Luuleprõmmud udmurdi moodi

Udmurdi luuleprõmm on nagu metsaallikas: heliseb vaikselt, on puhas, õrn ja tugev.

Muš Nadii

Betti Alveri read „Sündinud sõnad ei sure. Alasti süda ei aegu“ ühes Udmurdi külakoolis seinale riputatud vaibal.

Betti Alveri read „Sündinud sõnad ei sure. Alasti süda ei aegu“ ühes Udmurdi külakoolis seinale riputatud vaibal.

Muš Nadii

Soome-ugri luuletajate esimese poetry slam’i korraldas 2010. aastal soome kirjanik Jouni Tossovainen. Soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni kongressil Oulus prõmmutas luulet 13 luuletajat, kelle päritolu oli mitmekesine ning keeli samuti palju: Saamimaast Ungarini ning Soomest Komimaani. Esimese koha sai tookord saami luuletaja Niilas Holmberg. Osavõtjate saadetud tekstid olid slam’i alguseks inglise keelde tõlgitud ning köidetud raamatuks „UgricSlam!2010“, mis anti kaasa igale kongressil osalejale. Luuletusi hindasid ugri prõmmul prantslased Eva Toulouze’i juhtimisel.

Viie aasta eest korraldati esimene luuleprõmm ka Udmurdimaal, korraldajaks Petr Zahharov, noorteajakirja Invožo ning eelmisest aastast ka Umurdimaa kirjanike liidu juht. Esimesed prõmmud toimusid Iževskis, kus venekeelsete autorite kõrval osales vaid mõni udmurdikeelne luuletaja. Siis läks prõmmutamiseks külades ja väiksemates linnades. Administratiivseid üksusi ehk rajoone on Udmurdimaal 25 ja ajakiri Invožo tahab jõuda igasse rajooni. Udmurdimaal prõmmitakse praegu siiski aeg-ajalt, pole veel välja kujunenud ürituste rütm ja nende läbiviimise viis.

Oma loomingu valjuhäälne ettelugemine, teiste ees esitamine, on udmurdi kultuuri- ja keeleruumis uus nähtus. Esimesena tuleb meelde kirjanik ja näitleja Otšei Tolja, kes esines oma naljajuttudega Udmurdimaa lavadel peaaegu 35 aastat, esitas enda järgi kohandatud rahvalaule ja sketše.1 Luuletuse lauluna esitamine on aga alati olnud au sees, barde on Udmurdimaal vägagi palju, 1980ndatel ja 1990ndatel korraldati isegi bardide võistlusi. Uus ning mitte väga populaarne nähtus on udmurdi räpp, räppi viljelevaid lauljaid ja ansambleid on vähe: Pavol on läinud ajalukku ühe plaadiga, ansambel Amiso wott oli omal ajal tuntud.2 Tänapäeval teatakse rohkem sellest ansamblist võrsunud Bogdan Anfinogenovit, kes on silmapaistev poplaulja ja omapärane luuletaja. Tema laul „Superudmurdid“3 kõlas omal ajal udmurdi raadios iga päev. Oma venekeelseis luuletusis kasutab Bogdan udmurdikeelseid sõnu rohkem illustratsioonina, näiteks olgu luuletus „G punkt“.4 Praegu esineb Bogdan hiphoplauljana,5 tal on teoksil vene ja udmurdi segakeelne ingliskeelsete sõnalisanditega projekt „Keldri-under­ground“. Tahaks loota, et ta õpib udmurdi keele selgeks ja hakkab rohkem udmurdi keeles kirjutama. Praegu seisab ta teiste noorte venekeelsena üles kasvanud udmurtidest tegijate reas, keda kuulates ja nähes saame aru: tegu on nendega, kes „õpivad nüüd udmurdi keelt rääkima“.

Kus on aga need, kes on luuletanud kogu aeg vaid udmurdi keeles? Neid pole tänapäevases linnaruumis nähagi. Vanema põlvkonna luuletajad tulevad oma loominguga väga harva välja, Loomingu moodi ajakirjas ilmub nende sünnipäeva-publikatsioone. Aeg-ajalt ilmub proosa- ja luuleraamatuid, mitte küll nii palju, kui oleks oodanud. Kirjanikud elavad vaikset elu, töötavad ajalehtede või ajakirjade toimetuses, koolides, kirjastustes, kes kus. Udmurdikeelses raadio- ja tele-eetris pole nende loomingu jaoks ruumi. Neid ei ole näha ega kuulda. Raamatuid ilmub vähe. Kui raamat ilmubki, siis võib juhtuda nii, et lugeja ei saagi sellest teada, sest pole üht suurt poodi, kuhu oleks kokku kogutud kogu udmurdi keeles ilmunu. Pole ka ühtset infosüsteemi. Sama lugu on CDde jm väljaannetega. Üheski ajalehes või ajakirjas pole ülevaadet udmurdikeelsetest väljaannetest. Nii tulebki võtta telefon ja helistada ühele või teisele poeedile, et küsida, mida on uut, lugeda internetis avaldatut või haarata raamaturiiulist varem ilmunud raamat. Õnneks neid on!

Tänavu jaanuaris käisid Udmurdimaal Eesti kirjanduspäevi läbi viimas Jaan Malin, Roomet Jakapi ning Triin Soomets. Korraldasimegi siis koos ajakirjaga Invožo Alnaši rajooni luuleprõmmu ehk AlnashSlam’i. Tegime ajalugu, sest siin pole varem luuleprõmmu korraldatud. Oli rõõm näha, kuidas üritusele lõid kaasa Alnaši rajooni ettevõtjad, raamatukogu ning kirjandusmuuseumide töötajad, kohaliku ajalehe ja raadio ajakirjanikud.

Rõõmu kõrval oli aga ka muretsema panevaid asjaolusid. Nimelt nägin imestusega, kuivõrd on udmurdi haritud inimesed harjunud udmurdi keelt mitte kasutama: poetry slam’i kuulutus oli trükitud ainult vene keeles, reeglid kohalikus ajalehes ilmusid ainult vene keeles. See tähendab, et minu korraldatud üritus, mis oli mõeldud ühe Udmurdimaa rajooni (elanikest on 80% udmurdid) udmurdi keeles kirjutavatele luuletajatele ning udmurdi kirjanduse ja keele armastajatele, jõudis udmurdi haritlaskonna, minu enda kursusevendade ja –õdede, minu ammuste tuttavate käte läbi udmurdi inimeste ette puhtalt venekeelsena. Kuulutuse puhul aitas olukorda parandada venekeelse kuulutuse ettenäitamine ja küsimus „Mis see on?“.

Pisut keerulisem oli lugu luuleprõmmu reeglitega: kõik tekstid läbivad eelkontrolli, üritusest osa võtta soovijale teatatakse saadetud tekstide põhjal, kas ta saab või ei saa osaleda, tekstid ei tohi põhiseadust rikkuda, ei tohi kasutada roppe sõnu jms. Kõike seda nähes mõtlesin ma: huvitav, kes on see noor luuletaja, keda nii kardetakse?

Olukord tuli päästa. Nüüd sain tunda interneti võimu. Lugesin venekeelsed slam’i-reeglid ükshaaval üles ja küsisin Jaan Malini käest, kuidas tehakse Euroopas. Vestluse teksti avaldasin internetis ja mõistagi ainult udmurdi keeles. Oli jagajaid ja laikijaid.

Luuleprõmm toimus 13. jaanuaril, osalejaid oli 13 inimest: nooremad või vanemad naised, üksainuke poiss. Oli ka kaks venekeelset luuletajat. Iga udmurdi luuletaja pidas oluliseks lugeda udmurdikeelse luuletuse kõrval kindlasti ette ka oma venekeelne luuletus. Selline oli tendents … Saal oli täis kuulajaid. Esimest kohta jäid jagama kaks inimest: pensionär Maria Gankova ning põhikooli õpilane Olga Kamaševa.

AlnashSlam algas eesti luuletajate esinemisega, see lõi loomingulise meeleolu, hääleimprovisatsioonide peale kerkis kuulajate huulile naeratus. Esile tõusid luule kõla, sõnamäng ning luuletuse esitamisviis. Kaks järgmist päeva udmurdi televisioon näitaski aina Triin Soometsa, Jaan Malinit ja Roomet Jakapit. Meid kutsuti ka udmurdi raadiosse, kahjuks mitte nii kauaks, nagu eelmise aasta jaanuaris, kui pidime Contra ja Jan Rahmaniga otse-eetris kolm tundi sisustama.

Kas luuleprõmm elab edasi? Millised tendentsid ja nähtused toob ilmsiks jaanuaris 2016 toimuv AlnashSlam, ma veel ei tea. Usun siiski udmurdi luuleväesse ja ootan ainult head.

1 https://www.youtube.com/watch?v=H8nJoNlUTb4

2 Selle tuntuimat lugu vt https://www.youtube.com/watch?v=dMX72fg9DsY

3 https://www.youtube.com/watch?v=0qxoKNom0B0

4 https://www.youtube.com/watch?v=oCKfHBViiSc

5 https://www.youtube.com/watch?v=XrXQqwxo4nc

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht