Näitame keelt – kuid kellele?

Heino Pedusaar, Mark Sinisoo, tõlkijad

Kõikjal ümbritsevad meid otsatud-ääretud amerikanismid, olgu nendeks kreisid (sooduskauplemis)päevad; listid (= loetelud, nimistud), šoppadiilid ja lihtviisiline šoppamine ning kõikvõimalikud hitid. Muidugi ka šõud, ülesastumised publiku ees ehk needsinatsed suupärasemaks mäkerdunud sõud – otsekui polekski enam näiteks kontserte või etendusi. TV-pildialustes näeme aga kamalutäit väljendeid à la teeme oma kitšenis äppelpäisid (apple pies = õunapirukad, kuigi see tõlkijale nähtavasti tundmatu idioom tähendab ka kõik on korras). Lausa tore on selges (?) eesti keeles kuulata: kossuarbiiter tšekib kongreetse äkšoni üle. Ehk võiks ka ÕSi järgi sobimatu briifing teinekord olla lihtviisiline teabetund/teabeminutid/nõupidamine/arutelu/pressikohtumine vms? Kui juba kuulutatakse välja Bjuuti Nädal, võiks ehk vahelduseks omal kohal seista ka niisama totralt poolkeelne Ilu Wiik? Üks kauplusekett tõsitegijate hulgast nimetab ennast ammust ajast Kodu Extra. Küsitagu – miks mitte? – teistpidi väänates – Home Ekstra. Üha enam võtab maad tendents kirjutada pealkirju ja reklaamitekste ülelombistiilis – nimelt säherduselt, et iga viimane kui sõna saaks uhkeldada suurtähega. Näitena võiks tuua jumalalähedase TV-kanali Life slõuganites veel hiljaaegu ilutsenud rahaannetamishüüatuse See On Sinu Päev. Lakkamatult ja vahelduseta loeme-kuuleme trendidest (= suundumused, üldsihid) ja tiimidest (= meeskonnad, töörühmad), nagu ka mingist ekstriimspordist. Ja millisesse rubriiki üldse tohiksime paigutada nüüd juba päris-maakeelseks tunnistatud soovtõdemuse: olgem kuulid? Igal elualal kohtame veel ainult projekte, säherdusteks viguriteks tembeldatakse koguni kõike, mis siiani olid pelgalt kontserdid, näitused või etendused. Ja Solarise keskuse klaasuksel Tallinnas toretseb jätkuvalt matsikeelt kaugelt ületav totter silt Söök’n’Jook.

Ennevanasti sõnati millegi eriti õnnestunu kohta tunnustavalt hüva ja hästi. Nõukogude poolsajandajastu tõi kaasa idalaenu – hüüatuse ladna! Nüüd on asendanud sellegi läänest imporditud kilgatus okei! Meil tuli kogeda, kuidas sellestsamast vahepealsest tarbekeelest sisse nõrgunud kõlks pakaa! tõrjus jõuliselt kaduvikku iidsed väljendid nägemiseni! ja hüvasti! – kuigi ainult seniks, kuni ainukinnistus tšäu. Kord sai filmi tegelaste suust kõlanud good bye originaalikaugeks tõlke-kristallisatsiooniks subtiitrites koguni tsäu! Ja samast lähimöödanikust pärit üllatushüüe ohhoo! tohib nüüd olla veel ainult vau!

Kui kusagil kutsutakse ellu mingi vähegi kopsakam üritus, peab see tingimata saama nimetatud välismaahõnguselt. Koguni jumalakojad korraldavad nädalaid (miks mitte samasse konteksti võrratult paslikumaid viike?) – nime all Heartbeat Tallinn. Küllap selleks, et kogudusemammid kõike nende südametuksete jaoks pakutavat kindla peale mõikaksid. Siis pannakse Eesti Vabariigi pealinnas toime mingi Music Week ja selle veeres veel loendamatuid samaülbalisi äkšneid. Analoogses kontekstis meenub kunagine Sirbis üllitatud lugu, kus tehti juttu Edvard Griegi Klaverikontserdist. Äramõistatamise tagamiseks oli teose pealkiri maakeelse ja -meelse lugeja jaoks täpsustavalt ka inglismannide keelde dubleeritud; see pidavat olema Piano Concerto. Võime siinkohal üsna veendunult väita, et kõnealuse oopuse partituuri esmatrükk kandis saksakeelset tiitlit: Klavierkonzert.

Siinmail käivitatud festival sai nimeks HeadRead. Aga – oh imet & reeglit kinnitavat erandit – sel puhul polnud üldse tegu mingi lausvältimatu amerikanismi-derivaadiga (head = pea, mõistus, juhataja, kuid ka vahukiht; ja read = lugema, õppima, näitama, koguni ennustama ja kätt vaatama). Vastu ootusi ja kõike sisseharjunut eiravalt selgus, et kui väga tahetakse, võib seda pidada ka suisa maakeelseks sõnapaariks, kuid tuleb arvesse võtta, et „tahame, et nimetus oleks mõttekas ja mänguline ka inglise keeles – kuna tegu on siiski rahvusvahelise festivaliga. Ingliskeelsetes pealkirjades kasutatakse aga suuri algustähti. Niisiis on tegemist täiesti teadliku viitega festivali mitmekeelsusele” (vt Jan Kausi repliik „Keelekalvinismist Sirbis”, Sirp 15. VI 2012).

Alatasa kõneldakse mingist siidi-plaadist (rõhuga esisilbil). Kord pärisid siinse artikli autorid eksperimendi huvides ühest Laseringi kauplusest sõnaanaloogial põhinevat villaplaati. Pakuti lahkelt … kuulsa Claudio Villa salvestisi. Ometi sisaldub lühendis CD (= compact disc) juba iseenesest mõiste plaat (= disc). Nii ongi – paraku – käibele kinnistunud mittekärisev topeltmõiste: kompaktplaat-plaat, mis pealegi olevat siidine. Ometi tuleks suurtähtlühendit CD eesti keele reeglite kohaselt hääldada eesti keeles tsee-dee ja üldse mitte sii-dii. Võrdluseks sobitaksime siia intrigeeriva lausekese: Enne int ekkimist Juu-Ess-Eisse suunduvale flaidile printisin välja oma siivii,  oppasin maximarketist suveniiriks kaasa paar siidiplaati ja otsisin igaks juhuks üles ka lähima dabljuu-sii.

Üritusi (vabandust, mõistagi projekte!) aina sponsoreeritakse. Vaagigem seda pisut. Kui näiteks Eri Klas astub orkestri ette – kas kohtume siis samaülbalise tuletusanaloogia kohase dirigenteerimisega? Ladina keeles on verbi spondere ainutähendused käendama ja toetama. Sellest johtukski sõnatuletuletuslikult ainupaslik spondeerima – seda muidugi juhul, kui lihtkeelne toetama ei peaks mõne keelepruukija silmaringi raadiusega sobima. Ja ka sponsor võiks teinekord olla lihtsalt toetaja/rahastaja või muud selletaolist.

Kui ajalehes teavitati, et noored prantslased on brändisõltlased, uitas lihtsamameelse lugeja mõte kõigepealt temale sootuks omasema alkoholjoogi suunda. Aga oh ei! Seekord oli juttu Suurest Importkeelest tasamisi sisse imbunud mõistega brand – kaubamärk või logo. Sellist tähendust kinnitab ka vana hea Sõnaraamatu-Silvet, lisades tagatipuks, et toda väljendit pidavat saatma veel üks eripärane nüanss, nimelt häbimärk. Häbi meie emakeele sundamerikaniseerimise pärast!

Saksa keel kuulub jätkuvalt kõige levinumate ja vajalikumate hulka maailmas. Nii võiksid meiegi kõnelevad ajakirjanikud olgu või servapidi süüvida selle häälduse põhialustesse. Alatasa kohtame väljaütlemisdefekte, nagu vonnkraali teater, pealegi tobedalt palataliseeritud n-hääliku ja ürg-eestipärase v saatel, kuigi ainuõige on öelda fon. Sama häda kerkib esile ka autode puhul. Volkswagen igatseb hullusti f-hääldust sõna alguses – koguni suurema osa liiklussaatespetside kõnepruugis. Mudeli Passat nimi seisab iga sakslase suus pika ja rõhulise lõppsilbi saatel: passAAt – on ju sellised marutuuled tuntud ja teada ka eesti keeles! [Suurtähed siinses tekstis viitavad sõnarõhule.] Porsche on üdini saksa päritolu autofirma ja nii poleks sobiv selle mudelitele kinnistada hääldusi põurš, poršš või koguni poršEE.

Täheühend st nõuab saksa sõnades enamasti hääldust št. Näiteks Sturmbannführer, Stirlitz, isegi Gestapo (ÕSi järgi on küll igati paslik ka gestaapo, sel juhul, mõistagi, eesti hääldusega) jne. Viini traditsiooniliste uusaastakontsertide eestikeelne kommenteerija kõneleb juba paar aastakümmet järjekindlalt heliloojate dünastiast nimega s-t-rauss, kuigi hädasti kuluks siia ära štrauss. Eriti tobe on kuulata, kuidas Hitleri surmarelv V-2 omandab ajaloo(!)saatele peale loetud tõlkes ameerikaliku rumalhäälduse vii-tuu.

Kui omal ajal linastus Andrei Tarkovski menufilm, siis öeldi selle pealkiri meiegi kandis välja ainupasliku sõnarõhu saatel: SolAAris. Sootuks hiljem Tallinnasse rajatud kaubanduskeskuse nime hakati millegipärast juba algusaegadest saati hääldama lühi- ja esisilbirõhuliselt SOlaris. Seda praktiseerivad paraku ka tolle asutuse valjuhääldivõrgu diktorid. Muide, need meie kaasmaalased, kes vene keelt kõnelevad, pole selle … trendiga kaasa läinud. Päritolu kohaselt ladina keelest, tähendusega päikeseline või päikese-, sobiks ikkagi pruukida kohasemat-ainuõiget hääldusviisi soolAAris. Sõnarõhk asetugu teisele silbile ja esimenegi peaks olema parasjagu pikavõitu.

Korduvalt kleebiti TV-saates ühe prantslasest menukirjaniku nimele meretaguses stiilis hääldus Džuuls Vöörn ja kuulsamatest kuulsam saksa (-ameerika) raketiteadlane toodi jätkuvalt lagedale kui VöörnhjEEr vonn Prõun. Kunagisest riigitegelasest jäi subtiitrites järele Otto von Bismark (ilma c-ta), üks sakslaste(!) keiser juhtus pealeloetud tõlketekstis olema Frederikk Uilljam Neljas ja kuulsa luiskeparuni von Münchhauseni nimi kaotas krooniliselt oma teise h-tähe. Päris hulluks läheb asi siis, kui Ukraina nii praeguse kui endise presidendi nimedes vajutatakse sõnarõhk tont teab kuhu: janUUkovitš või kõlgutakse, nagu jumal juhatab, versioonide kutšmAA ja KUTšma vahel. Meie kõnelevas pressis pidi mööduma lausa nädala jagu päevi, enne kui Prantsusmaa vastse presidendi nime hääldus hakkas õgvenduma (kas meie tegijad tõesti ei suvatse kusagilt hankida värskete nimede kohta elementaarteavet, enne kui oma suud paotavad?). See president peaks olema ollAAnd (tumma algustähte h hääldamata, kuid koos selge lõpu-d-ga). Ja kõige värskematest väljaütlemisprobleemidest: kas Morsi või Mursi?

Äsjaaegu kohtasime „Reporteris” napi kümnesekundise vahe tagant vikilekitaja Assange’i nime kaheti: assAAnž ja ässÄÄndž. Ammust aega ootavad rõhuõgvendusloksumist Kofi Annan, nagu ka Sahara (mõlemad on esisilbirõhulised). Üks meie kuldsuudest-saatejuhtidest kuulutas paavstiks Džon Poul Teise ja eks viitavad lõdvavõitu kodutööle ka Bavaaria (= Baieri) Alpid, Danuube jõgi (= Doonau), Žeena (= Jena) ülikool ning tagatipuks uskumatult koguni KÄNNei (!) vilmi­vestivAAl.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming