Palju kisa, vähe lilla

BERK VAHER

Ja ei osutunudki kogu kasvav noorsugu homodeks, ja ei suutnudki paarsada kogunenud homoseksuaali ühe pärastlõuna jooksul vabariiki kukutada ja eesti rahvast välja suretada. Vanajumala piksenool ei purustanudki Pikka Hermanni ja meri ei muutunudki väävelhappeks. Üllatav, mis? Sattusin eelmise kümnendivahetuse Noorusi lehitsedes ühe teismelise tüdruku pihtimusele. Ta kirjutas, et ta vanemad on ülimalt puritaanlikud, kodune reþiim väga range. Ükskord sattus ta aga oma sõbrannaga ?näkki? ujuma, nad vaimustusid teineteise alasti kehast ja nautlesid teineteist kõrkjates. Niipalju kui mina aru sain, ei kahetsenud ta tehtut sugugi.

See kiri on mitmes mõttes väga õpetlik. Esiteks, omasoolembesed inimesed ei ole tekkinud viimase paari nädalaga, ei ole sadanud siia mingilt võõralt ja vaenulikult planeedilt. Kujutage ette, nad olid isegi laulva revolutsiooni ajal olemas! Paljud netikommentaatorid ei paista sellest aga aru saavat ja tõstavad hädakisa millegi vastu, mis kogu aeg on paratamatult eksisteerinud (ega ole suutnud pärssida inimkonna vohamist).

Teiseks, tung eksperimenteerida ? ka seksuaalselt ? ainult võimendub totaalse/totalitaarse puritaanluse survel. Muidugi ei tähenda see, et pluralismi huvides sellise olukorra kunstlikult tekitama peaks ? ka sellel on oma hind ?kaksikelude? ja isiksuse lõhestumise näol. Mõned briti viktoriaanliku ajastu uurijad on seda nimetanud Jekylli-Hyde?i efektiks. Ent kui moraalijüngrid tõesti loodavad oma suuresõnaliste diatriibidega kedagi ümber kasvatada, siis nad lihtsalt ei hooma inimloomuse ja kultuuri dünaamikat. Võidelgu parem kardetud ?kõikelubatavuse? eest, see normeerib viimaks isegi rohkem; näiteks hipide ?vabaarmastus? loksus enamjaolt üsnagi ruttu tavapärastesse heteroseksuaalsetesse paarisuhetesse.

Kolmandaks, minu arust on see kohatu ja vahel lausa nilbevõitu, kui küpses eas homofoobid tõttavad teismeliste moraalset puhtust hoidma. Kes vajab võõra kurja onu kätt oma kubemele, olgugi et väidetavalt kaitseks? Millal siis veel eksperimenteerida ja ennast tundma õppida kui mitte murdeeas? Las mürsik tolmleb, saab oma sättumuse varakult selgeks ega pea hiljem pere kõrvalt hardcore-pornosaidile või homosauna hiilima, et ikka kuidagi teada saada, ?kuidas teisiti oleks?. Kui see sättumus ei vastagi lähikondsete ootustele, siis see igatahes on nende endi probleem ? kui nad sellest üle ei saa, siis demonstreerivad nad vaid oma isekust ja hoolimatust.

Ja veel ? toona, kui see kiri ilmus, ei järgnenud õieti midagi. Keegi ei huilanud joovastusest, keegi ei korraldanud hüsteerilisi kampaaniaid. (Tundub küll ka, et lesbid häirivadki kodanikke vähem, aga nood paistsid ju ka tänavusel paraadil domineerivat? Lööma käis aga sellest hoolimata homode üle!) Kõik oli loomulik, kõik oli proportsioonis. Praegune olukord ilmselgelt ei ole. Reaktsioonid paarisajase huvigrupikese kogunemisele on olnud absurdselt ülepaisutatud ja see näitab, et mitmed teised vahepeal üles kerkinud või just mõju kaotanud huvigrupid või persoonid ekspluateerivad teemat ennekõike enese upitamiseks (kui muud ja paremat käepärast pole).

See ei käi sugugi ainult ultrakonservatiivide kohta. Minu meelest pakkusid ka Hanno Soans & Co oma sallimatuse-kutsega üle. See veel puudus, et Eesti muutuks ameerikalikuks poliitkorrektsuse düstoopiaks, kus söögilauas riukliku anekdoodi vestnu töölt minema lüüakse. Seda Soans oma mõttekaaslastega vaevalt tahtis ega saavutagi ? küll aga saavutas mingi kasimata suuvärgiga keskmutrike tänu neile tähelepanu, mida ta vaevalt väärib. Pole kahtlust, et järgmistel kohalikel valimistel kandideerides saab Sults mitu korda rohkem hääli kui seni saada võinuks. Aga loodame, et ka Soans kandideerib (väga tõenäoliselt trenditeadlike noorsotside ridades) ja saab samuti?

Häältejahil oli ilmselt ka Kristlik Rahvapartei ? ja arvata võib, et nemadki on senisest raasu edukamad (aga eimillestki pole ka kuigi raske edukam olla). Vähegi ilmaeluga kursis olijal on siiski võimatu tõsiselt võtta ühiskonna ravijana erakonda, kes tugineb üleilmsele organisatsioonile, kus vohab homoseksuaalne pedofiilia. Tegevus, mis (ka heteroseksuaalsena) oma vägivaldsemates vormides väärib kõige karmimaid karistusi ja äärmusjuhtudel ka surmanuhtlust. (See oli öeldud neile lugejatele, kes siinkirjutaja juba täiesti mõõdutundetu liberaalina jõudsid maha kanda.) Alustatagu ikka enda lähemate tugistruktuuride ravitsemisest.

Enim vajab homoseksuaale aga muidugi identiteedikriisis lihtinimene, kellel on vaja kuidagi oma ?normaalsust? tõestada. Seda ei tõenda mitte ainult netikommentaarid. Veel ilmekam on paljude ?pedevastaste? (enamasti just meeste!) argipäevane eidelik keelepeks kõikvõimalike prominentide seksuaalse sättumuse üle. Oh seda õnnejunni, kui selline latatara juhtub mõnd kuulsust sookaaslase käevangus silmama! Nagu oleks tagaaiast kullakangi leidnud. Küll sellest jätkub kauaks! Ja muide, selline suhtumine nakkab.

See pole muidugi kaugeltki vaid Eestile omane. Vähemasti kogu läänemaailmas kehtib kultuurivallas topeltkood: kellest vähegi räägitakse, sellest räägitakse ka kui võimalikust homost/lesbist (nii saavad andetumad ju end lohutada, et ?mina pole küll keegi, aga vähemalt olen mina normaalne?); mitmed staarid (Madonna, Robbie Williams jt.) aga mängivadki kaasa, et neist tõesti ikka kogu aeg räägitaks. Kui muust pole rääkida, siis sellest alati. Spekulatsioonid seksuaalse sättumuse ümber on sotsiaalse kapitali cash flow.

Tegeliku elu identiteetide ja inimsuhete gamma on mõistagi palju keerukam kui meediast või netist paistab. Avalikult ööklubides vastassugupoole silmatorkavamate esindajatega kiimleja võib olla paaniliselt ennast ja teisi petta üritav kapihomo, pedevaenajast jõmm ähvardab ettesattuvate sookaaslastega ülbitsedes neile taha keerata. ?Kahtlane? üksiklane võib aga hoopiski leinata purunenud suhet või kadunud kaaslast, oodata armsamat välismaalt koju ? või elab lihtsalt õnnelikku isikuruumikat paarielu, kuhu mahub ka eraldi baarielu.

Tegelikult pole ju vähimatki vajadust teise inimese intiimsättumust mõistatada ja nämmutada, kui just ise ei taha temaga põhku pugeda. Oluline on see, kes inimene inimesena on ja mida teeb. Kui ise suurt ei ole ega tee, siis pole mõtet paisutada seda kogu rahvuse allakäiguks ja süüdistada selles aastaaegu, imperialismi või võõraste inimeste vastastikust kehaosade paigutust.

Ei sellel ole probleemi teiste eraelust, kes iseenda hingega hästi läbi saab. Ja kas pole ka viimaks nii, et igaüks on vähemalt niivõrd homoseksuaal, kuivõrd ta iseenda kehaga hästi läbi saab?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming