Luule

 

Mathura

MISSIOON

 

Pikaldases päikeseloojangus Säksijärvi rohked rõõmsalt kudrutavad

lainekesed mängivad mu mõtetega. Nad kutsuvad endaga, kuigi

tean, et see on juba teine novembri nädal ja olen külmetanud

liigsest pingest. Nagu igal õhtul on tänagi igas ilmakaares

erinevad värvid – olen siis nendega kääksuval purdel imekspandavalt

puutumatust säilitanud vee kohal. Kui helistaksin sulle siit eemale Alpide

vahele lihtsalt et jagada seda vallatut rahu, ma ütleksin tere

 

ja et ma olen ammu tahtnud öelda, et mu usk on neis

videvikes ja ses madalas taevas, mis üha madaldub teekonnal kaugemale

põhja poole ning mis üha pikendab varje, siis kui sügispäike ilmub

välja ühel justkui juhuslikult äraeksinud täiuslikul nädalavahetusel;

mu usk on ses, et olen sind ära tundnud siis kui tunnen ära

su naeru; naeru, mis millekski ei kohusta ega kõnele samamoodi

nagu sõnad; mu usk on, et ma pole usklik ega vähemgi ateist. Jumal

 

on sügavam kui pöörduvad pühakud ja petetud pühendunud, kõrguvad

katedraalikuplid või klammerduv kaanon ning samas pimedus on

põhjalikum kui mälu puudumine paradiisist või soovimatus leida

oma elule mõte. Ma ei tunne seda kriiskavat jutlustajat: “Olge

päästetud!” Olge paremad kui teised, olge midagi muud kui te oskate

olla. Aga laps joonistab paberile õuna ja ütleb, et see on õun ning

see ongi reaalsus ta mahedas päevas. Jumal lõi usu ja inimene tegi

 

lunastusest isikliku mõjuvõimu. Ma tahan sulle rääkida hoopis

hooaja viimastest lindudest, keda ma ei tunne, ent kes lendavad läbi mu

tõstet silmade eest. Tahan rääkida sellest metsast, kuhu ma sattusin, soojast

samblasest kivist, millel istuda, hingata ja ehk mõelda loobumusest kui rajast

jätta religioon, mis motiveerib hirmuga, ning põletada ka see ajaleht

kultuuriga, mis hingab sisse raha ja välja poliitikat, olgu ookrivärvi

kangas ümber ihu või hoopis tumesinine T-särk kirjaga “Nurmijärvi”.

 

Hommikuks tekib ümmarguse järve äärele ühtlase ringina

õhkõhuke jää. See järv, see haugilomp, on savihall, teine ta kõrval

piprakollane nagu päikese uni. Märjad pehmed pärlid langevad nagu

kristallselged noodid taeva klaverilt ja neis ongi vastus. Sa oled kontideni

üllatunud mu häälest ja neis ongi vastus. Sa tead, et ma olen õnnelik ja see

ongi lahendus. Õnnelik nagu sinagi, sest sa sündisid kord ja selline sa olid

oma katkematus kohalolus. Me mõlema naerud segunevad.

 

13. – 16. XI 2004

 

Bandit Khan

VANAD MEHED

 

vanad mehed mängivad pargis kaarte

oo kuis silub ne’ õpetatud nahka mahe sügistuul

kuis sasib ne’ naisi ja tütreid

kui päev on lõppemas

 

vanad mehed mängivad pargis kaarte

ja aasta saab läbi

ne’ halattide all

on peidus veel mõned kaardid

pargipuude vaikses sosinas

 

pea kustub eluküünal

hellitlevas surmatuules

üks käsi enam ei käi

teised vanad mehed ütlevad

“ega elu pole kaardimäng kui

ne’ kaardid enam ei liigu”

 

 

SENIIT

 

oo kuis palav põletab inimelu

justnagu vett rändaja kuivand suus

justnagu kaunitari tumedat nahka

kui ta mägiojas end peseb

ja jultund mehepilgud teda

himuralt vaatavad

 

oo kuis palav põletab inimelu

vesipiibu suitsus ja teeaurus

kaovad õnned kaovad kurbused

vaid vanad mehed teavad

mis on selle kõige mõte

ja kas üldse ongi

 

 

IHUKAITSJA

 

mõõgaga ihukaitsja vaatas mulle

oma kurbadel tapjasilmadel otsa

ja ütles: “lahku siit võõras

sa ei kuulu siia”

 

märkasin tema rebenenud kinganina

ja kivitut mõõgatuppe

 

“lahku siit võõras sa ei kuulu siia“

ütles ta ühtäkki eriti kuival

kõrbeliivasel häälel

 

 

RÄNDUR

 

vesi oo vesi

ülemlaulu sul laulab üksik rändur

kaamli kannatusega järgmise oaasini

silmis ootavad rikkused ja

1001 haaremiöö loorid

 

ripsmeil peesitab higi

 

vesi oo vesi

sääl näe paistabki

mis sääl näe paistabki

silm ei seleta talle

 

enam

 

kõrbetuul puhub üle

üksiku ränduri puhkava keha

liiv katab miraažid

ja haaremiööde loorid lehvivad

ta pragunenud nahal

nagu saladus pimeduse saabudes

 

 

PROHVET

 

prohvet seisab üksi

nagu lootuse põlemine üle

tumeda maa ja pimeda rahva

valguse oaas

pundunud silmadega karavani teel

koitva uue maailma võimas

eluandev kiir

ka sultanid ja suurvesiirid

põlvitavad rahvaste hulgas

ja vaatavad

tema helendavaid näojooni

 

prohvet ise ei näe midagi

talle paistab päike silma

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming