Märkmeid linnast

Sven Vabar

Meie linn oli heidikuid täis ja neid tuli aina juurde. Nii ei saanud see edasi kesta. Siis hakkasime neid suurele prügimäele küüditama, millele ehitasime kõrge aia ümber. Prügimäeelanike arv aina kasvas ajapikku ja meie linna rahvaarv vähenes. Lõpuks olime linnas kinni püüdnud ja prügimäele saatnud iga viimse kui kaltsaka. Siis panime hiigelprügila lõplikult kinni, et keegi sealt välja ei pääseks. Kellelgi polnud võimalik sinna enam ka siseneda ja polnudki tarvis, sest meie, vähesed järelejäänud korralikud linlased, võtsime kasutusele uued, moodsad ja puhtad prügimäed. Linn jäi hõredaks ja tühjaks. Meid oli vähe järel, me olime vaesed ja meil oli raske, kuid me pingutasime tublisti ega käinud mitte mingi hinna eest alla. Paljud meist jäid nälga või haigeks ning surid, lapsi sündis väga vähe. Aga me pingutasime. Nii möödusid kuud. Isegi aastad. Selle ajaga me unustasime heidikud ja suure, õudse vana prügimäe pea täielikult. Me ei teadnud, kuidas see määratu kaltsakatehord seal omadega hakkama sai.

Siis, ühel talvisel varahommikul, kui oli kohutavalt külm, saabus läbi tänavaid paksult katva udu meie linna kõige peenemasse hotelli nõrkusest ning küllap alkoholist või mõnest muust mõnuainest taaruv asotsiaal. Olime hämmastusest keeletud, sest polnud juba pikka aega näinud ühtegi heidikut. Mees haises hingematvalt, tema nägu oli punase veini karva ning kere pundunud. Ta oli mähitud mingitesse ebamäärastesse kaltsudesse ning käe otsas oli tal kümme paksult dollareid täis tuubitud kilekotti. Kuigi hotelli kõik toad olid tühjad, sest turiste ja väliskülalisi ei käinud meil juba ammu, anti asotsiaalile kõige peenem sviit ja talle otsiti linna parimad arstid.

Kui ta juba veidi kosunud oli, einestas ta iga päev hotelli restoranis, kus ei viibinud kunagi kedagi peale tema ning kelnerite, kokkade ja klaverimängija. Kogu personal teenindas teda ennastunustava püüdlikkusega, serveerides talle suurepäraseid delikatesse ning veine, mida ühelgi hotelli külalisel polnud raha endale lubada ka siis, kui meie linn veel suur, jõukas ja välismaalasi täis oli. Mitte et mees niisugust kuninglikku menüüd endale nõudnud oleks ? seda lihtsalt serveeriti talle sama enesestmõistetavalt, kui tema selle ära sõi. Lauakombeid tundis ta laitmatult, kuid polnud võimalik aru saada, kas tal oli oma fantastilistest delikatessidest täiesti ükskõik ja sama hästi oleks ta võinud süüa hirsiputru, või võttis ta oma hinnalisi eineid tõepoolest tema jaoks ainuvõimalikena. Ta ei vaevanud end kunagi toitude väljavalimisega ning sõi vastuvaidlematult ära kõik road, mida talle ette kanti. Suures tühjas restoranis mängis pianist vaikselt mõnd d?ässlugu ning kelnerid seisid ja ootasid reas, rätid käsivarrel puhkamas, niikaua kui mees rahulikult einestas.

Uudis asotsiaali saabumisest meie parimasse hotelli levis linnas kulutulena. Inimesed hulkusid hotelli ümber, katsudes saada personalilt mingeidki inforaase kummalise, päratu rikka heidiku kohta. Kuid keegi ei teadnud mitte midagi. Mees ei rääkinud muidu, kui oli hädavajalik oma nõudmiste väljendamiseks. Kui mees ei söönud ega maganud, oli ta oma toas ning keegi ei teadnud, mida ta seal tegi. Keegi ei julgenud teda ilmaasjata tülitada.

Umbes kuu aega pärast saabumist, kui mees end juba hästi tundis, saatis ta rätsepa järele. Too saabus, võttis mõõdud, lahkus ning nädala pärast kandiski mees elegantset vestiga helebee?i suveülikonda. Ta nägi välja suurepärane. Tal olid küll endiselt pundunud keha ning tumepunane nägu, kuid kas ei leidu küllalt seesuguse välimusega ärimehi ja poliitikuidki. Tema ülikond, liigutused, maneerid ja kõnnak olid pingutamatult elegantsed.

Mees oli nappide käskluste abil palunud enesele tuua ka õlgkübara, paari kingi ning neli suurt kohvrit. Siis pakkis ta oma tohutud dollaritagavarad kohvritesse ning lasi takso kutsuda, et sõita lennujaama. Lennujaam oli suletud, kuna juba aasta-poolteist ei olnud keegi tundnud vajadust meie linna või siit ära lennata. Kuid linnavalitsusest tehti kohe paar kiiret telefonikõnet ning selleks ajaks, kui mees lennujaama jõudis, oli üks igaks juhuks (milliseks siis? Kas sellekssamaks?) sõidukorras hoitud väikelennuk valmis sätitud ning kodudest väljaaetud stjuardessid ja piloodid oma kohtadel.

Nagu käsu peale kiirustas lennujaama ka kogu linnarahvas. Seal nad siis kõik olid ja imestasid ise ka, kui vähe neid järele oli jäänud. Kui nad kõik lennujaama ümber tihedasse summa kogunesid, ei moodustanud nad õieti korralikku, suurt rahvahulkagi. Pelk käputäis, hale vari kunagistest lõpututest massidest. Linnavalitsuse härrad seisid oma alamate kõrval kõige ees ning tunnistasid tummalt, kuidas mees tagasi vaatamata lennukile läks, sel ajal kui neli õblukest stjuardessi ? iga kohvri tarvis üks ? tema järel pagasi pardale vinnas. Lennukitrepp tõmmati üles, uks suleti ning lennuk hakkas liikuma. Rahvas jälgis keset jäist, talvist hommikut vaikides, kuidas lennuk õhku tõusis ning kiiresti pilvedesse kadus. Paar üksikut väikelast lehvitas.

.

Ühel palaval päikesepaistelisel

esmaspäeval, kui kogu suurlinn kihab,

saabub hetk, kui keegi ega miski ei hoia enam ennast tagasi.

Päike paisub taevas hiigelsuureks, kõik läheb äkitselt heledaks nagu tuumaplahvatuse ajal ning kraadiklaasid purunevad, kui elavhõbedasambad neist suure kuumuse mõjul välja purskuvad. Kes kõnnib või jookseb, paneb järsku nagu kaugushüppaja kogu oma jõu meeleheitlikku hüppesse, kes sõidab autoga, vajutab kogu keharaskusega gaasipedaali, kes räägib, naerab või nutab, hakkab sel hetkel kõigest kõrist karjuma. Inimeste päevamõtted ja unenäod hakkavad kulgema kui film, mis on pandud projektorile jooksma tuhandekordse kiirusega. Kuid see kõik vältab paar sekundit ning siis äkki kõik tardub ? hüppaja oma õhuhüppel, auto superkiirendusel, karjuja oma karjesse. Mõtlejad ja nägijad oma mõtetesse ja nägemustesse. Kõik on järsku vaikne. Päike taevas aga säilitab oma ebaloomuliku suuruse ning heleduse. Teraselt kuulatades võib aimata üht väga vaikset helinat. Inimesed, nende kehad, autod, lennukid ja mõtted kulgevad alates sellest hetkest edasi algul üks millimeeter, siis mikromeeter, siis nanomeeter sekundis. Veel üks väike viiv ja kõik on täiuslikult tardunud. Ja siis hakkab kogu mateeria hõrenema. Lõpuks ongi järel ainult miraa? linnast, autodest, trammidest ja inimestest, kes olid veel hetk tagasi tegelikud, käegakatsutavad.

On siiski midagi, mis säilitab oma tahke materiaalsuse ? see on liiv. Nüüd on kõikjal liiv. Kõrb. Ja õhk täis miraa?e tulikuuma kõrbe kohal.

Ja siis ilmub ühe liivaluite tagant välja üks must kuju. Ta jalutab aeglaselt, vaadates teda ümbritsevaid pettepilte. Kuju liikumise tulemusena lööb tardunud näilikkus tema ümber kergelt võbelema ning hägustub kohati. Kuju hingab pettepilte ühes õhuga sisse, ajades miraa?i veelgi rohkem segamini. Välja aga hingab kuju mitte tillukestes kopsukotikestes sassipööratud pettepilte, vaid puhast, läbipaistvat õhku. Ka kuju selja taga pole mitte sassipööratud näilikilma räga. On hoopis säravvalgest päikesepaistest täidetud puhas koridor, mille must kuju on oma liikumisega tekitanud. See on nagu kolmemõõtmeline versioon joonest, mille keegi on näpuga tõmmanud üle värvilisest liivast peeglile moodustatud keerulise kauni mandala, nii et joon peegeldab puhast, selget taevast.

Must kogu kaob teise luite taha. Kuid millalgi pöördub ta tagasi. Aina uusi ja uusi teid mööda, jättes selja taha järjest rohkem puhasvalgeid, läbipaistvaid koridore. Kiiret pole tal kuskile, aega on tal maailm. Lõpuks jäävad järele ainult tema ja kõrb täis lõõmavat päikest. Siis vaikib lõpuks ka too vaikne helin ning kõik jääb täiesti vaikseks, kui välja arvata musta kogu harvad sammud liival. Kaua ta selles hiiglaslikus tühjas kõrbes jalutab, pole teada. Võib-olla igavesti. Igaks juhuks.

.

Kui päike paistab, seisavad inimestel asjad hästi meeles, aga kui vihma sajab, ununeb kõik kiiresti.

Täna hommikul tõusis päike pärast pikki-pikki aastaid kestnud lakkamatut sadu ja mulle hakkavad asjad tasapisi meelde tulema.

Näiteks see, kuidas ma vanasti linnas elasin. Kogu aeg sadas. Tänavad ja majad hallitasid, asfaldist tungisid läbi seened ja taimed. Võimatu oli näha isegi mõnekümne meetri kaugusele.

Ja mul hakkasid asjad meelest ära minema. Alguses ei olnud asi väga hull. Ma lihtsalt ei leidnud üles oma asju, unustasin ära kohtumisi, ei tundnud ära tuttavaid. Kuid mälu hägustus iga kuuga aina enam ja lõpuks ei suutnud ma meenutada kõige vähematki. Ma ärkasin hommikul üles korteris, mis võib-olla oli mu kodu. Ma ei osanud mulle antud päevaga mitte midagi peale hakata ? võib-olla oleksin pidanud minema tööle. Minu kõrval lebas võhivõõras naine. Võib-olla oli ta mu abikaasa.

Ma ei pidanud vastu ja põgenesin linnast. Linna ümbritses soo, millel polnud lõppu. Jäin sohu elama. Ehitasin vähe kuivemale kohale onni ja tegin selles tuld, millel küpsetasin kõikvõimalikke kalu ja limukaid, keda soojärvedes ja -ojades ohtralt leidus. Harjusin ära ja lõpuks polnud mu elul midagi viga. Ma ei pidanud enam midagi mäletama.

Kuid täna enne koitu lakkas vihm ja aastaid õhus rippunud paks hägu hajus. Kui päike tõusis, tulin oma onnist välja ning nägin, et mind ümbritseb onnidemeri, mis ulatub silmapiirini. Linn, mis kunagi oli olnud hiiglaslik, on selle uue aja asunduse kõrval tilluke ja tühi ning selle läbivettinud varemed on ümber piiratud lõpmatust soost täis üksikuid onne. Me kõik tulime oma hüttidest välja ning imestasime esimeste koidukiirte valguses üksteise ja oma hädiste elamiste üle.

Küllap saame nüüd, kui päike paistab, jälle tuttavaks. Rändame üle terve viljaka soo laiali ja meid saab palju. Ehitame suuremaid ja tugevamaid hütte oma peredele ja austame sood, mis meid toidab. Mälestus linnast ja selle lõpust muutub aina kaugemaks ja võõramaks, kuid sellest saab lugu, mis põlvest põlve kandub. Me jutustame seda edasi, see muutub ning teiseneb ajapikku ja sellest saab meie loomislaul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming