Oi, kas see on enam eesti keel?

ehk Keel elab ja toimib variantide kujul

AILI KÜNSTLER

Aili Künstler: Täna peetakse Tartus X muutuva keele päeva. Jah, keel muutub, ka kirjakeel (uues eesti keeles: keele suhtes on täheldatav muutumine; keel on muutuv) – ja väga kiiresti. Seda olen oma ametis Sirbi keeletoimetajana täheldanud küll. Ent muutub mitmeti (uues eesti keeles: muutused on erinevad). Väga sageli tunduvad kirjutajate ühesuunalised eelistused teksti pigem kantseliidistavat ja üheülbastavat, nii sõna kui lause tasandil. Täis- ja osasihitise vahel teevad vahet väga vähesed, kuigi kirjutavad emakeeles. Täis- ja enneminevik paistab olevat peaaegu tundmatu väljendusvõimalus. Näiteks: ta on teinud sporti asemel öeldakse ta tegeles varem spordiga / tegeles spordiga ajaloos. Sealjuures on varem ka täismineviku korral ülearu (sageli see sõna sinna pannakse), sest see, et miski juhtus varem, on juba verbiga öeldud. Kõigega tegeletakse, midagi enam ei tehta (vrd tegelen tööga teen tööd), sõna muutuma on välja söönud kõik muud võimalused. Kui kuulsin raadiost järjejutuna Ilmar Tomuski lastejuttu, kus lapsed kõigepealt „muutusid kurvaks” ja natukese aja pärast jälle „muutusid rõõmsaks”, siis peab arvama, et seda muutust enam tagasi ei pööra (kurvaks jääma, saama – jäin, sain kurvaks; rõõmsaks saama, minema – sain, läksin rõõmsaks). Muide, kui lüüa e-keelenõusse sisse rõõmsaks, saab vastuseks vaid masintõlkesõnastiku (ilme) rõõmsaks muutuma. Nüüd ollakse inimeseks ja eestlaseks, kuigi vabadusetuhinas lauldi „eestlane olen ja eestlaseks jään”. Millegipärast käänatakse peret asemel osastavas pere, aga isa ja ema asemel vastuoksa isat ja emat. Mõne aja eest pidasin võimatuks, et kartulisalati asemel võidaks öelda salat kartulitest. Nüüd enam ei pea (vrd kogemus kunstist võib olla mõjutatud, s.o kunstikogemus).

Kõik, mis inglise keeles on kõrge ja madal, on seda nüüd ka eesti keeles ja ilmtingimata omadussõna vormis, nt madalaeelarveline (seni väike eelarve – väikese eelarvega), muru on enam roheline (seni rohelisem) ja näidend enam huvi pakkuvam (seni huvitavam). „Aktuaalse kaamera” diktorid ja ilmaneiud räägivad „homsäst ilmast” ja üha rohkem on poliitikute ja ka ERRi saatejuhtide kõrval keeleteadlasigi, kelle lauselõpud heledalt kõrgustesse sööstavad.

Helle Metslang: Kõik sinu näited käivad keele varieerumise kohta ja just see ongi X muutuva keele päeva keskne teema. Keel elab ja toimib variantide kujul: keelekasutus ajakirjanduses, teaduses, ilukirjanduses, ametlikes tekstides, suulises ja veebisuhtluses, ühel või teisel murdealal on nii ära­tuntavalt eestikeelne kui ka sellele kasutus­alale iseloomulik.

Keelepruuk, kus sisu kannavad peamiselt käändsõnad, aga tegusõnad nagu olema, saama, tegema, teostama, tegelema pigem seovad käändsõnu lauseks, iseloomustab ametlikke tekste, nn nominaalstiili küllust peetakse omaseks kantseliidile, keelehoolde vaatenurgast taunitavale keelevariandile. Sama sisu väljendamise eri viise märkame igal sammul, kuid vormivariantidel on vahel ka sisulisi erinevusi: kui Mari on Metsakülas õpetajaks, tundub see amet vähem püsiv või igiomane kui lauses Mari on Metsakülas õpetaja. Samamoodi on selge vahe lausetel Mari on Manni ema ja Mari on Mannile emaks. Aga kas samamoodi ka ollakse inimene või inimeseks? Vahel varieerub ainult vorm, sisulist eristust aga pole: näen Jüri või Jürit, isa või isat, ei näinud või ei näind.

Varieerumises kätkeb keelemuutus, juhul kui mõni variant ajapikku valdavaks saab ja teine taandub − ei ole ju võimalik, et eile õhtul veel ütlesime vesikivi ja hommikul ärkasime sõnaga veski. XIX ja XX sajandil keskenduti hääliku- ja sõnatasandi muutumise uurimisele. XX sajandi strukturalism tõi sünkroonse süsteemi kui staatilise terviku uurimise, seejärel on püütud ühendada eri vaatenurki: keelesüsteemi kui tervikut ning varieerumist ja muutumist konkureerivate variantide vaheldumise tõttu nii ajalises tagasi- kui edasivaates. Suureks abiks on selles uurimistöös korpused. Võtame kas või su näite rõõmsaks või kurvaks muutumisest vastavalt saamise või jäämise asemel. Suures veebilehtede korpuses etTenTen (270 mlj sõna) esineb kurvaks koos verbiga muutuma tõepoolest üpris sagedasti, leidus 205 näidet, nagu Edda hääl muutub eriti kurvaks; verbiga jääma oli näiteid 61 (Kati jäi päris kurvaks) ja oli ka 50 näidet verbiga saama (Peetrus sai kurvaks). Koos sõnaga rõõmsaks on korpuses pigem verb saama (102 näidet, iga inimese süda saab rõõmsaks) kui muutuma (63 näidet, mehe nägu muutus rõõmsaks). Selleks, et teada, kas siin tõesti verb jääma üldisema muutumisverbi ees taandumas on (see pole ka võimatu, arvestades soome või inglise malli eeskuju), tuleks ette võtta põhjalikum uuring eri aegade korpustes.

Miks siis mingi variant levima hakkab? Ei ole ilmselt kunagi ühte põhjust, vaid ikka mingite nii keelesiseste kui keeleväliste tegurite koosmõju. Palju on räägitud võõrastest, eriti inglise mõjudest, peale kõrge ja madala kasutusala laienemise ka progressiiv (keel on muutuv ~ muutumas) või omamiskonstruktsioon (ta omab ~ evib kahte firmat), saksapärane saama-tulevik (elu saab olema ilus). Ka keeles endas peab ilmselt olema mingi alus, et see võõrmõju saab kanda kinnitada. Kõrge ja madala abil rohkuse või vähesuse tähistamine on inimtunnetusele omane metafoor. Progressiiv ja tulevikutarind päästavad ülekoormusest olevikuvormi, mis on pidanud väljendama kõikvõimalikke mittemineviku tähendusi, tähistades nii just praegu toimuvat kui tulevikusündmust. Omama– ja evima-konstruktsioon tõstavad aga esile omajat aktiivsema osalisena kui läänemeresoomepärane tal on -tarind (tal on kaks firmat) ja sobivad ehk nõnda paremini meie omanikukesksesse ühiskonda.

Oma mõju on tõenäoliselt ka keelekorraldusel. Meie üldrahvalik kirjakeel on aluseks üldrahvalikule, murretest erinevale ühiskeelele. XX sajandi keelearenduses mindi kompaktsema väljenduslaadi suunas: sõnaühendeid on püütud kokku suruda liitsõnadeks ja tuletisteks, ühendverbe tuletatud ja liitseteks verbideks, mitmelauselisi jadasid liitlauseteks ja lauselühenditega lauseteks. Ka mine-vormidest rikas nominaalstiil on sama suundumuse tulemus. Suuline ja vabam keelekasutus on küll mitmesõnalisemat väljendusviisi eelistanud (kaassõnaühendeid, ühendverbe, liht- ja liitlauseid), kuid viimastel aastakümnetel on hakanud levima näiteks liitverbid nagu kepikõndima, keeletoimetama, taasühendama. Oma roll võib siin olla netikeelel, mis on küll mitteformaalne, kuid kirjalik.

Keelel endalgi on oma hoiakud: nii suundub ta ühelt poolt ökonoomse, teiselt poolt selge ja läbipaistva väljenduse poole. Ökonoomiatendents on olnud taustaks eesti keele sõnakujude lühenemisele nii minevikus kui nüüdselegi lõputa osastavale (pere : pere) ja täishäälikute häälduse ebamäärastumisele küsisõnas või ~ (Kuuled mind vä?) või rõhuta teises silbis sõnas homsest. Selgust nõutab aga käänamine ema : emat.

Keelemuutuste uurimine pürib olema objektiivne. Kas, kes ja kuidas peaks aga keeles toimuvaid muutusi hindama? Meenuvad Henn Saari sõnad, et aegade vool toob keelde kolmesuguseid muutusi: keele väljendusvõime suhtes kasulikke, neutraalseid ja kahjulikke ning keelekorralduse ülesanne on need ära tunda ja kirjakeelele soodus valik teha. Sinu näidete hulgas on nii mõnigi selline variatsioon, mille juurdumine keele väljendusvõimet ja mitmekesisust pigem kahandaks: täismineviku, hinnanguliste muutusverbide ja objekti vormivahelduse taandumine, vormitunnuseta osastav kääne (pere : pere). Siin on vaja meie kõigi – keeletarvitajate, keeleuurijate, keeletoimetajate ja keelekorraldajate − ühist hoolt ühe olulise allkeele, kirjakeele käekäigu heaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming