Kust on pärit ungarlased?

Gábor Bereczki, fennougrist, Budapesti ülikooli emeriitprofessor

20. august on Ungari riigi asutaja Püha Istváni päev        Ungari keele soome-ugri päritolu avastati üle 300 aasta tagasi. Üks Hamburgi arst Martinus Fogelius ehk Martin Vogel (1634–1675) võrdles 35 ungari ja soome sõna, millest 23 praegugi paika peavad. Lisaks esitas ta terve rea strukturaalseid kokkulangevusi, mis tihtipeale keelesugulust ei tõestagi, vaid näitavad ainult, et soome ja ungari keel on tüpoloogiliselt  sarnased. Sedasama tegi Amos Comeniuski (1592−1670), mistõttu peeti teda kaua aega ungari keele soome-ugri päritolu avastajaks. Võrdleva keeleteaduse arengus oli oluline filosoof Leibniz, kellel oli üsna selge ettekujutus soome-ugri keelte sugulusest. Tähtis osa soome-ugri keelte uurimisel oli Rootsi sõjaväe kaptenil F. J. von Strahlenbergil (1676−1747), kes oli Venemaale sõjavangi sattununa 13 aastat Siberis, kus uuris soome-ugri ja altai rahvaste  etnograafiat ja keeli. 1730. aastal ilmus „Euroopa ja Aasia põhja- ning idaalad” („Das Nord- und Ostliche Theil von Europa und Asia”), kus ta jaotas sealsed keeled kuude rühma: esimesse kuuluvad ungari, soome, mansi, mordva, mari, komi, udmurdi, handi, eesti ja liivi keel. Sellega luges ta üles peaaegu kõik soome-ugri keeled, osutades selle kõrval õigesti ka soomeugri ja samojeedi keelte sugulusele.  

     

Teine uurimisperiood kestis umbes poolteist sajandit. Aastal 1713 pöördus Leibniz kirjaga Venemaa tolleaegse keisri Peeter Suure  poole, et too annaks käsu koguda impeeriumi rahvaste keeltes muinasjutte ja muidki tekste. Ettepanek läks täide Katariina II valitsemise ajal; vabal ajal tegeles keisrinna ka ise meelsasti keeltega. Organiseeriti ekspeditsioone, millest mõned kestsid mitu aastat. Teisest Kamtšatka ekspeditsioonist võttis osa ka saksa keeleteadlane J. N. Fischer (1697−1771), kelle kõige tähtsama töö „Siberi sõnastik” („Vocabularium Sibiricum”) käsikirja kasutasid paljud tuntud teadlased,  teiste hulgas aga ka ungarlane Sámuel Gyarmathi (1751−1830). Seda võib pidada soome-ugri keelte esimeseks etümoloogiliseks sõnastikuks (u 300 etümoloogiat). Tänu Fischeri tööle levis soome-ugri keelte suguluse fakt XVIII sajandi teisal poolel Lääne-Euroopas, eelkõige aga saksa teadusringkonnis. Tähtis sündmus oli ungari munga János Sajnovicsi „Tõestus. Ungarlaste ja laplaste keel on sama” („Demonstratio. Idioma Ungarorum et  Lapponum idem esse”) ilmumine. Ta ei olnud keeleteadlane, vaid matemaatik ja astronoom, kellena käis ka laplaste juures. Teose esimene väljaanne ilmus Kopenhaagenis 1770. aastal, teine aasta pärast Nagyszombatis. 

Teine väljapaistev ungarlane Sámuel Gyarmathi oli elukutselt arst, kuid tema ajal olidki teadlaste huvid laiemad kui praegu; tema ungari keele grammatikat tsiteeritakse tänapäevalgi. 1795. aastal sõitis Gyarmathi Göttingeni, kus tutvus laialt tuntud saksa ajaloolase A. L. Schlözeriga, kelle „Põhjaalade üldajalugu” („Allgemeine nordische Geschichte”) avaldas  Gyarmathile tugevat mõju. Oma eespool mainitud ungari grammatikas kirjutab ta, et ungari keel sarnaneb heebrea, kaldea ja araabia keelega, kuid soome, mansi ja udmurdi keele uurimine veenis teda, et ungari keel kuulub nende keelte rühma. Uurimuste tulemused võttis ta kokku raamatus „Ungari keele grammatiliselt tõestatud sugulus soome soost keeltega” („Affinitas linguae hungaricae cum linguis fennicae originis grammatice demonstrata”), mis  ilmus Göttingenis 1799. aastal. Sajnovicsi ja Gyarmathi tööd tähendasid suurt edasiminekut soome-ugri keeleteadusele, rajati võrdleva keeleteaduse alused. Sellega lõppes soomeugri keeleteaduse kangelasperiood. XIX sajandi teisel poolel ilmusid üksteise järel soome-ugri keelte grammatikad ja sõnastikud, enamasti soomlaste, eestlaste ja ungarlaste sulest.       

  Aastal 1883 asutas Otto Donner SoomeUgri Seltsi. Umbes poolsada teadlast saadeti uurima soome-ugri rahvaste keelt, etnograafiat ja folkloori. Kogutu väljaandmiseks asutati ajakiri Suomalais-ugrilaisen Seuran Toimetuksia.  Tänaseks on ilmunud umbes 250 köidet. Ka Ungari TA toetas vähesel määral keeleteadlaste sõite, kõigepealt manside ja hantide juurde. XX sajandi alguseks oli soome-ugri keeleteadus niisugusel tasemel, et ei olnud enam korrektne rääkida teooriast, nagu meie diletandid seda tänapäevani teevad. Matemaatiline väide, et 2 x 2 = 4, ei ole teooria, vaid fakt. Selles, et saksa keel on germaani keel, mis on kaugemas suguluses romaani, slaavi, iraani  ja teiste keeltega, ei kahtle enam keegi. Soomeugri keeleteadus on indoeuroopa keeleteaduse järel teisel kohal, soome-ugri keelte võrdleva foneetika panevad paljud aga esimesele. Ungari keele ja soome-ugri sugulust ei ole enam võimalik ümber lükata, seda tunnistatakse igal pool maailmas.   

    Võiks arvata, et keelesuguluse probleem on Ungaris lõplikult lahendatud, kuid asi ei ole kaugeltki nii. Sajnovicsi raamatu ilmumine 250 aastat tagasi lõhestas ühiskonna. Enamik protestis ägedalt, sest Sajnovicsi väidetu erineb  radikaalselt sellest, mis on Ungari keskaegsetes kroonikates ungarlaste päritolu kohta kirjas. Nende järgi tulid ungarlased Aasiast, lähemalt Sküütiast ja on hunnide sugulased. Attila kultus oli tõsine. Ungari aadelkond oli üsna arvukas (u 10%) ja Ungari ühiskonnas juhtrollis. Hiilgava mineviku otsijad ei peatunud kaugeltki hunnide juures. Miklós Zsirai loeb 1943. aasta vaimukas artiklis „Keeleajaloolisi kummalisusi” („Nyelvtörténeti csodabogarak”) üles kõik keeled,  millega on diletantide arvates ungari keel suguluses. Niisuguseid leidub vähemalt 50. Péter Domokos on pühendanud monograafia küsimusele, kuidas ungari kirjamehed on aegade jooksul Sküütia ja Lapponia teema puhul jagunenud. Sküütia on traditsioonilise hunnide ja Lapponia soome-ugri suguluse sümbol. 

Luuletaja János Garay on kirjanikuna näiteks Sküütia poolt, aga ülikoolis õpetas ungari keele soome-ugri päritolu. TA sekretärina tundis János Aranyi hästi kõike, mis oli seotud ungari keele sugulusega, ja kritiseeris oma kolleegi Ferdinánd Barnat, kes oli toonitanud ungari ja soome folkloori võrdlevas artiklis liigselt ungari  ja soome keele sugulust, milles Aranyi meelest keegi vaevalt kahtleb. Oma eepose „Buda surm” („Buda halála”) on ta kirjutanud aga täielikult keskaegsete kroonikate vaimus. Ilmselt oli see rohkem talle meele järele.       

Legend hunnide ja ungarlaste sugulusest elab tänapäevalgi. Mis on teada hunnidest? See oli üks Kesk-Aasia rahvas, kes elas Hiina  naabruses. Nende keelest või keeltest ei tea me peaaegu mitte midagi. On säilinud umbes 25 isikunime, peaaegu 20 võib seletada ida-iraani keelte alusel, 5-6 on türgi päritolu. Oletatakse, et 19 hunni hõimust rääkis 1-2 türgi keelt. Kui hunnid hakkasid Euroopa poole rändama, türklaste arv kasvas. Ida-Euroopa steppides alistasid hunnid gootid ja segunesid nendega. Nimede järgi otsustades kubises Attila suguvõsa gootidest ja germaanlaste muinaslegendides esinevad  hunnid germaanlastena. Nimi Attilagi on samuti germaani päritolu. Selles on sama suffiks, nagu kuulsa gooti piiskopi, piiblitõlkija Wulfila nimes (Wulf ’hund’ + -ila). Nii paljude germaanlaste hulgas ei jää kohta ungarlaste jaoks. Esimese keskaegse kroonika kirjutaja Simon Kézai võttis legendid välismaa allikatest eesmärgiga hunni päritolu abil toonitada ungari kuningliku dünastia hiilgust.       

Ammust ajast leidub pooldajaid ka ungari ja türgi keelte sugulusel. Ühiseid sõnu on tõesti palju, kuid juba ammu on selge, et need on laensõnad, morfoloogiaski on tegu tüpoloogilise kokkulangevusega. XIX sajandi viimasel kolmandikul algas nn ugri-türgi sõda, millest  ajakirjanduski elavalt osa võttis. Kuulus ungari turkoloog Ármin Vámbéry (1832−1913) oli suurte teadmistega keeleteadlane, kuid ei suutnud iseõppijana võistelda prof Budenziga. Too oli Göttingenis õppinud geniaalne mees, tema professorid olid oma aja kõige väljapaistvamad lingvistid. Vámbéry tunnistas oma lüüasaamist ja paistis, et ugri-türgi sõda on igaveseks läbi, kuid türgi suguluse pooldajad on viimasel ajal jälle pead tõstnud. Nad on küll  jäänud argumentidega jänni või siis on need olnud liiga lapsikud. Üks ungari antropoloog kirjutas näiteks, et ungarlased ja uiguurid on sugulased, sest paprikaga tehtud kanapoeg on mõlema rahva rahvustoit.   

Diletantide hulgas lõid arvatavasti kõige suuremaid laineid ungari-sumeri suguluse pooldajad. Olgu öeldud, et sumeri keelt on proovitud seostada peaaegu kõigi keeltega,  kuid tulemusteta. Sumeri keele rääkijad elasid tänapäeva Bagdadi linnast lõuna pool. Tekste on säilinud IV aastatuhande lõpust eKr, III aastatuhande keskelt algab tugev akkadi, s.o ühe semiidi keele mõju ja sumerid lähevad üle akkadi keelele. Ungari-sumeri suguluse pooldajad ei pea imelikuks, et ungari sõnavaras pole kõrbega seotud sõnade kihti. Ungari sõna homok ’liiv’, teve ’kaamel’ on türgi laensõnad.   

Samal ajal on rikkalik Põhja-Euroopa oludele viitav, soome-ugri keeltega ühine loodusnähtuste terminoloogia, näiteks ung jég (s, e jää), ung lom (s, e lumi), ung tél (s talvi, e talv). Sama rikas on soome-ugri sõnavara, mis peegeldab jõgede ja järvede maailma. Soome  ugri keeltes on suur ühtsus numeraalide, sugulussuhete, loodusnähtuste nimetuste alal. Viimase 60 aasta jooksul ei ole ma aga leidnud ühtegi sumeri sõna, mida võiks võrrelda ungari keelega. Sumeri suguluse pooldajate kõrvus kõlavad ungari ja sumeri sõnad peaaegu ühtemoodi, mõnede avastused ületavad terve mõistuse piiri. Üks nende väljapaistev esindaja Ferenc Badinyi Jós on oletanud, et ka Jeesus olevat olnud sumerlane, s.o ungarlane,  ja jüngrid olid samuti ungarlased, ainult Juudas oli juut. Leidub siiski inimesi, kes niisugust jama usuvad.         

Üks levinud väide on, et selle kõik on ungarlaste rahvustunde alandamiseks välja mõelnud austerlased. Kui Viini valitsus oli ungarlaste soome-ugri päritolu pooldaja, miks ei lubatud siis soome-ugri keelte kateedri asutamist Budapesti ülikooli? See juhtus alles 1872. aastal, kui Ungaril olid Austriaga juba võrdsed õigused. Hiljem astunud Austria asemele Nõukogude Liit, kes samuti surunud ungarlastele peale soome-ugri suguluse ideed. Seal maksis  aga ametlikult Marri teooria, mille järgi keelte sugulust ei ole olemaski, isegi slaavi keeled ei ole selle järgi sugulaskeeled.       

  Diletantid imestavad: kui ungari ja soome keel on sugulaskeeled, mispärast ei ole nad siis sarnased? Itaalia ja saksa keel on sugulaskeeled, aga palju vähem sarnased kui ungari ja soome keel. Viimastel on vähemalt sarnane kõla. Viie-kuue tuhande aastaga võivad keeled tundmatuseni muutuda, aga võrdleva keeleteaduse abil saab nende suguluse tõestada. Soome-ugri keeltes on 600−700 ühist sõna. Diletandid küsivad: kust on pärit ülejäänud  kümned tuhanded sõnad? Nad unustavad, et tüvisõnadest võib tuletada kümneid tuhandeid uusi sõnu. Ungari sõnal ad ’andma’ on suures seletavas sõnaraamatus 150 tuletatud ja kokkupandud vormi.     

Tegelikult pole siin pistmist keeleteadusega, tegu on rahvusteadvuse patoloogilise häirega, ja see ei ole ainult ungari nähtus, vaid mõnel naaberrahvalgi küljes. Selle „haiguse” põhjus võib olla rahvuslik alaväärsustunne. Ungarlaste puhul tuleb kõne alla ka traditsioon: hiilgava ajaloo juurde otsitakse sobivaid sugulasi, soome-ugri keelesugulus ei olevat ungari rahvustundele sobiv vundament. Vale vundamendile  tugevat maja aga ei ehita. Hiilgavate sugulaste pärast ei hakka maailma rahvad meid rohkem austama. Tänapäeva pragmaatiline maailm hindab iga rahvast tema aktuaalsete saavutuste järgi. Miks ei peeta näiteks soomlasi küllalt esinduslikuks? Materiaalselt ja vaimselt on nad maailma esimeste rahvaste hulgas. Eestlaste puhulgi võib leida palju saavutusi, mille üle nad võivad või võime uhked olla. Eesti koorikultuur on esimeste hulgas maailmas:  Arvo Pärt ja Veljo Tormis kuuluvad kõige väljapaistvamate heliloojate hulka. Viimasel kahel aastakümnel on Eesti areng olnud nii kiire, et Ungari on peaaegu igal alal maha jäämas. Handid ja mansid on küll kahanevad väikerahvad, nende rahvaluule on aga terve maailma jaoks suur ja hinnaline varandus. 

Keelesuguluse diletantism levis esmajoones emigratsioonis, ent on viimasel ajal leidnud pooldajaid paremäärmuslaste hulgas kodumaalgi. Kuigi neid pole palju, on nad küllaltki agressiivsed, kuid riigiraadios ja -televisioonis on diletantlike õpetuste levitamine keelatud. Viimasel kahekümnel aastal on soome-ugri rahvaste koostöö poliitilisel tasandil tugevnenud, kuid kirjanduse tõlkimine pole kahjuks nii hästi organiseeritud kui varem. Sõprusliikuminegi  võiks laiem olla. See mõjuks soodsalt ka soome-ugri rahvaste enesetundele. Olen elu jooksul püüdnud selle heaks teha kõik, mis olen suutnud. Minu aeg on läbi, minu lootuseks jääb tulevane põlvkond.
Artikli aluseks on 18. mail Eesti Keele Instituudis Fenno-Ugria Asutuse hõimuklubis peetud loeng.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming