Teen tegevusi, küsin küsimusi, päden pädevustes – head arengud!

Aili Künstler

Nii räägitakse (ja kirjutatakse). Muidugi, mis sest siis on? Keel muutub. See on tõsi, kuid iga keelepruukija võiks kaaluda, kas aitab kaasa keele vaesustamisele või rikastamisele. Võib ju muidugi (kes saab keelata?) öelda „tere hommikust!” (lühemalt „hommikust!”, keeleajalooliselt „tere hommikust aega!”) asemel ingliskeelse pruugi („good morning!”) kohaselt otsesõnu ja lühenenult lihtsalt „hommik!”, aga mida annab see juurde eesti keelele. Pigem kaob üks vorm, mille taga on pikk keelelugu. Samuti kaob keelest nõtkus, kui võimalus ainsusega mitmuslikku sisu väljendada asja ees, teist taga lihtsalt nurka visatakse. Igalt inimeselt nii suurt teadlikkust eeldada on ehk tõesti liiga palju, kuid keelekorraldajailt ja seadusandjailt mõtestatud tegevust oodata tundub olevat vähemalt asjakohane. Mida peab arvama näiteks sellest, et keeleinstituudi kodulehel võtab mind vastu alajaotus „Tegevused” (olevat IT-meeste töö)? Ja kui leian küsitavaid näitelauseid EKI keelenõuande (olen sinna sageli pöördunud ja saanud alati asjatundlikku nõu, mille eest olen väga tänulik) hulgast Tiina Paedi soovituses teemal „Kas sõnad areng ja tegevus võivad esineda ka mitmuses?” (http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=8&id=100): „Mõnikord on mitmusevormid, nagu arengud ja tegevused, õigustatud. Siiski ei tasu nendega liialdada, sageli saab soovitut väljendada ka ainsusevormiga. Sõna areng tähendus on ’arenemine’, mitte ’sündmus’. Ent seda sõna kiputakse sageli just viimases tähenduses kasutama, nt „ülikooli jaoks olulised arengud” peaks olema ülikooli jaoks olulised sündmused (või arengusuunad), „Eesti infoühiskonna arengud” asemel võiks olenevalt sisust kirjutada Eesti infoühiskonna arengusuunad või tegevussuunad. Sõnast tegevus on mõnikord tõesti võimalik mitmusevorm, ent üldiselt esineb ta siiski ainsuses, sest tähendus ’vaimne või kehaline aktiivsus; tegutsemine, askeldus; talitlus; sündmustik; tegevustik’ annab iseenesest mitmusliku sisu. Mitmusevormi kasutamine on põhjendatud konkreetsete tegevuse ilmingute loetelu puhul. Nt Alljärgnev on lühike ülevaade tegevustest, milleks on võimalik Euroopa Komisjonilt raha taotleda. Laste elu ja tegevused lasteaias on seotud kindla päevakavaga [esiletõsted siin ja edaspidi A. K.].”

Selgitus on arusaadav („jaoksi” asemel võiks olla küll alaleütlev kääne, s.o „ülikoolile”, ning sageli omandab ainsuses, kuid mitmusliku sisuga sõna, kas või nt „arenemised”, küll mitmuses eesti keeles iroonilise varjundi, miska võib seda mitmust vaja olla küll) ja senises keelehooldes on selliseid põhimõtteid kogu aeg ka silmas peetud – kuni eespool toodud näitelauseteni. Mismoodi on siin põhjendatud mitmuslik kasutus? Kui loetelu järgneb, siis on eriti kohane kasutada just ainsuslikku, aga mitmusliku sisuga sõna, s.o ülevaade tegevusest (koolitus, konverentsi korraldamine, teavitustöö jm). Veel hullem on järgmine: kinnisväljend „elu ja tegevus” (ei mõtle keegi ega ole kunagi mõeldud siin vaid üht konkreetset ettevõtmist!) on moondunud „eluks ja tegevusteks”. Kas lauses „Laste elu ja tegevus lasteaias on seotud kindla päevakavaga” ei anna sõna „tegevus” tõesti mitmuslikuna mõista? Ja loetagu siis täpsemalt üles, mida lapsed lasteaias iga päev teevad. Muidugi on küll raske määratleda, milline sisu käib väljendi „laste elu lasteaias” alla. Laste tegevust lasteaias on ilmselt võimalik vaevata kirjeldada.

„Küsimuste küsimise” puhul on selgelt näha, et eestlase keeletunne on hälbinud. On ju nii lihtne öelda: „Ma küsin, kas see on ikka nii”. Sellist lauset ei osata enam moodustada, kuigi jääb arusaamatuks, miks peaks ütlema: „Ma küsisin temalt küsimuse, kas see on ikka nii”. Kas tõesti on kehvad tõlkijad (sealhulgas igaüks, kes inglise keelega kokku on puutunud) „to ask a question” lollikindlalt vormis „küsimust küsima” ümber pannud ning selle kui „lahedama” juurde jäänud? „Küsimust esitama” kõlab ehk tõesti liiga korrektselt, aga nagu eespool toodud, pole seesugune lausemoodustus üldse tarvilikki.

„Pädevused” on jõudnud juba seadustesse, mõistesisu ei veena aga sugugi. Keskkonnas (http://haridusterminoloogia.wikispaces.com/), kus haridusega seotud inimesed haridusterminoloogia üle arutavad, on näiteks lugeda järgmist: „Pädevus, kompetentsus – valdkond, milles inimene orienteerub, mida ta valdab.

Esinemine õigusaktides: Individuaalse õppekava järgi õppimise kord [(https://www.riigiteataja.ee/akt/824971 : 4) õppeained ja pädevused, millele individuaalne õppekava koostatakse)].

Pädevused, kompetentsid (õppekavades jm) – valmisolek mingiteks tegevusteks.

Pädevused on teadmistel, oskustel ja väärtustel põhinev suutlikkus teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida. Õ-E”.

Pädevus on „valdkond”! Pädevused on „valmisolek tegevusteks”! „Pädevused on … suutlikkus”! Imeväärsed definitsioonid. Jääb küll arusaamatuks, kuidas saab haridusteemadel üldse rääkida, kui valdkonna terminoloogia on sellises seisus.

Vaadakem ka Õppekava portaali (http://www.oppekava.ee/index.php/LINK_18._I_kooliastmes_taotletavad_p%C3%A4devused):

„Põhikooli õppekava üldosas § 7 on esitatud I kooliastmes taotletavate pädevuste loend. See hõlmab oskusi ja suhtumisi, mis peaksid kujunema kõigi õppeainete koostoimel. Selle loendi alusel ning arvestades eesti keele kui õppeaine spetsiifikat on koostatud järgnev loend I kooliastmes taotletavatest üldpädevustest, mille kujunemist on võimalik taotleda ja toetada eesti keele ainekava järgi toimuva õppe protsessis. Esimese kooliastme lõpus õpilane: 1) peab lugu oma perekonnast, klassist ja koolist; … 4) teab oma rahvuslikku kuuluvust ning suhtub oma rahvusesse lugupidavalt; 5) oskab end häälestada ülesandega toimetulemisele ning oma tegevusi ülesannet täites mõtestada; oskab koostada päevakava ja seda järgida; 6) suudab tekstidest leida ja mõista seal sisalduvat teavet (sealhulgas andmeid, termineid, tegelasi, tegevusi, sündmusi ning nende aega ja kohta) ning seda suuliselt ja kirjalikult esitada; … 12) hoiab puhtust ja korda, hoolitseb oma välimuse ja tervise eest ning tahab olla terve.”

Lapse „(?üld)pädevuste loend” on muljetavaldav! Nii et pädevused on oskused ja suhtumised, mis kujunevad kõigi õppeainete koostoimel. Huvitav siiski, miks pädevused? Võiks arvata, et teatud oskused ja suhtumise omandanud õpilane on ilmselt teatud valdkonnas või tasemel pädev. Olemas võiksid olla pädevusastmed, pädevustase vms. Milleks on aga vaja mitmuses „pädevusi” või „üldpädevusi” ja mida selle all mõeldakse, sellest mina küll aru ei saa.

Vaatame ka, mida pakub Vikipeedia, millel pole küll pretensiooni olla pädev ei sisuliselt ega keeleliselt: „ … Pädevus ehk kompetentsus hariduse kontekstis on teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute kogum, mis on vajalik tulemuslikuks ja jätkusuutlikuks tegutsemiseks teatud valdkonnas. Pädevused on õpitavad, aga nad ei kujune välja mingi konkreetse aine õpingute tulemusena. Üks pädevuste olulisi omadusi on ülekantavus – pädevus pole rakendatav vaid ühes kindlas kontekstis. Nii loovad pädevused aluse elukestvaks õppeks. 2010 riiklikus õppekavas eristatakse üld- ja valdkonnapädevusi. Mitmetes riikides on välja toodud ka võtmepädevused.”

Pädevus on kogum (ehk siiski tagab see kogum pädevuse?) ja pädevused (s. o kogumid?!) on õpitavad!? Tule jumal appi. ÕSi ja EKSSi võib igaüks ise netis kiigata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming