Salatsiliivi allikatest

Eberhard Winkler

Eelmise aasta lõpul ilmus trükist salatsiliivi sõnaraamat ehk „Salis-Livisches Wörterbuch” (koostanud Eberhard Winkler ja Karl Pajusalu, Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn 2009), kus esitatud sõnavara kõigist üheteistkümnest tänapäevani säilinud salatsiliivi keele allikast aastatest 1665–1846. Allikaist pärineb ainult üks Rootsi ajast, ülejäänud juba TsaariVene Liivimaalt. Viimane salatsiliivi keele talletaja oli soomlane Johann Andreas Sjögren, kes  kogus mahukaima ainestiku, kuigi tema ajal oli see keel juba hääbumas. Varasemad kogujad – enamasti sakslased, aga ka üks eestlane – jäädvustasid veel suhteliselt elujõuliselt salatsiliivi keelekogukonnalt ainult murdosa keeleainesest. Salatsiliivi allikad sisaldavad kokku umbes 8500 sõna.      

Kui rootslased said aastal 1629 Liivimaa lõpuks oma kontrolli alla, pakkus neile loomulikult huvi saada täpsemaid teadmisi vallutatud alade asustusstruktuuri ja etnilise koostise kohta, et maad administratiivselt korraldada. Sellesse konteksti kuulub esimene, tubli 40 sõna hõlmav salatsiliivi sõnaloend, mille aastal  1665 Ingerimaa rootsi praosti poeg Thomas Hiärn (u 1638–1678) talletas Liivimaal. Liivi keeleainese põhjal avaldas ta arvamust, et liivlased „on eestlaste ja soomlastega sama päritolu”. Meetod, millega osutati sõnavõrdluste abil keelesugulusele ja uuriti nii keele kandjate põlvnemist, oli XVII sajandil kõigepealt tulnud kasutusele Rootsis.       

Umbes sada aastat hiljem, aastal 1767, saatis tulevane Göttingeni ajaloolane August Ludwig von Schlözer, kes uuris tollal Peterburis Euroopa põhjaosa etnilist ajalugu ja kasutas  selleks ka sõnavõrdluse meetodit, Baltimaade kõrgematele valitsusasutustele enda koostatud sõnaloendi koos palvega see kohapeal tõlkida lasta. Saamaks midagi teada ka keele tuuma, selle grammatika kohta, koostas aastal 1773 Peterburi kooliinspektor Hartwich Ludwig Christian Bacmeister 23 lause kogumi, mille abil tahtis uurida Vene riigi keeli. Seda niinimetatud Bacmeisteri keeleproovi, millega saadi esimene tekstinäide salatsiliivi keele  kohta, kasutati hiljem veel kaks korda, seda tegi muuseas ka Sjögren, kuna see oli omas ajas metoodiliselt kõrgemal tasemel. Hoopis teise konteksti kuulub järgmine keelenäide (1789), meieisapalve – see on osa Ruhja pastori Gustav von Bergmanni meieisapalvete kogust, mis pürgis omas ajas kõige ulatuslikumaks palvenäidete koguks.     

Arutlemaks küsimuse üle, milline on liivi keele, eriti vahetu naabri salatsiliivi seos eesti keelega, koostati XIX sajandi esimesel poolel  Eestis kolm keelenäidet. Heinrich von Jannau esitas 1828. aastal vaatekoha, et „liivlased on vanimad eestlased”, mistõttu liivi keel on eesti keele ema. Sellele vastu väitis 1839. aastal Dietrich Heinrich Jürgenson, hilisem eesti keele lektor Tartu ülikoolis, et liivi ja eesti keel on õed. Friedrich Karl Hermann Kruse, maailmaajaloo professor Tartus, esitas viimaks oma teoses „Eesti hõimu esiajalugu” („Ur-Geschichte des Ehstnischen Volkstammes”) näiteid kõigist  keeltest, mille puhul võis oletada sugulust eesti keelega, nii ka salatsiliivi keele omi. Kuna nende esimeste salatsiliivi kogude sihiseade oli enamasti üldajalooline ja metoodiliselt arengutasemelt nõrk, algas alles Sjögreniga, kes käis 1846. aastal salatsiliivlaste juures, keeleteaduslik salatsiliivlaste uurimine. Erinevalt oma eelkäijatest, kellel kõigil peale ühe (Jürgensoni) oli emakeeleks saksa keel ning kel polnud ettevalmistust sellise  ülesande jaoks, polnud Sjögren mitte ainult vilunud keeleteadlane, vaid tema emakeel oli läänemeresoome, täpsemalt soome keel, ning ta oli ka seal ametlikul uurimisreisil Peterburi akadeemia lähetatuna. Ilma Sjögreni töö rikkalike viljadeta oleks meie teadmised salatsiliivi keelest katkendlikud ja ebakindlad. Sjögreniga saavutas salatsiliivi kui elava keele uurimine oma kõrgpunkti, paraku jõudis aga ka lõpule, sest pärast teda rohkem seda keelt enam ei tal