Reval

Andreas Nestor

  Paadikujuline arhitektuur,

häguse joonega metsapiir,

on see kuumast või külmast, tuju ei suuda otsustada.

Varemetipp täis teravat ajalugu,

mida see otse taevasse viimseks redigeerimiseks kihutab.

Sentimeeter paremal viis pihutäit paneeli

ehtimas puudelatvu.

Alles olid jõulud.

 

Vaata, see on minu kaunis Reval,

kalamees.

 

Teisel pool kaid peavad veemolekulid balti ketti,

hoiavad üksteisel hästi kõvasti kätest,

pingutusest näod sinised, seisavad liikumatult

nagu meretäis siirupjat blue curacaod.

Üks kraad veel,

andke palun üks veel,

siis saab meie hing terveks ja tugevaks.

 

Tõsta silmad,

see seal on hiiglaslik Sprott Õlis,

igatsugu pühakute teravad nimetissõrmed

seljauimedena taeva poole vibutamas.

 

Vaata, see on minu kaunis Reval,

kalamees.

 

Kas sa ikka nägid?

 

*

Mul oli su embustest hommikul pohmell.

Su huuled lõid ka minu silmad siniseks.

 

Su keel meenutab mulle mu emakeelt:

kokku-lahku,

kokku-lahku…

 

Kaunis.

 

Su laisk embus on nagu multifilmist,

heidab sind kaljult, pussitab,

aga ei tapa.

 

Langen vabalt, nuga südames,

kõdunen juba enne kui alla jõuan.

 

Tärkan hetk enne mütsatust

uuesti su embusesse.