Kui keel on suurem kui rahvas ise

Jüri Viikberg

„Vadja keele sõnaraamatu” 7. ja viimase köitega on kogu sõnaraamat (2651 lk) lõpuks trükist ilmunud ja see oli oodatud sündmus  kõigile kasutajatele, nii keelemeestele kui ka paljudele keelesõpradele. Aeg-ajalt tavatsetakse küll öelda, et ei ole suuri ega väikesi keeli, on vaid väiksemad või arvukamad rahvad, kes neid keeli kõnelevad. Vadja keel on hea näide, et keel võib olla suurem kui rahvas ise. 

Vadjalased on teadagi meie kõige lähedasem  ja lähem sugulasrahvas Narva jõe taga Ingerimaal ning nende keel meile teistest keeltest arusaadavam. Paljude töiste aastakümnete jooksul on keele- ja rahvateadlased käinud vadja külades talletamas nende erakordselt rikkalikku etnoloogia- ja folkloorimaterjali. Vadja rahva suurus ilmnebki eeskätt nende kultuuripärandis, mis on säilinud imeteldava sitkusega läbi aastasadade rahva viimsete riismete ja tänapäevani välja. 

Vadja keelt on alati peetud omaette keeleks,  mitte teise keele murdeks (nagu näiteks isuri puhul vaetud), hoolimata sellest, et vadjalastel pole olnud oma kirjakeelt, omakeelset haridust ega kirjandust. Ka 1920.-1930. aastail olid vadjalased ainus rahvas Loode-Venemaal, kellele oma kirjakeelt ei loodud. Sugulaskeelena on aga nende keelt väga tähtsaks peetud, seda kogutud ning uuritud. 

Vadja keele sõnaraamat ehk vadjaa tšeelee sõnatširja on murdesõnaraamat, mitte normatiivne ega kirjakeele sõnaraamat. Alussõnavara  (204 000 sõnasedelit) on kogutud vadjalastelt endilt ja see unikaalne sõnakogu on tallel Tallinnas Eesti Keele Instituudi keelearhiivis. Üle poole alusmaterjalist ehk ligi 120 000 sõnasedelit on kogunud neli inimest: Paul Ariste (44 100 sedelit), Dmitri Tsvetkov (18 500), Elna Adler (33 000) ja Karl Kont (23 000). Eraldi taimenimesid on kogunud Gustav Vilbaste (4000), merendusalast sõnavara Tiit-Rein Viitso (2000 sedelit). Vadja keel jaguneb lääne- ja idamurdeks, millele lisanduvad isuripärane Kukkusi murre ja XIX sajandil hääbunud kreevini murre. (Kreeviniteks nimetati sakslaste poolt 1440. aastatel Kapriost Kuramaale kaasa viidud vadja sõjavange.) Keeleainest on kogutud 19 läänevadja ning 5 idavadja külast. Ent ammendatud on ka kõik (varasemad) vadja keele alased trükised ja käsikirjad. Vanimad, Fjodor Tumanski sõnaloendid pärinevad Peter Simon Pallase sõnaraamatust 1787. aastast. Eri aegadel kasutatud  erinevad kirjaviisid on ühtlustatud ning näited esitatud lihtsas loetavas transkriptsioonis, näiteks: mi enäp õppõõD, se kerkeäp ellää maa päällä (’mida rohkem õpid, seda kergem on elada maa peal’).       

Sõnaraamat on sisult mahukas ja rikkalik, ülesehituselt aga lihtne ja kasutajasõbralik. Märksõna järel on esitatud levikuandmed ning tähendus eesti ja vene keeles. Järgnevad keelenäited (laused või katked) on antud koos eesti tõlkega. Et keelematerjal pärineb nii rahvasuust kui ka üles kirjutatud keelenäidetest,  on kogutud eri aegadel ja eri isikute poolt, siis leidub seal ohtralt hääliku- ja murdevariante. Eraldi märksõna on saanud näiteks akkuna ’aken’ ja ikkuna ’aken’, lahzikkõin ja lahzukkõin ’lapsuke’, birata ja birätä ’piriseda’, millele osutavad viited. Kasulik on teadmiseks võtta, et ühise märksõna all võivad esineda nii h-ga kui ka üksnes vokaaliga algavad sõnad (nt iiri ja hiiri, aisõa ja haisõa ’haiseda’), sõnaalgulise b, d, g asemele võib ilmuda p, t, k (garniza ~ karniza  ’karniis’). Vadja keelele on küll iseloomulik, et eesvokaali ligiduses on k-häälik muutunud tš-ks, kuid mitte alati. Ootuspärase jõtši ’jõgi’ juures leidub ka jõki ja märksõna entši all on kirjas henki ’hing’. Kui kasutaja näiteks eeldab, et eesti kiuru (’lõoke’) vadja vasteks on tšiuru, siis 7. köitest ta sellist märksõna ei leia, sõna leidub hoopis märksõna kiuru all 2. köites. Koostajate poolt märksõnaks tõstetud sõnakuju on suurema leviku ning esinemissagedusega, seega  on märksõnadeks iiri (ja hiiri selle variant), jõtši (~ jõki), tšesä ’suvi’ (~ kesä), kiisseli ’kissell’ (~ tšiiseli), opõnõ ’hobune’ (~ õpõnõ) jne. Harilikult avavad inimesed sõnaraamatu mingit sõna või tähendust otsides ja jätavad saatesõna hoopis vaatamata. Kuid asjata! Tulu vaid tõuseb, kui lugeda ka sissejuhatust, kus on antud sõnaartikli koostamise põhimõtted ning materjali esitamise kord.   

Kui sõnaraamatu koostamine võttis esialgu  plaanitust märksa rohkem aega, siis selle ühe ja suure tegemise kõrval hakkasid ilmuma üksikmurrete sõnastikud Soomes: läänevadja Kukkusi murde sõnaraamat (1980, toim Seppo Suhonen), idavadja Mahu murde sõnastik (1986, toim Jarmo Elomaa, Eino Koponen, Leena Silfverberg), vadja keele pöördsõnastik (1989, toim Johanna Laakso) ja läänevadja Jõgõperä murde sõnastik (1995, toim Johanna Laakso). Kreevini keeleainese kommenteeritud  kogumik ilmus 1997. aastal Saksamaal Wiesbadenis (Eberhard Winkler). 1990. aastatel ilmus akadeemiline vadja keele sõnaraamat ka Tallinnas, jõudis neile teistele järele ning sai lõpuks valmiski. Aitäh tegijaile! 

Last but not least. Tegu on erakordse sõnaraamatuga, mis ei lõpe ü-ga, ö-ga ega z-ga, vaid ptruu-märgiga (ψ). Viimased kolm huulepõrinaga algavat märksõna on ψtuuko-ψtuuko ’lehma meelitussõna’, ψuko ’lehmade kutsumissõna’ ja ψuu ’hüüe hobuse peatamiseks’.  Meie ÕSis ja seletussõnaraamatus leiduvad ptrr, ptruu ’hobust peatuma sundiv häälitsus’ ja ptruutama ’ptruu-hüüdega hobust seisma sundima’. Võib-olla on see just see, mis vadja sõnaraamatust (lõpuks) meelde jääb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming