MYRGI LOOD

Marie Myrk

Chill

Suur plastikust õllepudel kaenlas ja pilk tumendatud klaaside tagant kaugusse suunatud, seisab mees sogase linnatiigi vettinud kaldal. Ootab.

Vahepeal keerab ta pudelilt korgi maha ja võtab kõva lonksu. Röhitseb.

Toetub vastu käsipuud, kulunud lehmanahast kauboisaabastes jalad on veel kindlalt vastu maad. On keskpäev.

Ühel pool seisvat meest on tiik, teisel pool lakkamatu autorivi. Kiirus, töö, teguderohke elu, kaubaautod, müügimehed, kokkulepped, mobiiltelefonid, kontsadega saapad, raha ja väikesed rõõmud.

Psühholoogid ütlevad, et teatud põhjustel soodustavad suured plastikust õllepudelid alkoholismi.

Õlletootjad ütlevad, et kes joob, see joob.  

Mees võtab veel ühe lonksu. Viimase sellest pudelist. Kallutab pudelit veel kaua suul, enne kui selle maha paneb ja saapakontsaga väikseks taob.

Päev on veel ees.

 

Argipäev

Hängisime plikadega terve õhtu ringi. Tavalise kiriku juurest vene kirikuni ja tagasi, kolm korda järjest, hästi aeglaselt. Rebisime kildu, arutasime asju. Renx ja Max sõitsid 7 korda autoga mööda. Iga kord lasid signaali.

Kui me poe ees seisime ja suitsu tegime, peatasid nad auto ja küsisid, kas meil viina on. Meil ei olnud.

Siis nad lasid Hull-Ilmaril viina tuua. Ilmar liipaski, silm peas säramas, poodi ja tuli kahe lauakaga välja.

Kutid kutsusid meid klubisse.

Meil ei olnud midagi teha. Ütlesime, et ok.

Läksime üle põllu. Mu laiad teksad ja kontsaga saapad olid pärast nagu sitakäiad. Kiriku juures röökisid varesed, surusin käed sügavamale jopetaskusse.

Kui kohale jõudsime, oli muss juba põhjas ja Renx-Max tülis.

Türa, oli vaja.

Sitta kah.

Fakin idioot, ma ei saa.

Sitta kah.

Putsi raisk, naised on siin.

Sittagi, anna lonksu.

Istusime ka diivanilogule ja võtsime viina. Kuskilt võeti meile veel magus vein välja. Tegime suitsu ja jõime. Siis hüppasime diivanitel ja laulsime kõvasti makile kaasa. Naersime ja karjusime.

Siis jäi Kats magama. Ma vaatasin läbi hägu ta väljakasvand juukseranti ja tugevat, pisut juba laialivalguvat meiki ja tahtsin öelda, et lähme ära, aga siis mõtlesin, et persse. Keda huvitab? Las magab.

Lõpuks Max ütles, et peab metsa minema ja värk on läbi.

Siis seksisime kiiresti, Kats aeti ka üles.

Pärast läksid poisid minema. Me jäime sinna magama. Ma mõtlesin ainult seda, et loodetavasti ma seekord rasedaks ei jäänud, mul on ju vaja sügisel linna tööle minna.

 

Linn

Kogu linn on autosid täis. Igal linnaelanikul on auto ja linn on suur.  Päris lastel veel päris autot pole. Aga neil on koht turvatoolis ja mänguautosid on neil palju.

Kogu linn sõidab ja müriseb, õhk on täis gaasipilvi. Autod peatuvad vaid siis, kui valgusfoor käsib. Ja üks pikk rida masinaid seisab, kuni teine veel pikem nende eest risti läbi sõidab. Ja juba varakult, kui roheline tuli veel alles vaevalt lootust annab, käivituvad autod uuesti, ärkavad ellu, et oma kohalt edasi paiskuda. Sinna, kuhu on kiire.

Neil tänavail liiguvad ka kolm viimast siniste nägude ja valutavate kopsudega jalakäijat. Neil ei ole autosid. Miks? Ei tea. Kuigi see on väga imestamapanev. Neid ei ole peaaegu enam olemaski. Autodega inimeste jaoks neid tõesti enam ei eksisteeri. Sest mis on kolm miljoni vastu.

Aga siiski, kuskil on kolm viimast jalakäijat.

Üks üritab ennast  parasjagu pressida läbi majaseina ja autokere vahelt, kus kunagi, kui jalakäijaid rohkem oli, kõnnitee paiknes.

Üks neist sai just läbimärjaks. Teel on ju porilombid.

Üks enam  välja ei tule, on toas ja tellib söögiks pitsat, mis tuuakse talle kohale pitsataksoga.

 

Kandmine

Mu keha kantakse kergel alumiiniumist kanderaamil.

Juuksed ripuvad üle ääre, riided lohisevad maad mööda. Vaatepilt peaks olema piisavalt romantiline.

Vähemalt kandjad ei väsi. Kannavad ja ei küsi midagi, ei nõua midagi.

Pisarad on lahjaks muutunud. Kui mõni satub keeleotsale, siis tunnen, et sool on neist otsa saanud.

Veel pole nad lõppenud. Veel tuleb ja voolab mööda külgi kanderaamile, mida kantakse. Olgu siis öö või päev.

 

On öö

On ööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööö.

Mina olen siin ainuke. Teie kõik läksite koju. Läksid kõik inimesed: publik,  näitlejad, kohvikutöötajad ja muu teenindav personal.

Uhhhh.

Ma kogun olemisi kohtades, kus muidu ei olda. Ja ma ei ole turvamees, sest ma ei taha olla tööl. Tahan olla lihtsalt olemise enda pärast.

Üksi, üksi, ma olen täiesti üksi. Ma ei teagi, kust alustada.

Võtan kohvikust veinipudeli endale teele kaasa.

Kõigepealt puuder ja mink ja parukad. Grimmituba. Kääksudes avaneb uks ja sumbunud lõhnaga ruumis  on palju vidinaid. Istun tooli ja proovin grimmi.

Sellest tüdinult lähen lava taha. Turnin tellingutel, kerin eesriiet ette ja ära. Proovin käivitada pöördlava mehhanismi, ei oska. Nii kahju.

Ma teen natuke teatrit. Naeran, olen kurb ja pigistan pisaraid, olen kirglik, suudlen lavapõrandat, ahastan, laskun põlvili, tirin ennast riietest, kõik, kõik, kõik.

Lõpuks ma kummardan, võtan vastu austusavaldused, lilled. Aplausitorm ei taha vaibuda. Mind kutsutakse korduvalt lavale, ma kummardan nii sügavalt kui võimalik ja… kukun.  Tühja pudeli kolisev veeremine saatjaks.

Libastusin tobedalt, nüüd on kõik läbi.

Saal on vaikseks jäänud. Piinlik on. Ma ei jõua püsti tõusta, leban, pea maas, keset lava.

Ja siis ootamatult uus aplaus. Tormilisem veel kui eelmine.

Ja muusika tormab üle saali.  

Ja mina muudkui laman.

 

Süda taob

Ega ei tea ju, kaua läheb.

Ei tea, kas keegi tulebki. Kas keegi üldse nägi? Kas märgati?

Tulede plõnksimine minu südame rütmis.

Juba põrutab mu süda mööda. Kiiremini-kiiremini ja aina kiiremini.

Ma justkui kihutaks siit kuhugi.

Kuigi istun pealtnäha rahulikult ühel kohal.

Ma vaatan alla. Ei taha kohata pilke, mida uudishimulikud läbi akna mulle saadavad.

Mõtted on palavikuliselt närvilised. Punased, suurte aukudega, kärisevad igat pidi, tukslevad, tumedad laigud võtavad sinist-punast enda alla, kärisemisjooned muutuvad järjest laiemaks, räbalad laperdavad, plagisevad märgade kaltsudena üksteise vastu, toovad kuuldavale kõledaid helisid. Miski surub ja surub kõike kokku, üheks tombuks, kõik üheks kirjuks tombuks, mis muutub järjest porisemaks, suvalisemaks, kuni veereb kuhugi soppi peitu.

Süda taob.

Süda taob.

Süda taob.

Süda taob.

Tal on kiire, kõige kiirem.

Mina istun rahulikult.

Pealtnäha väga rahulikult.

Lõpuks juba päris-päris rahulikult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming