Pärandikirju II – Traditsioon

MARJU KÕIVUPUU

Sõnaga „traditsioon“ seostub siinkirjutajal peaaegu alati esimesena piimamees Tevje Anatevkast, kes alailma iseendaga dialooge pidades küsib muu hulgas sedagi, kuidas hoida end keerulises ja muutuvas maailmas tasakaalus, ja vastab ise: „Traditsioonid!“ Traditsioonid korraldavad ja korrastavad väikeses juudi kogukonnas Anatevkas kõike, alates argielu pisiasjadest ning lõpetades filosoofiliste ja eksistentsiaalsete küsimustega. Ent seesama Tevje kogeb tütreid mehele pannes, kuidas põlvest põlve edasi pärandatud ja vastuvaidlemist mitte sallivad traditsioonid tema oma silme all muutuvad, teisenevad ja murenevad paiguti sedavõrd radikaalselt, et ta ise on sunnitud vaatama maailma ja maailmale sootuks uute nurkade alt ning küsima ka selliseid küsimusi, mida varem ei olnud kogukonnas kombeks küsida – no näiteks oma naiselt, kellega on koos elatud aastakümneid ja lapsedki täisealiseks kasvatatud: „Kas sa armastad mind?“

Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „traditsioon“ vasteks tava, pärimus, põlvest põlve (suuliselt) edasiantu; pärandatud komme, teade, käsitus või oskus. Ladinakeelne traditio on algselt tähendanud mingi hüve nõuetekohast üleandmist, kas siis ühelt isikult teisele või institutsioonilt institutsioonile. Traditsioonid eeldavad (kuid ka kindlustavad) mingi sündmuse või rituaali kordumist ning põhinevad üldjuhul kirjutamata seadustel. Küsimusele, kui vana üks või teine traditsioon on või kust see alguse sai, on iseäranis traditsioonikandjatel endil keeruline, peaaegu et võimatu vastata, sest … traditsioon on … traditsioon. Mäletan, kui välitöödel Lõuna-Eestis tegi üks vanem naine mulle ja ühele minu üliõpilasele üsna kurja märkuse, et miks noor tüdruk paljajalu surnuaias käib ja miks ma luban sellist asja. Mina, lootes arendada huvitavat vestlust, sain küsimusele – aga miks siis ikkagi ei tohi? – hävitava sõnade­valangu: ise oled meie inimene ega tea, et nii ei tehta. Ja õpetad veel ülikoolis kah. Tõsi, inimesed kohapeal usuvad, et paljajalu surnuaias käies tood sealt surma ja haigused koju, aga seda olnuks kena kuulda just üliõpilaste uurimishuvi silmas pidades ka traditsioonikandja enda suust.

Kui kohalikud traditsioonid põrkuvad ametnikinimeste poolt kabinettides kirjutatud seadustega, on karta konflikte, ja mitte kergemat sorti. Olgu selleks näiteks looduslike pühapaikade hoiu- ja kaitsekorraldusega seotud probleemide rägastik või Lõuna-Eesti ristipuude kaitse – teema, mis on ühel või teisel moel olnud minu südameasjaks viimased aastakümned. Kohalikel inimestel on kombeks lahkunut kalmistule saates lõigata metsatukas kasvavasse okaspuusse rist, see on traditsioon, mida järgitakse. Kes usulisel põhjusel, kes kohaliku kombe pärast (traditsioon!), polegi käesoleval juhul oluline. Oluline on see, et metsatukk, kuhu ristid lõigatakse, ei ole kogukonna ühisvara, vaid kuulub kellelegi teisele – eraomanikule, riigile. Ja viimasest sõltub, kas kogukond saab oma traditsiooni viisipäraselt järgida ning kas omanik (kes ei pruugi olla kogukonna liige, tunda kohalikke traditsioone või neid väärtustada) on huvitatud säilitama majandusmetsas ristimärkidega puid kui kultuuripärandit, mis oma unikaalsel moel demonstreerib siinse rahva religioosseid sidemeid loodusega, või on talle see kama kaks, sest raha ju teadupoolest ei haise.

Niisiis on traditsioonid see miski, mis kuulub pärimusliku elukorralduse juurde ning on etnilise, sotsiaalse või religioosse identiteedi emapuuks ja/või karkassiks. Me teeme midagi nimelt nii ja mitte mingil juhul teisiti, sest nii on meil põlvest põlve olnud kombeks – näiteks soovime head vana aasta lõppu, sööme vastlakukleid, jaanipäeval käime jaanitulel ja jõuludeks toome kuuse tuppa, õnnitleme lähedasi ja tuttavaid nende tähtpäevade ja edu puhul ning avaldame kaastunnet kurbade sündmuste korral. Nii on kombeks, sellised on meie traditsioonid. Traditsioone püüame edasi anda lasteaedade õppekavade ning kooli- ja lõimumisprogrammide kaudu. See on moodsa aja ilming – tee esivanemate traditsioonide juurde kulgeb sageli koolituste ja andmebaaside kaudu, infopäringuna, sest viimase saja aasta jooksul meie ühiskonnas toimunud kultuurikatkestused on ka traditsioonide järjepidevusse jätnud oma veritsevad haavad ja armid.

Mitmed kultuuriteoreetikud on väitnud, et just traditsioonid on need, mis teevad inimesest inimese ning traditsioonide järgimine on viis hoida ning toetada kultuurilist järjepidevust ja identiteeti. Sealjuures tasub teadvustada, et traditsioonid pole kindlasti midagi niisugust, mis antakse muutmatul kujul põlvest põlve edasi nagu väärisasju või kinnisvara. Jah, paljudele meist meeldib mõnikord, iseäranis heitlikel aegadel, mõelda, et traditsioonid peavad püsima muutumatult ja kes neid muudab, toimib valesti, reeturlikult. Ent selleks, et traditsioonid püsiks ja kanduks edasi järgmistele põlvedele, peavad need inimesi kõnetama, vajadusel ka esindama või neid vahendama ning edastama oma sõnumeid sümbolite keeles. Traditsioon(id) kui oluline osa kultuuripärandist on kultuuriline konstruktsioon, mida iga põlvkond (taas)leiutab oma ajas ja oma arusaamadest lähtuvalt. Ning nii nagu kultuuripärandi puhul tervikuna, on ka traditsioonide roll ühiskonnas peaasjalikult kommunikatiivne – ühendada ja siduda inimesi ühise ajaloo ja ühiste väärtuste kaudu ja/või nende külge.

Traditsioonidele on ette heidetud liigset konservatismi ja alalhoidlikkust, mis üha uuenevas ajas toimib progressi ja uute ideede pidurina, et mitte öelda – tagurlikult. Siinkohal meenub mulle vanaema räägitud lugu sugulasest, kes läks mehele millalgi 1920ndatel ja kellele mehe suguvõsa pani pahaks laiskust. Nimelt ei kudunud ta äiale ja kahele mehevennale ülikonnakangast ise, vaid ostis selle poest. See oli ennekuulmatu ja tekitas küsimusi, kuidas selline naine rasketel aegadel suudab pere elus hoida. Mõni aeg tagasi oli kombeks, et pruut teeb kingitusi oma mehe lähematele sugulastele, ja need kingitused pidid olema enamasti oma kätega valmistatud.

On väidetud, et vanade traditsioonide püsimist soodustab suhteliselt vaene elujärg. Selles väites on oma iva, kuid kas alati? Mulgid on Eesti edulugu nii mitmeski mõttes, kuid majanduslikust jõukusest ja heast haridusest hoolimata säilitasid nad nii rõivastuses kui ka elukorralduses paljugi traditsioonilist, vanapärast, mis nüüdisajal on saanud osaks kogu Eesti hinnalisest kultuuripärandist.

Traditsioonide-modernsuse köiel kõndimine nõuab head tasakaalutunnet, nii, nagu seda läks tarvis ka viiuldajal katusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht