuivõrd on igapäevane eesti keel muutunud, võrreldes Wiedemanni aegadega, selle 135 aastaga?

Ellen Niit: Keel on muidugi muutunud ja muutub kogu aeg. Sõnakasutuse muutustest on juba räägitud. Ka tüvede astmevahelduses leiab sõnu, mis sel ajal olid nõrga astme vormides veel kahesilbilised, kuid on tänapäevaks lühenenud ühesilbilisteks ja mis seetõttu käänduvad teisiti, nt saad : saau : saadu, roog : roou : roogu, saag : saae : saagi jt.

Muutunud on ka grammatikakirjeldus. Näiteks on Wiedemannil noomeni puhul vaid kümme käänet. Tänapäeva kaasaütleva käände kohta ütleb ta, et käändelõpp -ga on tekkinud tagasõnast, mistõttu see ei ole teiste käänetega võrdne. Käänete hulka ei kuulu ka olev ja rajav, na- ja ni-lõpulised vormid on esitatud määrsõnadena.

Tegusõna kategooriatest on meie päeviks lõplikult kadunud nn võimalikkust näitav kõneviis ehk potentsiaal, mida Wiedemanni hinnangul Eestimaal enam üldse ei kasutata, kuid mille kohta oli veel võimalik lõunaeestist esitada paradigma. Kadunud nähtustest esitab ta isikulise passiivi täisparadigma lõunaeesti murretes.

Kaudse kõneviisi (temal relatiivi) tunnuse vat asemel on ta esitanud va- ja vat-tunnuse, ma- ja da-tegevusnime ja minevikuvormides nud-kesksõna. Verbaalnoomeni alla liigituvad ka tänapäevased ja-tegijanimi ja mine-vorm.

Muutumatute sõnade puhul on palju vana ja kasutuselt kõrvale jäänut, kuid nii mõndagi tuli mulle tuttav ette saare keelest, nt jooni ‘millestki saadik’, kohe ‘poole’, teis(s)ele ‘teisele (poole)’.

10. Millised olid põnevaimad leiud Wiedemanni grammatikat tõlkides ja toimetades? Mida põnevat on sellel ikkagi pakkuda tänapäeva lugejale? Miks peaks selle raamatu kätte võtma?

Ellen Niit: Kuna olen tegelnud murdefoneetikaga, oli põnev jälgida, kui täpselt oli Wiedemann kasutanud foneetilist kirja. Oma märgi olid saanud vokaali pikkus, lõunaeesti ülipikad vokaalid, algupärased diftongid, peenendus, lõunaeesti larüngaalklusiil, poolhelilised s-id jm. Pani mõtlema, et ilmselt veel 150 aastat tagasi oli eesti keele häälduses võimalik kuulda täishäälikujärjendite vahel vana silbipiiri, mis oli tekkinud b, d, g ja s kao tagajärjel.

Heli Laanekask: Ma muidugi ei usu, et üks vana grammatika, kui tahes hea või põhjalik ta ka poleks, võiks kujuneda müügi- või lugemishitiks. Kuid siiski on Wiedemann nüüd tegelikult jõudmas rahvani, kelle keelt ja kombeid ta nii suure armastuse ja põhjalikkusega kirjeldas. Loodan, et eesti keelest nt magistri- või doktoritööd kirjutav kraadiõppur silmab ka seda teost: mida siis vana Wiedemann asja kohta ütleb? Loodan ka, et grammatikatõlke ilmumine inspireerib meid Wiedemanni pärandiga edasi tegelema. Tõlkimist ja kommenteerimist ootavad tema mitmel pool laiali artiklid, ka tema etnograafia- ja folkloorialane teos „Eestlaste sisemisest ja välisest elust” („Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten”, 1876) väärib tõlget. Ka reisipäevikud ja -aruanded, samuti praegu käsikirjas perekonnalugu koos mälestustega on tähelepanu väärt; olengi kuskilt nagu poole kõrvaga kuulnud, et viimase avaldamine olevat Tartus plaanis.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming