Ott Arder

 

MU MELANKOOLIJA, MELANKOOLJA, MELANKOLIIIII Nukrameelsena kangesti tahan ajada(Oma arust) lõbusat juttuajada kamarajuraMitte öelda sõnu naguPuts, vitt, munn ja türa.Vahel see õnnestub.Vahel mitte.Hea kui pole juuresMõnd (siis oma arust) peenetundelistVõi titte.

Kohvik nimega ENTRÉHelsinkis nuka pealTallinnas Sauna tänavalKunagi oli kõrtsNimega EXITKui ma ei eksiIstun, mõtlenEntré act, entré actHelsinkis kohvikus nimega E.

Nägin kunagi filmi VARJUTUS(Fellini? Antonioni?)Kus pole varje on varjutusJa kui jätab varju on varjutusJa muulane saagu eesti keelest aru!Kui mitte mõhkugi ma iseSellest ei suuda mõistaLahenda harjutus varjutus!

Roppe sõnu ei oleRopud on teodOn mõttedMõnikord. Mõni teine kordKorisevad koridoris kõhudKõhukas ise muudkui joobLoob ja joob ja loob ja joobJa lõhub

Siku titt ja kärblasedNeed on minu sõbradSõidan-sõidan kalaleTammun jalalt jalaleTäpselt nagu teisedkiKes on tulnud kalaleTammun jalalt-jalaleTäpselt nagu teisedkiKes on tulnud kalale

NULLPÄEV POLE LOLL PÄEV

Istun laua tagaKinnisilmiSuitsu vean ja pimesiSõnu ritta seanEt ei juhtu imesidTundub seda teanVõi kui mõni juhtubkiSiis ehk juhtub sinugaVõi mõne jaanalinnugaKes pistab liiva sisse peaMinu elu imedetaTundub õige hea

ISETEADLIK

Lulli löönJa jäätist söönKursis olla püüanPäeval ja ka öölKellega siis veelKui mitte iseendaga

Minuga on niiEt kui on vett siis ujunÕhuküllus agaEi kutsu lendama

KASSIAHASTUS

Jalus on valus ja südaVahele jätab löökeJälgimast jälgimal hommikulSõna asemel suustKuuldavale toon öökeIse mõeldes ? oi-aeg!Kuhu küll jäiMu rõõmuküllane ööke?!

PÄEV PÄIKEST TÄISJA ISE TÄITSA KAINE.AASTAID MÖÖDUMAS ON MINUST ÜKS JA SAMA PAINE.

Kõnnumaa ja kännumaaKannumaa ja rännumaaKäbid ei näita näguEi kuku ükski käguKukkuda ma edukaltSuutsin kodudeelAina kukun, aina luksunKojupoole siiski veelKurekesed kuuldavasti teelEi ma ole üksiEi ma ole ainusAjus mahakäinusvasardab vaid mõte:KAINUS, KAINUS, KAINUS

 

JULGUS OLLA

?Kõik on kokku unenägu.?kirjutas kunagi Suits.?Hanenäoline maailm, aga hani ei tule?hädaldas Andres Ehin.OTSATUSEST kirjutas LiivOLEMATUSEST Artur.Meie Artur Alliksaar,Nendel Rinne Artur sellest ei laulnud.Ega sellel, mida pole,Peagi olema otsa või algustOtsatu olematus olevat kõikoma kummastaval kombel ammutubSellest teadmusest julgustOlla füüsiliselt olemas

KUI LOOTUS ON LOLLIDE LOHUTUSKAS SIIS USK, OOTUS JA ARMASTUSON PLÄMA?!KELLELE MEELDIB, KELLELE EI.TUNDUB ET LOLL OLLA ON KOHUSTUSLIK

HUULEPUNA, EHAPUNA, KOIDUPUNASINISILMNE, POTISININE…PUNAPURAVIK, SINISUKLANEEILE NÄGIN PANNES PESU LIKKUPÄIKEST UPPUMAS PIMEDIKKU

PÄEVAST PÄEVA

Pärastlõunaid suubub õhtusseÕhulosse ma ei teeNeid teha on liiga lihtneLosse imetlen siiskiAga, tõsijutt, ei endaleLossi igatse

Mida igatsen ülepeaEi sedagi täpselt teaAga hoopis ilmaSalaigatsustetaTundub veelgi kõledamSee meie patune maa

KEHVAPOOLNE

Minevikud murenevadMuret mahub olevikkugiTulevik veel ei tuleSuitsu on Kuid taskutestEi leia tuletikkugi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming