Pärandikirju I – Kultuuripärand kui identiteedi ja ühismälu ehi(tu)skivi

MARJU KÕIVUPUU

Kultuuriteadlased on määratlenud inimese ka kui narratiivse olendi, kes (taas)loob ennast jutustades ning kelle identiteet põhineb lugudel, mida ta räägib endast ja endale.1 Identiteedisüsteemile tunnuslikult usub inimene, et ta kuulub nende sümbolite või sümbolsüsteemide juurde (näiteks keel, muusika, usund, folkloor, mütoloogia), mida need väljendavad. Sümbolite ja/või sümbolsüsteemide tähendused ei pruugi olla ja sageli polegi mõistuspäraselt loogilised, kuid annavad edasi enesemääratluse, ettekujutuse iseendast kui indiviidist või kui kollektiivi liikmest.

Identiteediloome ja enesekirjeldus on üldjuhul seotud mitmesuguste väliste mõjutustega, näiteks ideoloogilis-kultuuriliste pööretega ühiskonnas. Identiteet kui niisugune on ajas muutuv suurus ning etniline identiteet toetub suures osas pärimuskultuurile. Antropoloog Alan Dundes on märkinud, et eriti need rahvad või rahvusrühmad, kes on olnud kõige rohkem mures oma identiteedi pärast, on olnud ka kõige agaramad folkloori ja/või pärimuse uurijad ning ei saa olla juhus, et kõige intensiivsemad rahvaluule kogumise aktsioonid on leidnud aset Iirimaal ja Soomes.2 Sellesse loetellu võime julgelt lisada ka eestlased. Kui heidame tagasipilgu meie rahvapärimuse talletamise lukku (ja sellel põllul on eestlased jätkuvalt usinad korilased3), tõdeme, et huvi pärimusliku kultuuri, selle kogumise ja uurimise ning (taas)kasutamise või taaselustamise vastu on kõvasti kasvanud just ühiskonna murranguaegadel. Nii XIX ja XX sajandi vahetusega kaasnenud linnastumine ning iseseisva vabariigi sünd kui ka XX ja XXI sajandi vahetumisel selle taastamisega kaasnenud sisenemine virtuaalmaailma(de)sse ning globaliseerumine tõi kaasa vajaduse tegeleda ka identiteediprobleemidega pärimusliku kultuuri (re)konstrueerimise ja mõtestamise kaudu.

Uusmõistena juurdusidki emakeelde millenniumi vahetusel mõisted „pärimuskultuur“, „pärandkultuur“ ja „kultuuripärand“, millistest said katusterminid esmajoones eelläinud põlvede kultuuri ja elukorralduse eri valdkondadele, millest suur osa pole enam inimeste igapäevaelu osa, vaid millega tegeldakse vabal ajal või professionaalina ning mille väärtust identiteediloomes pole võimalik alahinnata. Mäletan, et ühel koolitusel tõdesime, et külla tekib esimene koduloomuuseum siis, kui inimestel on piisav hulk esemeid, mis on minetanud oma praktilise tähenduse, küll aga säilitanud oma emotsionaalse väärtuse.

Niisiis saab tõdeda, et side kollektiivse minevikuga on nüüdisühiskonna inimestele rohkem või vähem oluline ja kultuuripärandiga tegelemine populaarne ning trendikas. Küllap paljuski ka seetõttu, et ühiskonna muutumise kiirus on XXI sajandi inimeses tekitanud kriisitunde ning inimestel on vaja sellega toimetulekuks pidet. Ka eestlaseks jäämise ja eurooplaseks saamise noor­eestlaste üleskutsest on saanud selle sajandi alguskümnendite skepsise ja hirmude allikas.4 Olgu selle väite illustratsiooniks kas või aastavahetuse nn hümniskandaal: ühtedele oli tegemist väärtuste ja traditsioonide hirmutava murenemisega, teiste meelest tekkis lihtsalt palju kära ei millestki.

2018. aasta on Euroopas pühendatud kultuuripärandile.5 Mäletatavasti kuulutati kultuuripärandi aastaks Eestis aasta 2013 ning tähelepanu keskmes oli tookord ühtsustunde loomine ja sidususe tekitamine eelmiste põlvede ja nende loodud pärandiga. Aasta moto „Pärijata pole pärandit!“ osutas sellelegi, et kuigi me ise oleme vaimsete ja materiaalsete väärtuste, hoiakute ning mõtte- ja/või tõlgendusviiside pärijad, oleme samaaegselt ka nende loojad, mõtestajad ja edasipärandajad. Toona küsisime, mis on kultuuripärand, kuidas see tekib, kellele see kuulub ja kuidas meid puudutab.

Need küsimused on jätkuvalt tulipunktis ka Euroopa kultuuripärandi aastal, sest kultuuripärandi mõiste on märkimisväärselt avardunud: väärtuste süsteem on liikunud eelläinud põlvedelt pärandiks saadud suuliselt ja aineliselt pärandilt, muinsus- või looduskaitsealustelt üksikobjektidelt jätkusuutliku kultuuriväärtusliku keskkonna hoidmise ja säilitamise suunas. Sellest tulenevalt on Euroopa teema-aasta fookuses kogu kultuuripärand, kuhu kuulub nii pärandi vaimne kui ka aineline pool, endastmõistetavalt ka riikliku või rahvusvahelise kaitse all kultuuripärand samaväärselt igapäevase elukeskkonnaga. Viimast ei ole võimalik kaitse alla võtta, kuid seda on võimalik väärtustada, hoida ning kohandada see inimese vajadustega kohapeal. Ning kindlasti ei ole teema-aasta pühendatud üksnes ja ainult folkloorse ja/või etnograafilise pärandi väärtustamisele. Sõnaga „kultuuripärand“ seostub eesti kultuuris küll esmajoones viimati mainitu.

Kultuuripärand on ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus6 ning seda (re)konstrueeritakse suuresti oleviku vajadustest lähtuvalt7. Ka on kultuuri­pärandi mõiste juures kritiseeritud selle võimusuhetest sõltuvat iseloomu, mis toob kaasa nii riiklikust kultuuripoliitikast juhitud kui ka üksikisikutest entusiastide ja valitsusväliste organisatsioonide aktsioone käibelt kaduva materjali kogumiseks ja säilitamiseks, kuid samuti erimeelsusi kuultuuripärandi eri valdkondade rahastamisega seonduvalt.

Emotsionaalsest vaatekohast on kultuuripärandisse kestvuse ja jätkuvuse kõrval kodeeritud arvestatav kogus tunnetatud paratamatust kõige kaduva pärast, teist samapalju romantilist nostalgiat kunagiste mütoloogiliste kuld­aegade järele ning paraku ka ressursside nappusest tingitud väärtuslike kultuuri­mälestiste hääbumist ja/või läbikaalumata otsuseid, mille mõju kultuuri­pärandile on olnud nii mõnigi kord pöördumatult hävitav.

1 Vt Marek Tamm, Humanitaarteaduste metodoloogia. TLÜ kirjastus, 2011.

2 Alan Dundes, Identiteedi määratlemine folkloori kaudu. Rmt: Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Varrak, 2002, lk 43.

3 Selle kinnituseks leiab veebist kultuuripärandi-teemalisi andmebaase ja e-kogusid, nt Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu, Ajapaik, Lõuna-Eesti pärimuse portaal, Radar.

4 Peeter Torop. Uus ühiskond, uus identiteet. – Diplomaatia 2005, märts-aprill.

5 Eestis koordineerib kultuuripärandi aastat muinsuskaitseamet koostöös Eesti folkloorinõukoguga, moodustatud on kultuuripärandi aasta Eesti juhtnõukogu. Kultuuripärandi aasta tegemistega saab olla kursis kodulehel https://www.parandiaasta.ee/ .

6 Suur osa meieni säilinud militaarpärandist on ehitatud kaitse eesmärgil, olgu tegu muistsete linnamägede, keskaegsete linnuste ja linnamüüridega või militaarrajatistega Tsaari-Venemaa ajast. Nõu­kogude Liidu militaarobjekte on Eestis väidetavalt üle 1500. Kas oleme valmis ka need kultuuripärandi hulka arvama?

7 Barbara Kirshenblatt-Gimblett, Intangible Heritage as Metacultural Production. – Museum International 2004, nr 56 (1-2), lk 52–65.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht