Mustlased. Elu filmi taga

Vahur Laiapea, dokumentaalfilmi „Mustlase missioon” autor

* Mustlaste esimene ränne Indiast Euroopasse leidis aset ilmselt IX-X sajandil. Esmakordselt mainiti mustlasi Eestis 1533. aastal Tallinna rae turbekirjas. 1748. aastal kehtestati Vene tsaaririigis mustlastele keeld siseneda ilma vastava loata Tallinna ja Riiga. 1841. aastal koondati Eesti aladel elavad mustlased tsaari käsul elama Laiuse piirkonda.  1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 776 mustlast. Aastatel 1941–1944 hukati suur osa Eesti mustlaskogukonnast koonduslaagrites. Teise maailmasõja järel kujunes Eesti mustlaskogukond peamiselt Lätist ja Venemaalt sisse rännanud mustlastest. Praegu elab Eestis 550–1500 mustlast.        * Minu esimene teadlik mälestus mustlastest seostub hirmuga. Kui olin viie-kuuene, hoiatas ema mind ja veidi vanemat venda üksi koju jättes, et me võõrastele ust ei avaks: mustlased võivad tulla ja meid ära varastada. Aga ema rääkis ka, et tema isa, Lasva valla Pindi küla talumees Oskar Soo oli omal ajal kõik oma hobused mustlastelt ostnud ja alati rahule jäänud. Olid head hobused olnud. 2008. aasta talvel jõudsin Põhja-Eesti Romade Ühingu eestvedaja Roman Luti abiga Võru nelipühi koguduse pastori Georg Vinogradovi peresse. Järgmisel kahel aastal olin pikki nädalavahetusi Georgi peres, misjonitöö käigus nägin mitmeid mustlasperesid nii Eestis  kui Lätis. Mitte kõikjal ei lubatud mul filmida, mitte kõike filmitust ei saanud ma filmis kasutada. Usun, et siin kirjapandust võiks ehk mustlasrahva mõistmisel abi olla.     

Mustlaspastori perelugu 

Georg Vinogradovi tee usu ja kirikuni oli karm. Lapsena jõudis ta veel suviti osa saada rändmustlase elust, hiljem jäi pere Võrru paikseks. Oma „ärkamiseelses” elus jõudis Georg seadusega pahuksis olla ja vene ajal ka Patareis vanglaleiba maitsta. Kord Antsla kandis tema tuttavate juures saunas käies näitas ta mulle oma kehal noa-arme, mis noorepõlve elu sinna jätnud. Neid oli üksjagu. Sellest me ei rääkinud, kas ja kui palju tema nuga teiste meeste ihusse  arme on jätnud. Georg on kaheksa lapse isa: vanimad kolmekümne ligi, noorimad veidi üle kümne aasta vanad. Tema naine Ljuba on Moldova juurtega venelanna, kuid lapsed on kasvanud/ kasvatatud end mustlaseks pidama. Ljuba räägib vabalt mustlaskeelt, saab kenasti hakkama ka eesti keelega. Perekond on kolmkeelne: kõik pere liikmed kasutavad vaheldumisi  vene, eesti ja mustlaskeelt. Ma ei oska öelda, milline keeltest enim kasutamist leidis; võibolla mõjutas minu juuresolek perekonda eesti keeles suhtlema rohkem, kui see neil tavaliselt kombeks. Väga tihti võis täheldada ühelt keelelt teisele üleminekut isegi ühe lause jooksul: alustati näiteks eesti keeles, lõpetati aga vene või mustlaskeeles. Keeled ja keelekasutus ei ole niisiis selgelt lahus, vaid üpris segunenud. Muide, mustlaskeelt „väljastpoolt”  tulijale ei õpetata (erandiks on kogukonnaga näiteks abiellumise teel liitunud). Selle keele üks funktsioone on olla peidupaik – iga kõrvalseisja ei pea räägitust sotti saama.

Ka minu ettevaatlikule soovile mustlaskeelega tutvust teha vastati diplomaatilise teemavahetusega. Georgi suuremad lapsed on kõik kenasti põhi- ja keskkoolid lõpetanud ja oma elu peal. Tütar Zalina on lõpetamas Lääne-Viru rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö erialal – erakordne  saavutus mustlastaustaga neiu kohta. Olgu märgitud, et mul ei ole teavet ühegi kõrgharidusega mustlase kohta Eestis (pean silmas inimesi, kes identifitseerivad end ise mustlasena). Väga võimalik, et Zalina on esimene. Kord küsis Georg minult, mis on mustlasrahva suurim probleem. „Oma haritlaskonna puudumine,” vastasin talle. „Sellest võiks saada rahvuse eestkõneleja ja õiguste eest seisja, ka rahvuse mentaliteedi kujundaja.”  No ehk jätkab Zalina kõrval veel mõni mustlasnoor õpinguid kõrgkoolis. Georgi väiksemad lapsed Georgina, Daniel ja Jelissei õpivad Võru eesti gümnaasiumis ja saavad kenasti hakkama. Ent on teada tõsiasi, et Eestis õpivad päris mitmed mustlaslapsed erivajadustega laste koolides. Kas see on nende jaoks õige koht?       

Romad erivajadustega laste koolis

2009. aasta sügisel käisime Georg Vinogradoviga Valga Jaanikese koolis. Selles erivajadustega laste koolis on 30 tegutsemisaasta jooksul õppinud kümneid ja kümneid mustlaslapsi, praegugi õpib ehk seitse-kaheksa, lõpetanud on selle aga ainult üks mustlaslaps. Miks ei lõpeta mustlaslapsed isegi abikooli? Kool selles vaevalt süüdi on, ka ei suuna keegi mustlaslapsi sinna vägisi, aluseks on lastevanemate nõusolek, tingimuseks aga psühhiaatri diagnoos. Kooli direktori Anne Arraku sõnul õpivadki koolis vaid diagnoosiga lapsed. Olen ise kunagi töötanud erivajadustega laste õpetajana ja arvan suutvat eristada arengupeetusega lapsi normintellektiga lastest. 14aastane  Kristiina, kellega Georg Valga koolis pikemalt vestles, jättis endast mitte lihtsalt normintellektiga, vaid ka andeka noore inimese mulje. Olen tema diagnoosi suhtes enam kui kahtlev. Sama kehtib teiste mustlaslaste kohta, keda seal koolis nägin. Ent ma nägin ka, et kool suhtub oma mustlaslastesse toetavalt ja hoolivalt, aktsepteerib ka nende kultuuri: tantsuringis õpitud mustlastantsuoskusi demonstreerisid lapsed ka Georgile ja mulle. 

Kas siiski pole selle otsuse taga eelkõige nende vanemad, kes ka ise omal ajal ilmselt liiga pikalt koolipingis istuda ei saanud? Pealegi lähevad tüdrukud vanemate nõusolekul sageli juba 15aastaselt mehele. Kui uurisin võimalust Valga Jaanikese kooli filmima minna, oli kooli töötajate esimene mure: me ei saa iial kindlad olla, et mustlaslapsed üldse koolis on sel päeval – väga tihti nad lihtsalt ei tule kooli. Sama räägiti mulle Tartu Kroonuaia koolis, kus  õpib samuti mustlaslapsi. Lapsed lihtsalt ei käi koolis. Ja punkt. Selle taga tuleb näha mustlasrahva iidset hirmu kaotada koolihariduse tõttu oma identiteet. Ent millega need lapsed end hiljem elatama hakkavad, kui haridus olematuks või poolikuks jääb? On selge, et mustlaskogukonna hoiakud oma laste hariduse osas peavad muutuma. On selge, et muutus ei tule päevapealt ning see uhke ja omapäine rahvas vajab ja ootab  ühiskonnalt suuremat tuge, sallivust ja kannatlikkust, kui me seda anda oleme suutnud. Ehk oleks abi mustlasrahvusest abiõpetajatest koolides, kus õpib selle rahva lapsi? Lätis on mustlastest abiõpetajad olemas, ent Lätis elab ka palju rohkem mustlasi, nii viie tuhande ümber. 

Mustad ja valged

Mustlasrahvas identifitseerib end mõnevõrra ka vastanduse kaudu „valgete” inimeste ehk gadju’dega. Ka Georg hoiatab oma mustlaskeelsetes jutlustes kuulajaid „valgete” inimeste viha ja kättemaksu eest – kui mustlased oma käitumist ja kombeid ei paranda. Mustlasrahval on ka põhjust valge inimese suhtes  ettevaatlik olla: kõigest 66–68 aastat tagasi hävitati suur osa Eesti ajaloolisest mustlaskogukonnast. Nii näiteks tapeti 1943. aasta märtsis Kalevi-Liival 25 kolme- kuni viieaastast mustlaslast ja umbes sama palju täiskasvanuid. See on vaid üks episood selle rahva vastu Saksa okupatsiooni ajal toime pandud genotsiidiaktide reas. Georgi Lätist pärit vanaisa tapeti Saksa okupatsiooni ajal Läti väikelinna Smiltene lähedal: külavanem võtnud ta vigla otsa ja visanud veoauto kasti, mis mustlased mahalaskmisele viis. Tema tollal seitsme-kaheksane ema olevat saanud peita ennast talu perenaise seeliku alla – seal oli nende pere parajasti laagris.

See oli uskumatu pääsemine, mis tuletab meelde Günter Grassi romaani „Plekktrumm” süžeed. Ent uskumatuid lugusid on Georg Vinogradovi endagi elus sündinud palju ja sünnib kindlasti veelgi. Muinasjutt ja tõsielu on nii tema kui ehk kogu mustlasrahva  meeltes põnevalt põimunud ja toidavad üksteist vastastikku. Nii mõnigi kord jäin Georgi kuulates mõtlema, kas üldse saab ja peab faktitõe ja fantaasia piiri nii sirgeks ajama, nagu me tavaliselt püüame teha. Georg rääkis mulle korduvalt kahetsuse ja kibestumisega mustlaskogukonna vanade tavade ja seaduste kadumisest. Ta tõi ikka ja jälle esile vana seaduse, mille kohaselt ei tohtinud mustlased laagrisse jäädes varastada  taborist 25–30 kilomeetri raadiuses, et laagri peale mitte viha ja kättemaksu tõmmata. Selle seaduse rikkujat ähvardas karm karistus. Nüüd pole sellest vanast seadusest enam jälgegi alles: varastatakse kus juhtub, mustlane võib vahel mustlasegi tagant varastada.     

Matused kui väärtuse ja väärikuse sümbol

Mustlastel olla kombeks kadunukesele korraldada nii suured ja kulukad matused, et need perekonna suurtesse võlgadesse võivad viia. Sajad ja sajad kutsutud veedavad rikkalikult kaetud peielaua taga päevi. Teinekord müüdavat kodugi selle nimel ära või pandavat panti. Õigupoolest olevat matuste mastaap kinni ka  kadunukese seisuses; küllap juba India kastisüsteemist väljarändamise ajast pärit, käib mustlasrahva seas selge arvestus ja vahetegemine päritolu põhjal. On siniverelisemaid põlvnemisliine, mida silmas peetakse ja tunnustatakse. Minu filmi kangelane Georg kuulub enda hinnangu järgi mustlaseliidi hulka: üks tema esiisadest oli XIX sajandil enne Lätimaale väljarändamist olnud Saksamaal postkontori ülem. Väärikust kumas tõepoolest nii tema kui tema  hästi kasvatatud laste käitumisest.

Veel paarkümmend aastat tagasi võis Eestiski ajuti näha rändavaid mustlasi. Mulle sööbis meelde üks Georgi kirjeldatud juhtum. Pihkva kandist tuli 1970. aastate algul Võrru hobuvankriga mustlasperekond. Vankri taga kõndis mustlasneiu, kelle isa oli tütre sõnakuulmatuse pärast ketiga vankri külge aheldanud – niipalju siis vabadusest vabalt ringi rännata. Näib, et kogu see rahvakild on end  ise justkui vankri külge aheldanud ega oska kette kuidagi läbi saagida. Georg nimetab seda needuseks, mis tema rahva peal lasuvat. Tema näeb väljapääsu oma rahva võimalikult kiires ristiusku toomises, ent ma ei tea, kas see saab olla terve rahva tee. Usuni peaks inimene ja ka rahvas saama tasapisi kasvada, usus peab saama ka kahelda, ent austan sügavalt Georgi muret oma rahva saatuse pärast ja tema tahet midagi selle nimel ära teha. 

Kui olime minu arusaamist mööda filmi võtetega ühele poole saanud, helistas Georg mulle ja ütles, et on ette valmistanud pöördumise mustlasrahva, Eesti avalikkuse ja valitsuse poole. Samal päeval sõitsin Võrru ja filmisin üles tema pöördumise, mis lõpeb sõnadega: „Selle filmi kaudu soovime pöörduda mure ja valutava südamega rahva ja valitsuse poole: aidake meil, romadel, säilitada romade keel, kombed, tavad – ja et meil oleksid teistega  võrdväärsed elutingimused Eesti riigi ühiskonnas. Aitäh!”.

Vahur Laiapea dokumentaalfilmi „Mustlase missioon” (2010) näitab ETV septembrikuus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming