Kuld on jäänud jälgedesse

Veronika Kivisilla

Alliteratsioon pole absoluut üksnes me rahvaluules, vaid üldse keeles ja meeles, see saadab igaüht, sealhulgas ajakirjanikke, prosaiste ja luuletajaid. Mulle meeldib mõte laulvast kõiksusest ning inimese oma elu laulust. Lugesin hiljaaegu ingliskeelset artiklit ühe aafrika suguharu kohta. Neil on tavaks arvestada lapse sünniaega hetkest, mil tulevane ema loob laulu, millega ta kutsub uut hingekest siia ilma ja oma kehasse. Selle laulu õpetab ta ka väljavalitud isale, et laulda seda koos last eostades ja oodates. Kui aeg käes, lauldakse laulu vastsündinule. Sellest saab tema elu laul, mida ta kuuleb lapsena paljudel puhkudel – enne uinumist või kui vajab lohutust. Aga tihti ka täiskasvanuna – elu jooksul õpitakse ja lauldakse mõistagi mitmeid teisigi laule, aga just too oma ei lase valele teele sattuda. Loomulikult lahkub inimene kord siit ilmast suurde laulvasse kõiksusse sellesama elu jooksul väga lähedaseks saanud laulu saatel. Kas pole võimas ja kõnekas?

Kuid – pöördun nüüd Aafrikast Eestisse ja teen juttu laulmisest üldse, oma häälest ja laulust ning üles noppimata kullast, mis ootab veel tänapäevalgi neid, kes vaevuvad regivärsijälgedesse astuma ja minevikuvaime teretama. Alustama pean aga hoopis nukramas toonis, et hiljem võiks lootusrikkama viisi üles võtta.

Meie lapsed sünnivad tollest laulvast kõiksusest tihtilugu üsnagi laulutusse ellu. Norm on pigem see, et ema ei laula unelaulugi, vaid paneb plaadi peale. Kui sedagi. Olen tihti kohanud järgmist pilti: väike laps vaatab bussiaknast välja ja lauluisu võtab võimust. Veel on temas alles tilluke trubaduur, kes käigult laule loob, kes laseks end laulul kanda, sest kõik põnev, mida ta teel näeb, ju lausa peab lauluks saama. Aga ei – ema või isa müksab küünarnukiga: „Tss! Kas sa saad kuss!” Ja väike inimene unustab peagi, et ta on tegelikult ju sünnist saadik laulda osanud.

Koolis võib juhtuda, et laulmine on lihtsalt üks äraolemise tund, kus mõni laps mis tahes põhjusel suudki lahti ei tee. Minu kooliajal leidus veel õpetajaid, kes üsna kiiresti viimsegi laulusoovi ja -julguse lämmatasid lausega „sinule on küll karu kõrva peale astunud”. Ega siis tõesti väga suud avama kippunud. Usun, et selliseid õpetajaid enam pole. Küll aga on muusikaõpetuses küllaga muid kitsaskohti. Esiteks tihe programm – igas tunnis jälle uus laul, mida õpetaja teises klassi otsas klaveri taga laulab. Enamasti ei jää laulud meelde, sest neid ei korrata piisavalt, kooliprogramm nõuab materjalist läbikappamist. Kinnistamise võti on kordus – vastasel korral läheb nii nagu tüüpiliselt – meelde jäävad äärmisel juhul laulu esimene rida ja refrään. Eelkõige aga teeb muret muusikaõpetajate puudulik ettevalmistus me oma rahvalaulu õpetamise osas. Lihtsam näib laulda lapi, indiaani või bantu laulu, aga omaga jäädakse hätta. Siin annabki kõige enam tunda oma häälest ja laulust võõrandumine ja järjepidevuse katkemine. Tean, et paljud muusikaõpetajad libisevad vastavaist lehekülgedest lihtsalt sujuvalt üle. Mõned siiski püüavad kohusetundlikult võtta ette need paar rahvalaulu, mis on õpikuisse pikitud, aga jäävad jänni, sest õpilane tunneb ära: kui laul pole oma õpetajale, ei saa ta omaks ka talle. Juhtubki nii, et laste ees on kohmetu õpetaja, kes ei tea, mida ja miks ta teeb, ja lapsed ei mõista, miks nad peavad seal tunnis mingit ürgaegset laulu „maietama”. Protsess on alanud valest otsast, teema on avamata, taustsüsteem loomata. Kasutegur on nullilähedane, kui rahvalaulu vaid nuusutada. Muusikaõpetuse programm ja õpetajate ettevalmistus aga ulatuslikumat pühendumist ei võimalda. Vaja oleks läbimõeldud kava, eraldi ainet, pärimusõpet, kas või üks tund nädalas.

Laulmisest kaugenedes aga jääb oma hääl üha võõramaks ja häbenemisväärsemaks, nii et näibki lihtsam temast vabaneda nagu adenoididest või pimesoolest. Kui nii, siis võime küll veel vaid inertsist nimetada end laulurahvaks, lüües endale uhkelt vastu rinda – me ju laulame ometi iga paari aasta tagant laulupeol! Tahtmata pisendada laulupidude ülevust ja tähendust kultuuriloos, on tohutus ühendkooris laulmine siiski midagi hoopis muud.

Tahan tuua veel ühe näite. Olen kahel korral Georg Otsa nimelises muusikakoolis andnud rahvalaulu üldkursust. Kursuse lõpuks oleme rääkinud vanemast ja uuemast rahvalaulust, analüüsinud regivärsiline rahvalaulu vormi ja stiili, puudutanud paikkondlikke eripärasid. Oleme tutvunud vastavate trüki- ja internetimaterjalidega, laulnud igas loengus. Oleme rääkinud improviseerimisvabadusest. Siis on hetk, mil igaüks peab otsima välja ühe laulu, mis teda kõnetab, ja selle ette kandma. Siin peaks kõik olema lihtne, sest need noored õpivad ometigi muusikat. Enamik saabki kenasti toime, tunda on isegi laulumõnu. Ometi on olnud, et mõned astuvad ette murelikult noodi ja helihargiga ja esitavad „oma laulu” akadeemilisel moel, nagu teeks rasket tööd, närvis iga võimaliku „vale” noodi pärast. Raske on paberiusku maailmas minna tagasi tunnetuslikku. Keeruline on tuua tagasi laulumõnu selle algses tähenduses: mõnu kui hetke, paiga ja kõiksusega üheks saamine laulu kaudu.

Eelneva põhjal tundub justkui paraja julgustükina kõneleda pöördumisest päris vanadele lauluradadele. Kas pole need lootusetult sammaldunud? Kas pole regivärss mingi ürgloom, neljajalgne trohheus midagi brontosauruse-taolist, kelle jalad vaevalt et mööda asfalti astuda oskavad? Ja on selleks üldse tarvidustki? Usun siiski ja siiralt, et on. Ühes laulus on „kuld jäänud jälgedesse” ja seal leidub veel küllaga kulda meiegi jaoks. „Kes oli ullu, noppis kulla? Mina olin ullu, nopsin kulla.” Meil on põhjust seda nüüdki otsida ja noppida, sest vajame sel kiirel ja heitlikul ajal pidet, meil on vaja oma keele ja hääle jõudu, oma rütmi ja laulu. Regilaulud võiksid meid veel kõnetada ja kaasa haarata ka ses vilkuvas ja tümpsuvas maailmas.

Kuigi üldine pilt pole alati kuigi lootusrikas, annavad mitmed olukorrad, kursused, loengud ja laagrid õnneks märku sellest, et mõnedki mustrid on meis sügaval alles, ilma et ise seda aimaksimegi. Kindlasti pole side jäädavalt katkenud.

Kõige lihtsam on lastega. Tasub silmas pidada ja osa võtta pärimusringidest ja -laagritest, mida mitmel pool Eestis korraldavad Celia Roose, Annika Mändmaa, Margit Kuhi, Mari Tomp jt. Viimase eestvedamisel tuleb tänavu augustis teist korda pärimuslaager „Saame kodus kokku”, mis on mõeldud põhiliselt väliseesti lastele. Isegi nende laste puhul, kes ei ela eestikeelses keskkonnas, võis eelmisel aastal näha, kui elujõulised on mõned juured. Neis tiksus vääramatult too ürgne rütm, nad olid loovad ja mängulised, laulsid lõputult laule pikemaks ning laiemaks. Kui leidlikud olid nende loodud poeetilised sünonüümid. Ja kui üllatavalt võimas on laste alliteratsiooni-soon! Ega täiskasvanuiski see kuivaks pole jäänud! Võiks öelda, et alliteratsioon on suisa meie sisemine sund. Me ei märka seda ise, aga paneme ilmselt alateadlikult nimesid ja pealkirjugi sel sunnil: Hell Hunt, Kärme Küülik. Alliteratsioon seab end ajalehepealkirjadesse: „Suvine sats sõdurpoisse sõitis sõjaväkke”. Otsatult palju on algriimist aetud ütlemisi, vanasõnu ja kõnekäände: „ei püsi pudeliski”, „käi kuule kurke müüma”, „käib käest kätte”, „kured läinud, kurjad ilmad, haned läinud, hallad taga”, „varesele valu, harakale haigus”. Nii võib öelda, et alliteratsioon pole absoluut me rahvaluules, vaid üldse keeles ja meeles. See saadab ajakirjanikke, prosaiste, luuletajaid – vaatke kas või, kui võimsalt taob alliteratsioonirauda näiteks Jürgen Rooste oma tekstides.

Tulen tagasi oma hääle ja laulu juurde. Väikesed lapsed, nagu öeldud, avanevad kiiresti, võtavad vedu, laulavad kaasa, nõuavad ja vajavad laule. Täiskasvanud on puisemad, ürgne olemus, soovid ja vajadused on sügavaisse olmeelukihtidesse mattunud. Mõned aastad tagasi olin Viljandi pärimusmuusika festivalil öisel regilaulude laulmisel. Kahjuks ei mäleta ma enam, kes võttis eest üht väga pikka laulu. Põnev oli jälgida, kuidas osa inimesi reageeris. Esmalt tekkis rahutu nihelus – kuhu ma nüüd sattunud olen, mis siin õieti toimub ja kaua see veel aega võtab? Kui aga laul oli kestnud juba minutit kümme, tekkis tuntav leppimisemoment, rahutud raugesid, lasid end laulul kaasa viia, kuni viimaks oli juba peaaegu transsilangemise tunne ning oleks võinud jäädagi laulma. Selgi aastal oli Viljandi festivalil regilaulupesa, mille eestvedaja oli Kairi Leivo. Soovitan suurel festivalil niisuguseid väikseid laulupesi otsida. Hoopis teine tera, kui ainult välimölluga piirduda, kus vahel polegi peaaegu et vahet, millise kontserdiga üldse tegu on – on vaid ülearu vali heli ja õlletopsidega tiksuv inimsumm. Avastagem vaikuse ja aegluse võlu, pikaldaselt lahti rulluvad lood! Kas pole aeglane taas mitte moes ka söögi-ilmas? Laskem siis puljongil rahus podiseda! Võtkem ja laulgem rahulikke, monotoonseid viise just kiirete ja närviliste olukordade kiuste ja nende tasakaalustamiseks. Kas poleks vägev, kui ema või isa hakkaks liiklusummikus seisvas autos kraaklevate laste rahustamiseks üht pikka laulu laulma? Muide, need vanad pikad laulud jäävad väga lihtsalt pähe, sest neis on lugu ja mõte. Abiks meeldejätmisel on ka algriim ja mõttekordused. Ja alati võib ise juurde luua, kohandada ja varieerida!

Aga kust vanu laule võtta? Millest alustada oma laulu(de) otsingut? Siin on tänapäevastest võimalustest tõesti tolku. Vanad laulud pole enam õnneks ammu vaid muuseumitolmused tondid. On arvukalt internetilehekülgi ja plaadistusi, nende seas ka korrastatud autentne väärtmaterjal, kolmest plaadist ja raamatukesest koosnev „Eesti rahvamuusika antoloogia”. Loomulikult võib repertuaari ammutada ka tänapäevasemasse kuube seatud tõlgendustest. Hea abivahend algajale huvilisele ja just nimelt lasteaia- või kooliõpetajale on Celia Roose „Kooli folkloorikogumik”, mis annab asjalikke juhtnööre ja integreerib toredal moel minevikupärandi tänapäeva. Ülevaatlik on Veljo Tormise ja Ülo Tedre väike „Regilaulik”, millest ilmus eelmisel aastal juba teine trükk. Sealt leiab vanemat lüroeepikat, aga ka tavandilaule. Arhailine murdekeel sisu mõistmisel takistuseks ei osutu, enamik tekste on kirjakeelsemaks seatud. Vanem regilaulukala leiab juba tee Herbert Tampere ja Ingrid Rüütli antoloogiate juurde ning viimaks julgeb ette võtta ehk ka „Vanad kandled”.

Mul on tõesti tunne, et vajame praegu mingis mõttes rohkemgi pidet ja tasakaalu kui mõnes möödunud sajandi pöörases-pöördelises ajas. Oma häält ja laulu tundes, seda lauldes on seda lihtsam hoida. Laulud on nagu teed. Hakkad linnast minema, algul mööda asfalti, aga peagi mööda kruusateed. Siis aga mööda pisikesi käänulisi muldseid-kuldseid radu. Ja see kuld on puha meie päralt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming