TARMO TEDER

 

Jaanuar 2007  

Kunstnikud istusid Ku-Ku kohvikus ja lämisesid õllekannude kohal norutades, sest midagi muud targemat nad siin maailmas teha ei osanud. Et aga teist maailma polnud parasjagu käepärast võtta, siis ehitasid nad seda ainsat käepärast läbisegi üksteisest üle rääkides. Sest neis suuga loodud suurlinnades ja igasuguste juhtumite mulinas oli palju parem sumiseda kui vesise jaanuari Tallinnas.

Uksest astus sisse legendaarne kirjanduskriitik Kiil, kelle silmad aurasid prilliklaaside taga ja hallimustakarva habemes nõrgusid vastlangenud räitsakad. Ta ümises omaette: “Helbin vulkaanide rahustavat lund ja mu terasest silmad söövad jääd.” Professor Kiil tellis klaasi õlut, haaras ajalehe, istus akna alla ja kergitas toopi.

Väljaspool kõrtsiakvaariumit möödusid selles ääres edasi-tagasi sammuvad õhtulised, vahiti sisse ja välja. Kiil pühkis habet, keeras lehekülje ette, kuid ei jõudnud uudistesse süveneda. Lauda räntsatas verbaalkontseptualist Mauso, ripsutas tuhka ja puhkes deklameerima.

“Eesti kunstitootmiskombinaat nr 1 / ei panusta piisavalt loovtööstusse /

EKA roiskub siniverre ja Non Grata / Brasiilia vihmametsades raiub oma juuri / prolepalgaga doktorid on lektorid / rektorid istuvad tulemüüri taga / mõttega Rio de Janeiro litsimajas / ärge astuge konnasilmale / ega torkige herilaspesa / ostke suusad ja astuge Keskerakonda / tungige otsejoones kas või roheliseks / ja pooge siis end / Estonia visiiri külge / ahoi!

Noh, kuidas tundub, mees, kuidas mu loomingut ka hindad?” Mauso ümar pale nõretas innust nagu kiriku kohale kerkinud täiskuu.

Professor Kiil kergitas kulme, vahtis üle prilliklaaside, muigas ja ühmas omale nina alla: “Pole viga, käib kah. Paku Sirpi, Pootsmanile, tema on spetsialist ja tegija.”

Mokk töllakil, vahtis Mauso kirjanduskriitikut nagu lootusetult eemalduvat valget laeva. “Tead, mees, see on päris hea mõte.” Deklamaator tõusis, kõikus uut sihti seades ja taarus kohviku teise seina poole, kus mekutasid kaks värvitud hane.

Kiil rüüpas, heitis ajalehe kõrvale ja süütas sigareti. Ta pilk libises üle hämara kohvikuruumi, uitles seintel rippuvatel piltidel ja keeras siis läbi laia klaasi kirikuesisele muruporile, millel tumendas lihvitud kivi. Juta Eskeli “Meremehe naiselt” liikus Kiili mõte Amandus Adamsoni “Russalkale”, sealt Läänemerele ja vete tuhandeisse kihistuisse, miljonitele kiludele, tuhandetele turskadele ja hüljestele. “Mis on keerulisem – kas meri või kirjandus?” juurdles Kiil oma võrdluses mõnuledes ega tahtnudki mingile selgusele jõuda.

“Millest mõtled, mees?!” 

Häiritud Kiil tunnistas uut verbaalaktivisti ja rehmas käega. “Ah, õieti ei millestki.”

“Kas sul polegi siis mõtteid?” oli teine üllatunud.

“Oleneb asjaoludest.”

“Ei no mõtteid võib alati hoobilt tekitada. Võta või näiteks pronkssõduri kõrval olevate asutuste funktsioone: jumalateenimine, salakuulamine, raamatuhoidmine ja viinamüümine.” Verbalist irvitas.

“Aga see – mis ta nimi’nd mullu oligi – vist “Kaine peaga Euroopasse”, jah, see viinapood on ju juba ammu linnavolikogu määrusega õhtul kella üheteistkümnest suletud.”

“Aga Tallinn kubiseb ööpäev ja aastaringi alati avatud asutustest, mille peale ei hakka ühegi volikogu hammas.”

“Mida täpsemalt silmas pead?” tundis Kiil huvi.

“Ööklubid, baarid, litsimajad, kasiinod, taksod… Neist saab alati, kui on tahtmist. Ehk nagu Johnny B. juba ammu väga õieti täheldas: oh viina, oh viina on Eestimaal alati küll, ole ise vaid mees ja lahti pea silm. Vot nii!”

“Mäletan, mäletan…”

“Ja sel öösel bušš mööda Tartut ringi käis, kui ema oli väsinuna tulnud töölt ja isa oli Ämaris pussi haarnd vöölt, ta-rui-ra-raa…” lämises verbaalaktivist nr 3. “Juhhei, pasakotid!” Kalle jauras sisse ja talle oleks kunagise õllevarguse eest kohe peaaegu lõuga antud, ent jauraja tegi targu sääred.

Seepeale eendus verbaalaktivist nr 4, kel nimeks Rein, hobiks ooperiteater ning vallasvaraks Bulgaaria mustlaste Rolex ja viimase peal adidased. Ta viskas kaabu varna, kohendas nikkelneetidega püksirihma, seiras võetud platsi ja kõõritas. “Oled kindel, et siin lauas lutikaid pole?”

Kiil isegi veidi ehmus, aga Rein tõstis näpu ja tõmbas kopsud otsustavalt täis. “Nüüd on ilmnenud järgmised asjaolud. Sügise saabudes on konstalleerunud üks iseäralik vastasseis. Nimelt mingi kamp pisinärilisi on võtnud südame rindu ja hakanud kritiseerima mõjukaid ooperihärraseid. Mingite Lõuna-Eesti väiketootjate mahitusel, õllepruulijate ja hansaajajate, pagaripoiste ja plekijukude mahitusel on hambu võetud Kaljuste, Kilgi ja Manitski masti metseenid ja staarid. Takkapihta pandi veel hašš-hašš põlema. Kujutage vaid ette! Mingid toidukäsitöölised ja kinnisvargaarendajad on rotilikult julgel moel saanud väljundi üleriigilistesse uudistesse ja koguni kultuurilisadesse ning nende ütlematajäetud kriitika on ühteaegu allapoole vööd lööv ja massimaitsele rõhuvalt küüniline. Justkui oleksid ooperihärrad keset üldriiklikku arendusmarssi nagu naksti äkki alasti rebitud ja oma valgekraelises aadamaülikonnas tselluliidselt võdisemas. Huvitav, kaua sihuke pull veel kesta võib?!”

Trotuaarilt tormas kohvikusse protestija ja masomees Kuki. Kuigi väljas oli külm ja pime jaanuar, kattis äkšenmehe ihu vaid vettinud kassinahk, mis varjas suguelundeid ja ositi ka tagumikku. End ettevalmistanud protestija hakkas vahutama.

“Viimasel ajal on naine mind kodus sagedamini peksma hakanud. Kui veel suvel noomis ta mind niisama ja sakutas vahel korrale kutsuvalt, siis nüüd tantsib kantsik mu turjal. Vaat nii! Kuigi olen hooti avalikkuse tähelepanu all oleva riigiameti osakonnajuhataja.”

“Aga miks ta sind siis peksab? Ise sihuke härg, et…”

“Vaat sellepärast peksab, et ma võtta ei oska, kui üldiselt ju võetakse.”

“Mida võtta? Suhu, vä?”

“Tola, meelehead loomulikult! Idikas oled või?” Performaator võdistas õlgu ja nõudis: “Palun sööridelt nüüd kannu õlut ja kaheksakümmend “Strohhi” alla! Muidu külmuvad mu juhatajamunad siniseks. Värk väärib küünlaid, uskuge mind, mehed!”

“Kuki! Siia! Istu! Koht! Lama! Tubli!”

Baarimees keeras Austria tulikangel korgi pealt, Kukile asetati napsiklaas põrandale ette, ta laskus põlvili ja viskas klahvi hinge alla.

“Aitäh! Armulised isandad.” Kuki oli seks õhtuks pooleldi rahuldatud.

Professori ja ooperispetsi lauda trügisid veel kaks teadmameest, kes hakkasid läbisegi arutama mitmete arengute võimalusi, justkui polnukski nad kunstnikud, vaid maksupolitseinikud.

“Mul on üks otsustav idee. Nimelt Kumus tuleks sooritada rituaalmõrv. Kurvitz, Kiwa või Laimre peaks seal tapma munk Jencki, selle kristliku misjonäri, kes müüb pileteid ristiusku propageerivale teatrietendusele või tiblanäitusele. See loitsiv mõrv etendab paganliku tungipuhtuse verise rigorismi dihhotoomiat. Pärast, kuid siiski veel enne politsei tulekut, suitsetatakse oopiumit või nuusatakse kiiruga kokat. Tegelikult on see kõik sügavamas olemuses pseudoreligiooniga ja sellega binaarse opositsiooniga onaneerimine, sest tegelikku riitust kui mõrva ju aset ei leia, vaid pelk simulatsioon, etendus etenduses. Kuid kui see improviseerivas järeletenduses kriitiliselt reflekteerudes teatavaks saab, eendub tegelik šamaan, puhtatungiline algjõud ja lööb millegagi, näiteks tooliga, selle etenduskunstniku naturaalselt maha. Kas sa suudaksid olla see algjõud? Üle viie kuni seitsme aasta Tartu vangla üksikkambrit mu advokaat selle eest ei paku. Sest ka talle makstakse väärikalt, mille eest annab temagi oma pikaajalise jätkuetenduse. Tõeliselt rahvuskunstilise justiitsdraama, millest mitte üksnes meedia, vaid ka lugeja saab pikaajaliselt kuigivõrd söönuks. Aah, palju honorariks küsid?”

Ooperifänn Rein sügas kukalt. “See projekt väärib kaalumist.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming